STS-93
 Chandra kosmoseteleskoop pärast orbiidile paigutamist | |
| Missiooni tüüp | Satelliidi orbiidile viimine |
|---|---|
| Operaator | NASA |
| COSPAR ID | 1999-040A |
| SATCAT | 25866 |
| Missiooni kestus | 4 päeva 22 tundi 49 minutit 34 sekundit |
| Läbitud vahemaa | 2 890 000 km |
| Läbitud orbiite | 80 |
| Kosmoseaparaadi omadused | |
| Kosmoseaparaat | kosmosesüstik Columbia |
| Stardimass | 122 534 kg |
| Maandumismass | 99 781 kg |
| Lasti mass | 22 780 kg |
| Meeskond | |
| Meeskonna suurus | 5 |
| Meeskonna liikmed |
Eileen Collins Jeffrey Ashby Michel Tognini Steven Hawley Catherine Coleman |
| Missiooni algus | |
| Stardi aeg | 04.30.59, 23. juuli 1999 (UTC) |
| Stardikompleks | Kennedy Kosmosekeskuse stardikompleks 39 |
| Missiooni lõpp | |
| Maandumise aeg | 03.20.34, 28. juuli 1999 (UTC) |
| Orbiidi elemendid | |
| Taustsüsteem | geotsentriline orbiit |
| Režiim | Maa-lähedane orbiit |
| Periapsiid | 260 km |
| Apoapsiid | 280 km |
| Orbiidi kalle | 28,4 kraadi |
| Tiirlemisperiood | 90 min |
  Collins, Hawley, Ashby, Tognini, Coleman | |
STS-93 oli NASA Space Shuttle'i programmi 95. missioon.
Missiooni teenindas kosmosesüstik Columbia ja see viis orbiidile Chandra kosmoseteleskoobi. See oli Space Shuttle'i programmi raskeima lastiga missioon, sest orbiidile viidud last kaalus üle 22,7 tonni. Columbia startis missioonile 23. juulil 1999 ja naasis Maale 28. juulil.[1]
Pärast missiooni lõppu, läks Columbia hooldusesse ja selle järgmine missioon oli STS-109, mis toimus 2002. aastal.
Meeskond
[muuda | muuda lähteteksti]| Amet | Nimi | |
|---|---|---|
| Komandör |  Eileen CollinsKolmas kosmoselend | |
| Piloot | Jeffrey Ashby Esimene kosmoselend | |
| 1. missiooni spetsialist |  Michel TogniniESA Teine ja viimane kosmoselend | |
| 2. missiooni spetsialist | Steven Hawley Viies ja viimane kosmoselend | |
| 3. missiooni spetsialist | Catherine Coleman Kolmas kosmoselend | |
Probleemid stardil
[muuda | muuda lähteteksti]
Missiooni stardi ajal märkasid lennujuhid, et Columbia pardal oli tekkinud lühis ning keskmise ja parempoolse peamootori kontrollerid olid välja lülitunud. Pardaarvutid parandasid vead, isoleerides lühises koha ülejäänud elektrisüsteemist ja elektrikatkestusest mõjutatud peamootoreid juhtisid edasi tagavarakontrollerid.[3] Hiljem selgus, et lühise tekitas kruvi vastu hõõrunud elektrijuhe. Peamootorite uurimisel selgus, et ühe kasutamata kütuse sissepritsepihusti kullast kate oli stardi ajal eraldunud ning lõhkunud kolm mootoridüüsi jahutustoru. Vea analüüsi kohaselt oleks viie-kuue toru samas kohas purunemisel mootori düüsi auk põlenud ning see oleks võinud põhjustada mootori ja kogu kosmoselaeva purunemise.[4]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "STS-93". NASA. Vaadatud 22. august 2019.
- ↑ "STS-93 Crew". Chandra X-Ray Observatory. Vaadatud 22. august 2019.
- ↑ "STS-93 at Twenty Years: "A very long eight and a half minutes"". NASA Spaceflight. Vaadatud 22. august 2019.
- ↑ "STS-93: We don't need any more of those". Wayne Hale's Blog. Vaadatud 22. august 2019.