Location via proxy:   [ UP ]  
[Report a bug]   [Manage cookies]                
Mine sisu juurde

Schneider CA 1

Allikas: Vikipeedia

Schneider CA 1

Schneider CA 1

Schneider CA 1 (1917) tehnilised näitajad
Pikkus 6,32 m
Laius 2,05  m
Kõrgus 2,30  m
Kaal 14,6  t
Kiirus maastikul ? km/h
maanteel 9 km/h
Käiguvaru maanteel ? km/h
maanteel 80 km
Suurtükk 75 mm
90 mürsku
Kuulipildujad 2×7,92 mm Hotchkiss
4000 padrunit
Soomus 5,4–11,4 mm
Mootor 4 silindriline Panhard-Levassor
Mootori võimsus 55 hj
Meeskond 6 inimest

Schneider CA 1 oli Prantsusmaal Esimese maailmasõja ajal toodetud ja kasutatud tank.

Prantsuse kolonel J.E. Estienne esitas 1915. aasta sügisel prantsuse vägede ülemjuhatajale kindral Joseph Joffre'ile roomikutel liikuva lahingumasina projekti[1], mida ta nimetas maa lahingulaevaks (cuirasse terrestre). Nagu E.W. Swinton, sai ka tema inspiratsiooni Holti roomiktraktorist. Esialgne kavand nägi ette neljatonnist soomustatud traktorit 4 meeskonnaliikmega, mis suudaks vedada soomustatud kelku 20 jalaväelasega.[2]

Prantsuse Ülemjuhatus jõudis nagu inglasedki järeldusele, et vajatakse roomikutel liikuvat soomustatud masinat, mis suudaks ületada eikellegimaa ja murda läbi sakslaste kaitsest. Joffre kutsus Estienne'i Pariisi kohtuma Eugene Brillie'iga ettevõttest Schneider-Creusot. Viimane oli Holti litsentseeritud esindaja Prantsusmaal. 1915. aasta lõpuks valmis tanki kavand ja 31. jaanuaril 1916 esitati tellimus 400 tankile Char d'assaut (CA 1) Schneider. Valmima pidid masinad novembris 1916.[2]

Schneider CA 1 põhines Holti roomikusüsteemil ja kasutas maksimaalselt ära Holti traktori osi. Roomik oli vedrustatud, kuid tanki jaoks liiga lühike ja selle esiosa tõus oli väike. Seetõttu suutis tank ületada kõigest 1,75 m laiusi kraave ja kuni 0,8 m kõrgusi takistusi. Samuti polnud klirus küllaldane.[2]

Tanki soomus oli kuni 11,5 mm paks ja tank kaalus 13,5 tonni. Hiljem lisati kõige haavatavamatele kohtadele 5,5 mm paksused soomusplaadid, mis paiknesid algsest soomusest 40 mm kaugusel, mistõttu kaal kasvas 500 kg võrra.[2]

Mootoriks oli 55 hj (41 kW) vasakule ees paiknev bensiinimootor, mis andis maksimaalseks kiiruseks 7,5 km/h. Bensiinipaagid paiknes algselt meeskonnaruumis kuulipildurite kõrval[3], kuid asendati hiljem kahe 100-liitrise välise bensiinipaagiga. Need olid soomustatud ja paiknesid masina tagaosas.[2]

Relvastus koosnes ühest 75 mm Schneideri kahurist (algselt plaaniti 37 mm kahurit), mis paiknes paremal küljel asuvas laskeavas, ja kahest 8 mm Hotchkiss kuulipildujast, mis paiknesid külgedel. Laskemoona mahtus tanki 90 mürsku ja 4000 padrunit. Kuigi kahur oli võimas, piiras paigutus selle kasutamisvõimalusi.[2]

Meeskond oli kuueliikmeline: üks ohvitser juhi ja ülema rollis, üks allohvitser ülema abina ja neli sõdurit (kaks kuulipildurit, kahuri laadur ja suurtükiväelane).[2] Meeskonnaruum oli kitsas ja halvasti ventileeritud ning tanki pääses läbi taga asunud luugi.[3]

Kuna tank oli kavandatud saksa positsioonidest läbi murdmiseks, siis otsustati tanki ette paigaldada J. L. Bretoni leiutatud traadilõikaja.[3] Kuna okastraat ei ole tankile mingi takistus, oli tegemist ebavajaliku lisaga.[1]

Plaaniti ka edasiarendusi. CA 2-l olnuks 75 mm sopis paiknev kahur asendatud tanki peal pöörlevas tornis paikneva 47 mm kahuriga. CA 2-st valmis ka prototüüp. CA 3 plaaniti pikema kere ja kahe katusel paikneva pöörleva torniga ning võimsama 100 hj (76 kW) mootoriga. See projekt jäi ainult paberile.[2]

Prantslased kasutasid tanki esimest korda Nivielli pealetungis 16. aprillil 1917 Berry-au-Bacis Chemin des Dames'i lähedal. Tankid asusid rünnakupositsioonidele päevasel ajal ja olid seetõttu saksa tulejuhtidele selgelt näha. Sakslased avasid aeglaselt liikuvate tankide pihta tule juba enne, kui need jõudsid oma positsioonidelt lahkuda.[3] Lisaks selgus, et sakslaste volframkarbiidist südamikuga K-kuul suutis Schneider CA 1 soomust raskusteta läbistada. Algse disaini järgi kuulipildurite kõrval paiknevad bensiinipaagid muutsid tanki aga tuleohtlikuks. Sõdurid ristisid Schneider CA 1 liikuvaks krematooriumiks.[2]

Kokku läks lahingusse ühtedel andmetel 121 tanki, millest muudeti liikumisvõimetuks 81 tanki ning nendest 56 polnud võimalik remontida.[3] Teistel andmetel läks lahingusse 132 tanki, millest 57 hävitati ja veel mitu muudeti kasutuskõlbmatuks. Kuigi osa tanke siiski jõudsid sakslasteni, oli rünnak üldiselt katastroof.[2]

Kütusepaagid paigutati hiljem välja ja paigaldati lisasoomust, kuid üleüldiselt peeti Schneider CA 1 ebaõnnestunuks ja sõdurite seas polnud ta populaarne. Prantsuse sõjaväe relvastusse jäi see tank sõja lõpuni, kuid enamus neist muudeti varustustankideks (Schneider Char de Ravitaillement). Varustustankidel asendati 75 mm kahur lisauksega.

Üks tank anti ka Itaaliale, kuid pärast katsetamist loobuti algsest kavast toota 1500 sellist masinat.

Pärast I maailmasõda

[muuda | muuda lähteteksti]
Schneider CA 1 demonstratsioon Saumuris

6 tanki müüdi Hispaaniale, kes kasutas neid 19221926 Marokos. 4 allesolevat masinat kasutasid vabariiklased Hispaania kodusõjas Toledos.

Ainuke säilinud masin asub Saumuris Musée des Blindés'is ja on ühtlasi maailma vanim töökorras olev tank.

  1. 1,0 1,1 Õun, Mati; Tiit Noormets (1999). Eesti soomusmasinad: Soomusautod ja tankid 1918–1940. Tallinn: Tammiskilp. Lk 45. ISBN 9985 60 692 2.
  2. 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 Chant, Christopher (2002). World Encyclopedia of the Tank. Second edition. Inglismaa: Sutton Publishing. Lk 35–36. ISBN 0750931477.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Peter Kempf: Schneider CA.1 (inglise keeles)

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]