Seleukiidide riik

	Seleukiidide riik 312. aasta eKr – 63. aasta eKr
	Seleukiidide riik kõrghetkel
Pealinn	Tigrise-äärne Seleukeia (305−240 eKr), Antiookia (240-64 eKr)
Religioon	kreeka, babüloonia, zoroatrism, budism
Riigikeeled	kreeka
Peamised keeled	pärsia, aramea

Seleukiidide riik (vanakreeka keeles Βασιλεία τῶν Σελευκιδῶν), hiljem sisuliselt Süüria kuningriik oli antiikaja hellenistlik impeerium, mis tekkis Aleksander Suure riigi jagunemisel ja mis oma kõrgajal ulatus Väike-Aasiast Indiani. Pealinnaks oli aastatel 305−240 eKr Tigrise-äärne Seleukeia, seejärel Süüria Antiookia.

Diadohhide sõjad

Aleksander Suure (356 eKr–323 eKr) loodud maailmariik lagunes Diadohhide sõdades ja Makedoonia jäi laostuva riigiosa tuumikuks. Aleksander Suure väejuhid ja järglased diadohhid (kreeka keeles diadochos, 'järglane'; tähtsamad: Antigonos, Kassandros, Ptolemaios, Seleukos, Lysimachos) võitlesid pärast Aleksandri surma (323. aastal eKr) ülemvõimu ja seejärel riigi jagamise pärast.

Makedoonia riik jagunes pärast Aleksander Suure surma Kreeka ja Makedoonia, Egiptuse, Väike-Aasia ja Aasia osaks ning kujunesid Ptolemaioste (Egiptus), Seleukiidide (Süüria ja Mesopotaamia), Antigoniidide (Makedoonia) ja Attaliidide (Pergamon) hellenistlikud riigid.

Pikemalt artiklis Diadohhide sõjad

Diadohhide riigid enne Ipsóse lahingut (301. aastal eKr)

Seleukiidide riigi moodustumine

Philippos II ja Aleksander Suure väepealik Seleukos I Nikator (kreeka keeles 'võitja'; umbes 358 eKr–281 eKr) Seleukiidide dünastia ja Seleukiidide riigi rajaja, sai 321. aastal eKr Babüloonia satraapia asevalitsejaks, kindlustus seal sõja järel Antigonos I-ga lõplikult 312. aastal eKr ja vallutas seejärel Aleksander Suure endise impeeriumi idaalad kuni Indiani. Seleukos I kuulutas enda 305. aastal eKr kuningaks, Ipsóse lahingu tulemusena (301. aastal eKr) omandas ta Süüria alad. Seleukos I asutas 300. aasta paiku eKr Apameia linna, mis asus oluliste kaubateede ristumiskohas ja sellest sai üks tähtsamaid Süüria linnu. Samal ajal asutas Seleukos I ka Antiookia linna, mille nimetas oma isa Antiochose järgi.

Seleukiidide riigi alad peale Ipsóse lahingut

Makedoonia väepealik ja diadohh Antigonos I poeg ja Makedoonia kuningas 294–288. aastal eKr Demetrios Poliorketes sai Lysimachose ja Pyrrhose käest aastal 288. aastal eKr lüüa ja põgenes Väike-Aasiasse, kus hakkas sõdima Seleukos I vastu, kuid sai lüüa ja langes vangi, kus ta peagi suri. Tema poeg Antigonos II sai aga Makedoonia kuningaks ning antigoniidid valitsesid riiki kuni roomlaste sissetungini.

Pärast Lysimachose võitmist, Korupedioni lahingus (281. aastal eKr) sai Seleukos I enamiku Väike-Aasia ja Lüüdia valitsejaks.

279 eKr tungisid Balkanile ja seejärel Väike-Aasiasse keldid, kes kreeka allikates tuntud galaatide nime all. Galaatide rüüstamistele Kreekas järgnes nende sissetung Väike-Aasiasse. Balkanil said keldid lõpuks hävitavalt lüüa Demetrios Poliorketese pojalt Antigonos Gonataselt. Väike-Aasias saavutas galaatide üle võidu Antiochos, asustades suure osa neist poolsaare sisealadele, mida järgnevalt tunti Galaatia nime all.

Antigonos Gonatase ja Antiochose edu galaatide vastu tähistas võimusuhete stabiliseerumist ja seega diadohhide sõdade lõppu. Vastastikusel kokkuleppel jäi Euroopa Antigonose ja Aasia Antiochose võimu alla. Egiptus oli juba aastakümneid kindlalt Ptolemaioste käes.

Seleukos I (305−281 eKr) järglaste Antiochos I Soter (281–261 eKr), Antiochos II (261–246 eKr), Seleukos II (246−225 eKr) ja Seleukos III (225−223 eKr) ajal võitles riik ülestõusudega Bitüünias, Baktrias ja Partias ning esimeses Süüria sõjas (274–271. aastal eKr) Ptolemaioste kuningriigi vastu.

Baktria ja Partia eraldumine

3. sajandi eKr keskpaiku kaotasid nad idapoolsed alad, kui Kesk-Aasias moodustus hellenistlik Kreeka-Baktria kuningriik ja Iraani aladel lõi lahku kohalikku päritolu Partia dünastia. aastal 225 eKr muutis satraap Diodotos Baktria ja 245 eKr ka Partia ning Hürkaania satraap Andragoras alad iseseisvaks.

Antiochos III Suure valitsusaeg ja vallutussõjad

223 eKr võimule (223–187. aastal eKr) tulnud Antiochos III Suur suutis järgneva 25 aasta jooksul taastada riigis korra ning allutada Baktria ja Partia taas oma võimule.

Sõjad Ptolemaiostega

Antiochos III Suure katse vallutada Ptolemaiostelt Koile-Süüriat lõppes esialgu küll lüüasaamisega Raphia lahingus (217. aastal eKr), kuid järgnenud kuulsusrikas sõjaretk itta taastas lühemaks ajaks hegemoonia Iraani aladel ja pärast naasmist vallutati lõpuks peaaegu kogu Süüria. Rahuleppe kohaselt pidi Ptolemaios V abielluma Seleukiidide dünastiasse kuuluva Antiochos III tütre Kleopatra I-ga. Antiochos III Suur võitis ka sõjas Egiptuse Ptolemaiostega, 204 eKr Ptolemaios V-ndat ning Egiptuse Ptolemaioste dünastia kaotas enamiku oma ülemerevaldustest (Väike-Aasia rannikualad ja selle läheduses asetsevaid saared) ning Lõuna-Süüria.

202 eKr sõlmis Antiochos III lepingu Makedoonia kuninga Philippos V-ga jagamaks Egiptuse Ptolemaioste valdusi Egeuse meres. Rhodoslased, toetatuna Pergamoni ja Rooma poolt, kuulutasid Makedooniale sõja (205–200). 200. aastal eKr sai Ptolemaios V Epiphanes Panioni lahingus Golani kõrgendikel Antiochos III käest taas lüüa ja kaotas suure osa Süüriast.

Pikemalt artiklis Süüria sõjad (274–200 eKr): 260–255 eKr Teine Süüria sõda, 245–241 eKr Kolmas Süüria sõda, 219–217 eKr Neljas Süüria sõda, 202–200 eKr Viies Süüria sõda

Sõjad Kreekas

Põhjuse Rooma vabariigi sekkumiseks idapoolsetesse asjadesse andsid Pergamoni ja Rhodose abipalve Makedoonia ja Seleukiidide hegemoonia vastu. Vana-Makedoonia kaotuse järel Roomale Teises Makedoonia sõjas, kui Seleukiidi valitseja Antiochos III roomlastega sõlmitud leppe kohaselt oma senise liitlase hülgas, püüdis Antiochos III laiendada võimu ka Egeuse merele. Philippos V sai 197 eKr Kynoskephalai lahingus Põhja-Kreekas Tessaalias lüüa Rooma vägedelt ja kaotas Kreekas ülemvõimu. Philippos V pidi loovutama rahuleppega valdused Kreekas, Kaaria Väike-Aasias ja loovutama laevastiku ja maksma kontributsiooni. Kreekas leidis Antiochos III toetust Aitoolia liidult, mis oli pettunud liiga väheste valduste pärast, mis roomlastelt toetuse eest Teises Makedoonia sõjas Makedoonia vastu juurde saadi. Antiochos III võttis oma lähikonda ka Kartaagost enne Kolmandat Puunia sõda pagema sunnitud Hannibali.

Pergamoni eraldumine

Pergamoni kuningas Attalos I suutis vallutustega Väike-Aasias nõrgenenud Seleukiidide arvelt lühikeseks ajaks oma riigi territooriumi suurendada. Ka Seleukiidide vasturünnak Antiochos II juhtimisel, mis jõudis Pergamoni linna väravateni, ei suutnud riigi iseseisvust lõpetada. Pergamoni ja Rhodose abipalve Makedoonia ja Seleukiidide vastu, andsid Roomale põhjuse sekkumiseks idapoolsetesse Vana-Makedoonia asjadesse. Rooma liitlasena sai Eumenes II (197–158 eKr) oma võimu alla suure osa Väike-Aasiast ja Pergamoni riik laienes Tauruse mägedeni. Riigi sõltumatus kindlustus lõplikult pärast Antiochos III Suure lüüasaamist roomlastelt Magnesia lahingus (190. aastal eKr) Väike-Aasia lääneosas.

Rooma-Seleukiidi sõda

Rooma-Seleukiidi sõja (192–188. aastal eKr) sõjategevus Kreekas ja Väike-Aasias

Antiochos III Suure alustatud ka Rooma-Seleukiidi sõda (192–188. aastal eKr) Rooma riigiga sooviga allutada Anatoolia ja Väike-Aasiat ja sekkumine Makedoonia ning Kreeka asjadesse lõppes hävitava lüüasaamisega roomlastelt. 192 eKr tungis Antiochos III Tessaaliasse, kuid tõrjuti sealt roomlaste poolt peagi välja ja ka tema laevastik sai lüüa. 190 eKr tungisid roomlased konsul Lucius Cornelius Scipio juhtimisel Aasiasse ja purustasid Seleukiidide väed Magnesia lahingus Väike-Aasia lääneosas (190. aastal eKr).

189. aastal eKr sõlmitud Apameia rahu tegi Seleukiidide hegemooniataotlustele Väike-Aasias lõpu ning nad pidid loobuma Tauruse mäestikust ja Küprosest lääne pool asuvatest aladest. Antiochos III-ndat toetanud Kreeka Aitoolia liit alistus Rooma riigile ning kaotas mõju. Roomlased nõudsid muuhulgas ka Hannibali väljaandmist, kes lootusetus olukorras 183 eKr mürki võttis.

Pikemalt artiklis Rooma-Pärsia sõjad

Impeeriumi lagunemine

Seleukiidide domineerimise lõpetas Väike-Aasias Pergamoni ja Pontose hellenistlike kuningriikide teke 3. – 2. sajandil eKr, 140. aastal eKr paiku langes Mesopotaamia Partia võimu alla ning Seleukiidide alad piirdusid nüüd peamiselt Põhja-Süüriaga. Kui Seleukiidide riik umbes aastal 110 eKr nõrgenema hakkas, õnnestus Hasmoneidel saavutada täielik iseseisvus, Hasmoneide riik laienes naabruskonnas ka näiteks Samaaria ja Galilea aladele. Seleukos VI surma järel (95 eKr) lagunes Seleukiidide riik mitmeks osaks

Taga-Kaukaasias aga muutus Tigran II ajal (95–55 eKr) Suur-Armeenia vägevaks riigiks, mis laius Palestiinast Kaspia mereni. Aastal 83 eKr tungis Armeenia kuningas Tigranes II Süüriasse ja vallutas osa Seleukiidide valdustest. Tigranes II sai aga peagi Rooma väepealiku Lucius Licinius Luculluse käest Tigranakerti lahingus (69) lüüa ja Antiookia elanikud kuulutasid seejärel Antiochos XIII Asiatikose kuningaks; Lucullus kiitis selle samal aastal heaks. Pärast seda, kui Tigrani äi ja liitlane Pontose kuningas Mithridates VI sai 66 eKr Rooma väejuhilt Pompeiuselt lüüa ja Pompeius tegi Mithridatese riigi Bitüünia ja Pontus (Rooma provints)'e (Bithynia et Pontus) provintsiks, ei suutnud liitlasteta jäänud Tigran kahel rindel võidelda ning kaotas Rooma-Partia liidule ja jäi ilma kõigist vallutatud aladest peale päris Suur-Armeenia.

64. aastal eKr tungis Süüriasse Rooma väepealik Gnaeus Pompeius Magnus, kes tegi Seleukiidide riigile lõpu ja sellest sai Rooma provints ja veel samal aastal vallutas ta hilisema Arabia Petraea provintsi nabatealased. Antiochose mõrvati samal aastal.

Seleukiidide valduste kahanemine Süürias, 95. aastal eKr
Seleukiidide valduste kahanemine Süürias, 92. aastal eKr
Seleukiidide valduste kahanemine Süürias, 87. aastal eKr

Seleukiidide riigi valitsejad

Satraap

Pilt	Nimi	Valitsusaeg	Eluaastad	Märkused
	Seleukos I Nikator	320−315 ja 312−305 eKr	u 358−281 eKr	Kuulutas end kuningaks 305 eKr

Kuningad

Seleukiididest valitsejad ei näidanud ennast Pärsia kuningate võimujärglastena, rõhutades selle asemel oma seost Aleksander Suurega. Võimu korraldamisel tuginesid nad Pärsia riigilt päritud maksu- ja satraapiate süsteemile. Babülonis esines Antiochos I (281–261 eKr) aga traditsioonilise Babüloonia kuningana, soosis kohalikke kultusi ja tema monumentidel kombineerusid jooned nii Kreeka-Makedoonia kui ka Pärsia võimusümboolikast.

Nimi	Valitsusaeg	Eluaastad	Märkused
Seleukos I Nikator	305−281 eKr	u 358−281 eKr
Seleukos I Nikator ja Antiochos I Soter	291−281
Antiochos I Soter	281−261	u 324/323−261
Antiochos II Theos	261−246	286−246
Seleukos II Kallinikos	246−225	265−225
Seleukos III Keraunos	225−223	u 243−223
Antiochos III Suur	223−187	241−187
Seleukos IV Philopator	187−175	u 218−175
Antiochos IV Epiphanes	175−163	u 215−163
Antiochos V Eupator	163−161	u 172−161
Demetrios I Soter	161−150	185−150
Alexandros I Balas	150−145	Suri 145
Demetrios II Nikator	145−138	Suri 125	Esimene valitsusaeg
Antiochos VI Dionysos Theos Epiphanes	145−140	u 148−u 140	Nominaalne valitseja
Diodotus Tryphon	142−138	Suri 138	Väepealik. Ei kuulunud Seleukiidide dünastiasse
Antiochos VII Sidetes	138−129	Suri 129
Demetrios II Nikator	129−126	Suri 125	Teine valitsusaeg
Alexandros II Zabinas	129−123	Suri 122	Vastukuningas
Kleopatra Thea ja Seleukos V Philometor	126−125
Kleopatra Thea ja Antiochos VIII Grypos Epiphanes Kallinikos Philometor	125−121	Suri 129
Antiochos VIII Grypos	121−96	Suri 96
Antiochos IX Eusebes Kyzikenos	114−96	Suri 96
Seleukos VI Epiphanes Nikator	96−95	Suri 95
Antiochos X Eusebes Philopator	95−92 või 89/88	u 113−92 või 89/88
Demetrios III Eukairos Theos Philopator Soter	95−88	Suri 88
Antiochos XI Epiphanes Philadelphos	95−92	115/113−92
Philippos I Philadelphos	95−84/83	Suri pärast 83
Antiochos XII Dionysos Epiphanes Philopator Kallinikos	87−84	u 115−84
Tigranes I	83−69	140−55	Armeenia kuningas Tigranes II
Seleukos VII Kybiosaktes Philometor	83−69	Suri u 58	Nominaalne valitseja
Antiochos XIII Asiatikos Philadelphos	69−64	Suri 64
Philippos II Philoromaios Barypous	65−63	u 95−pärast 56

Vaata ka

Seleukiidid
Vana-Egiptuse ajalugu#Ptolemaiosed, Ptolemaioste dünastia, 305 eKr kuulutas Ptolemaios I end Egiptuse kuningaks, pannes aluse Ptolemaioste dünastiale ja rajades hellenistliku Egiptuse riigi, mis kestsid kuni aastani 30 eKr, mil Egiptus Rooma riigiga liideti. Ettevaatliku ja kavala poliitikuna silma paistnud Ptolemaios ei ajanud Seleukos I ega Demetrios Poliorketese stiilis poliitikat, millega nood soovisid saada iga hinna eest tugevaimaks hellenistlikuks monarhiks, vaid ta rahuldus Egiptusega ning pühendus kunsti, kirjanduse ja filosoofia soosimisele.
274–200 eKr Süüria sõjad