Setomaa

Setomaa ehk Setumaa (setu ja võru keeles Setomaa) on setode asuala Eesti kaguosas ja sellega piirneval Venemaa territooriumil. Setomaa hõlmab Võru maakonnast Setomaa valla ning osa nendega piirnevaid Venemaa Pihkva oblasti Petseri rajooni külasid.^[1] Traditsioonilise jaotuse järgi jaguneb Setomaa nulkadeks.

Setomaa ajalooline ja vaimne keskus on läbi aegade olnud Petseri. Praeguseks keskuseks peetakse Värska alevikku.

Nimi

Setumaa nimi (mida on esmamaininud 1869. ja 1872. aastal Jakob Hurt) pärineb rahva nimest setu / seto, mida esimesena mainis 1860. aastal Hermann Eduard Hartmann. Tema teatel kutsuti Petserimaa eestlasi nõnda kogu eestlaste alal ja põhjuseks oli, et nad kasutasid asesõna se asemel sõna settu. Ka Julius Mägiste arvas algul, et tegu on naabrite poolt keeleerinevuse tõttu antud pilkenimega, kuid hiljem pidas ta selle päritolu siiski ebaselgeks. Enn Ernitsa hinnangul võis setu olla halvustava tähendusega kirjeldav sõna, millele tema arvates osutab element -u. Oletatavalt Friedrich Reinhold Kreutzwaldi välja pakutud etümoloogia setä (lell) ja tundmatu autori etümoloogia чудь (tšuud) pole keeleteadlaste seas tunnustust leidnud. Paul Hagu kohaselt hakkasid eestlased 19. sajandi lõpus setuks kutsuma koolihariduseta ja kummalist inimest.^[1]

Loodus

Setomaa loodusolud on mitmekesised. Edela-Setomaale jääb Haanja kõrgustiku idajalam. Põhjaosas asub Palumaa. Ida- ja kirdeosas laiub Peipsi madalik. Setomaale jäävad ka Mustoja maastikukaitseala, Lutepää liivikud, Piusa jõe ürgorg (liivakivipaljandid), Tonja-Värska kaitseala ja Tonja-Karisilla-Värska looduspark.

Ajalugu

Arheoloogiliste leidude põhjal on Setomaa inimasustus ligi 8400 aastat vana. Kõige vanem teadaolev kiviaja asulakoht on leitud Meremäe külast.

Alates 862. aastast kuulus suurem osa setode alast vene valitsejatele (Pihkva Vürstiriik, Novgorodi Vabariik, Pihkva Vabariik, Moskva Suurvürstiriik, Moskva tsaaririik, Venemaa Keisririik ja Nõukogude Venemaa). Sel ajal valitses Irboskas väidetavalt varjaag Rjuriku kaaskondlane Truvor, ent on võimalik, et tegelikult oli ta hoopis Pihkvas. Pole päris selge, kas ja kui palju setosid toona Setomaal elas ja kas see ala ka pidevalt vene vürstiriikide koosseisu kuulus. Piir fikseeriti kindlamalt alles 13. sajandil, ajaloolase Anti Selarti arvates toimus see 1224. aastal, kui moodustati Tartu piiskopkond ning fikseeriti selle piir Pihkva vürstiriigiga.

Ristiusk jõudis õigeusu näol Setomaale 10.–13. sajandil, sellest ajast on säilinud ka mitmeid ristikive. Ristiusu mõju oluline kasv toimus seoses Petseri kloostri rajamisega 15. sajandil. Sellele vaatamata on setode kombestikus tänini säilinud palju paganlusaegseid jooni.

Alates 14. sajandist asusid Pihkva Vürstiriik ühelt poolt ning Tartu piiskopkond teiselt poolt täpsemalt paika panema oma mõjupiire. Pihkva vürstid kindlustasid 1330. aastatel Irboska linnust, Tartu piiskop ehitas 1342. aastal (koostöös Liivi orduga) Vastseliina linnuse. Piirijoon konkretiseerus aga alles 16. sajandil, kui oluliseks piirikindluseks muutus 1473. aastal rajatud Petseri klooster. See võis kaasa tuua ka Petseri ümbruse venestumise.

Liivi sõja ajal kasutas Venemaa Setomaad baasina Vana-Liivimaa ründamiseks, Petseri kloostri kindlustamist jätkati. Suur tähtsus on Setomaa kultuuriloos tolleaegsel Petseri kloostri ülemal, iguumen Korneliusel (iguumen 1529–1570), kelle ajal ehitati klooster võimsaks kindluseks, rajati koole ning käis ka aktiivne misjonitöö talupoegade õigeusku pööramiseks. Kornelius hukkus Ivan Julma käe läbi, selle kohta on setode rahvaluules mitu legendi. 1589. aastal moodustati iseseisev vene õigeusu Pihkva-Irboska piiskopkond, mille keskuseks oli Pihkva Püha Kolmainu peakirik.

1581. aastal piiras Stephan Bathory Pihkvat ning laastas ühtlasi ka Setomaad. Tema kätte langes Irboska, kuid Petseri pidas Jürgen Fahrensbachi juhitud Poola vägede piiramisele vastu. 1595. aastal õnnestus rootslastel Petseri klooster ajutiselt vallutada. 1615. aastal püüdis Pihkvat omakorda vallutada Gustav II Adolf, kuid ka temal see ei õnnestunud, lisaks ebaõnnestusid ka Irboska ja Petseri vallutamine. Stolbovo rahuga jäi Setomaa endiselt Venemaaga liidetuks. Seejärel kaotati lõplikult ka Pihkvamaa autonoomia ning Setomaa majandus allutati selgelt keskvõimu vajadustele. Selle poliitika vastu puhkes 1650. aastal mäss, mis haaras ka Irboskat ja Petserit, kuid see suruti peagi keskvõimu poolt maha.

1656. aastal ründasid venelased Setomaalt Tartut ning vallutasid selle. Rootslased tegid Setomaale mitu rüüsteretke, kuid kindlusi ei vallutanud. 1661. aastal taastati sõjaeelsed piirid.

Liivimaa kubermangu ja Pihkva kubermangu piirialad, 19. sajandi lõpu kaardil

Põhjasõja alguses rüüstasid Setomaad rootslased, hiljem tõrjusid venelased nad sealt eemale, 1704. aastast rootslaste ohtu Setomaale enam polnud. Kuid 1708. aastal kartis Peeter I, et Karl XII ründab Liivimaa kaudu Venemaad ning hävitas Tartu ja Narva. Setomaal kindlustas ta aga Petseri kloostrit uute bastionitega.

Liivimaa kubermangu Võru kreisi ja Pihkva kubermangu piirialad

Liivimaa kubermangu Võru kreisi ja Pihkva kubermangu piirialad. Kubermangude piiriks oli Peipsi järve lõunaosas Võhandu jõgi. Friedrich Theodor Schuberti topograafilistel joonistel, 1826–1840.

Liivimaa, sealhulgas Setomaa liitmisega Venemaa Keisririigiga jaotati setode alad Liivimaa kubermangu ja Pihkva kubermangu vahel.

Aastatel 1861–1866 vabastati setod pärisorjusest. Nende majanduslik areng oli siiski aeglane, külakogukond säilis kuni Eesti Vabariigi tulekuni. Suurt mõju omas õigeusu kirik, ning et hariduspoliitika arenes väga aeglaselt ja oli suunatud vaid venelastele, siis oli rõhuv enamus setudest kirjaoskamatud.

12. aprillil (30. märts vkj) kinnitas Ajutine Valitsus määruse "Eesti kubermangu administratiivse valitsuse ja kohaliku omavalitsuse ajutise korra kohta", millega Liivimaa kubermangu Pärnu, Saare, Tartu, Viljandi ja Võru maakond liideti Eestimaa kubermanguga. Väljapoole jäid vaid Narva, Valga ja Setomaa. 1. juulil 1917 esitati 74 allkirjaga Petserimaa eestlaste ja setode palve Eesti Maanõukogule Petserimaa Autonoomse Eestimaa kubermanguga ühinemiseks.^[2] Kirjas oli ettepanek ühendada Pihkva kubermangu Petseri, Lobotka, Pankjavitsa ja Irboska vald koos Petseri linnaga Eestimaaga. 1. septembril otsustaski Eesti Maanõukogu koosolek suunata palve juriidilisse komisjoni otsuseprojekti väljatöötamiseks.

Vabadussõja tulemusel sõlmiti 2. veebruaril 1920 Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel Tartu rahu. Lepingu järgi oli Eesti Vabariigi osaks ka Setomaa ning viimasega piirnevad Pihkva kubermangu alad. Eesti valdusse jäi Petseri ning veel mõned suuremad asulad, sealhulgas Irboska ja Laura. Liidetud alast moodustati Petseri maakond.

Tollase Petseri maakonna lääne-, põhja- ja keskosa asustasid valdavalt setod, idapoolsed alad olid aga Eesti Vabariigiga liitmise ajal seoses setode asustuspiiri järkjärgulise lääne poole nihkumisega peaaegu sajaprotsendiliselt venekeelsed ning neil polnud setodega olulisemat seost, küll aga vajas Eesti neid oma territooriumina selleks, et hoida etnilised Eesti alad eemal tollaste kauglaskesuurtükkide laskeulatusest, samuti olid Irboska läheduses olevad künkad ning võimalikult lühike maismaapiir Nõukogude Venemaaga heaks kaitsepositsiooniks.

1940. aastal okupeeris ja annekteeris Nõukogude Liit Eesti ja ühes sellega ka Setomaa. Setomaa etniline ühtsus lõhuti, kui 15. augustil 1944 75% Petseri maakonnast illegaalselt eraldati Eesti NSV-st Vene NFSV-le, millest moodustati Leningradi oblastisse Petseri rajoon.

Setode asualad (tumepunasega) 1902. aasta paiku Jakob Hurda andmetel
Eesti NSV piiride muutused: 1944. aastal
Eesti NSV (1949)

Kommunistid väitsid jagamisel, et lähtuti enamjaolt etnilisest piirist – need alad, kus olid ülekaalus setod, püüti jätta Eesti NSV-le, need alad aga, kus ülekaalus olid venelased, püüti jätta Vene NFSV-le. Selle vastu räägib siiski esialgne plaan, mille kohaselt oleks Vene NFSV-ga liidetud veelgi suurem territoorium ühes Värska aleviku ning Saatse külaga. Kuigi kava esialgsel kujul ei teostatud, jäeti liidendamise käigus ometi arvukalt seto külasid Vene poolele. Petseri maakonna keskel asunud Vilo valla elanikest oli ülejäänud Eestist eraldamise ajal setosid 2/3.

23. augustil 1944 eraldati Leningradi oblastist ligikaudne endise Pihkva kubermangu ala, millest moodustati Pihkva oblast. Viimase koosseisu jäi ka Petseri rajoon. Eesti NSV-sse jäänud osa Petseri maakonnast likvideeriti ning liideti Võrumaaga (hiljem peamiselt Võru ja Põlva rajoon).

Eesti Vabariigi taastamisel 20. augustil 1991 tunnustas Nõukogude Liit de jure Eesti Vabariiki. Eesti Vabariigi ja Nõukogude Liidu vahel jäi ajutise kontrolljoonena kehtima endise Eesti NSV ja Vene NFSV vaheline administratiivpiir. Pärast Nõukogude Liidu lakkamist detsembris 1991 jäi kontrolljoon eraldama Eesti Vabariiki ja Venemaa Föderatsiooni. Mitmed suured setode külad ja Eesti kodanike omandid jäid Venemaa Föderatsiooni territooriumile.

Nõukogude Liidu õigusjärglane Venemaa Föderatsioon ei ole tunnustanud Tartu rahu ega sellejärgset Eesti-Venemaa piiri. 1990. aastatel alustati piiriläbirääkimisi, mis katkesid. 1993. aastal alustas Venemaa ühepoolselt Eesti-Venemaa ajutisel kontrolljoonel riigipiiri mahamärkimist.

2004. aastal jätkasid osapooled piiriläbirääkimisi.

Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vaheline Eesti-Venemaa riigipiiri leping kirjutati alla 18. mail 2005 Moskvas. Leping, erinevalt põhiseaduses toodust, ei järgi Tartu rahu järgset maismaapiiri, vaid lähtub kontrolljoonest, kehastamata ka võimalikku kompromissi Tartu rahus kokku lepitu ning Eesti NSV ja Vene NFSV vahelise halduspiiri vahel - Eesti praegune pindala uue lepingu järgi ei suurene (olenemata väiksematest maadevahetustest). Samas ei ole Eesti parlament vastu võtnud ühtegi jõustunud deklaratsiooni ega seadust, milles loobutaks Tartu rahu järgsest piirist.

20. juunil 2005 ratifitseeris Riigikogu Eesti-Venemaa riigipiiri lepingu. Ratifitseerimisseadus sisaldas preambulit:

"/-/Lähtudes 1918. aasta 24. veebruaril välja kuulutatud Eesti Vabariigi õiguslikust järjepidevusest, nii nagu see on sätestatud Eesti Vabariigi põhiseaduses, Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 1991. aasta 20. augusti otsuses "Eesti riiklikust iseseisvusest" ja Riigikogu 1992. aasta 7. oktoobri deklaratsioonis "Põhiseadusliku riigivõimu taastamisest" ning silmas pidades, et käesoleva seaduse §-s 1 nimetatud leping muudab kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse §-ga 122 osaliselt 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepingu artikli III lõikes 1 määratud riigipiiri joont, ei mõjuta ülejäänud lepingut ega määra piirilepingutega mitteseotud kahepoolsete küsimuste käsitlemist,/-/ "

Viidates vastumeelsusele selle preambuli vastu jättis Venemaa lepingu ratifitseerimata ning kuulutas selle kehtetuks. Seega sõlmitud leping ei astunud jõusse.

Enamik Venemaa Föderatsiooni aladele jäänud seto külasid on praeguseks juba hääbunud, nõnda on elujõus seto perekondi sinna alles jäänud väga vähe ning paljud Venemaa noored setod on venestunud. Piiriküsimus on setodele loonud takistavad probleemid: koguduste jagatus, sugulaste või omandi asumine ühel või teisel pool piiri.

Praegune olukord

Praegu jääb Setomaale üks Eesti vald – Setomaa vald, suur osa seto külasid asub Venemaal Petseri rajoonis. Kontrolljoon on Setomaal suureks probleemiks, lõhestades kogukonda ja raskendades setodel käimist oma koju ja surnuaedadesse.

Setomaa kultuur

Kirikud ja kogudused Setomaal

Hagujärve (Kirikumäe) Kolmainu kirik (hävinud) Vastseliina lähedal
Irboska Jumalaema Sündimise kirik, Irboska Jumalaema sündimise kogudus (Изборская православная церковь Рождества пресвяатой богородинцы)
Irboska Püha Nikolai peakirik (Изборская православная соборная церковь св. Николая, Irboska linnus, tänapäeva Venemaa Pihkva oblasti Petseri rajoonis)
Irboska Püha Nikolai kogudus Gorodistse kalmemäel (Изборская православная церковь св. Николая)
Irboska Sergiuse kogudus
Kolpino saar Lunastaja kogudus (Колпинская православная церковь св. Спаса)
Kulje Püha Ilja kirik (Кулейская православная церковь св. Ильи)
Lisje kogudus (Лисейская православная церковь)
Mikitamäe Toomapühapäeva tsässon, Mikitamäe Mikitamäe vald
Mõla kogudus (Мальская православная церковь Рождества Христова, tänapäeva Venemaa Pihkva oblasti Petseri rajoonis)
Pankjavitsa kogudus (Паниковская православная церковь св. Николая)
Petški kogudus (Пецкая (Печковская) православная церковь св. Георгия)
Petseri Neljakümne märtri kogudus (Печорская православная церковь Сорокомучeничeская)
Petseri Püha Varvara kogudus (Печорская православная церковь св. Варвары)
Saatse kogudus (Зачеренская православная церковь св. Пяатницы)
Senno kogudus (Сеннская православная церковь св. Георгия, tänapäeva Venemaa Pihkva oblasti Petseri rajoonis)
Štšemeritsa kogudus (Щемерицкая православная церковь св. Николая)
Zalesje kogudus (Залеская православная церковь св. Троицы)
Tabina Issanda Sündimise kirik (hävinenud), Tabina Võru vald
Taeluva/Tailova kogudus (Тайловская православная церковь св. Николая, tänapäeva Venemaa Pihkva oblasti Petseri rajoonis).
Uusvada Nahtsi tsässon, Uusvada Meremäe vald

Vaata ka

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 Marja Kallasmaa, Evar Saar, Peeter Päll, Marje Joalaid, Arvis Kiristaja, Enn Ernits, Mariko Faster, Fred Puss, Tiina Laansalu, Marit Alas, Valdek Pall, Marianne Blomqvist, Marge Kuslap, Anželika Šteingolde, Karl Pajusalu, Urmas Sutrop. Eesti kohanimeraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2016. Setomaa, lk 605
↑ Vahur Aabrams, Vahemees Ustav, Postimees.ee, 8. mai 2019

Kirjandus

Hurt, Jakob 1904. Setukeste laulud. (Setukeste elukohad ja arv, Vikitekstides.) Helsingi.
Reissar, Leo 1996. Setumaa läbi sajandite: Petserimaa. Tallinn: Kupar, 1996. ISBN 9985-61-088-1
Setumaa : maadeteaduslik, tulunduslik ja ajalooline kirjeldus. Toimetaja: Johannes Voldemar Veski, Edgar Kant, August Tammekann, Eesti Kirjanduse Selts. Kodu-uurimise toimkond 1928

Välislingid

Setomaa

[Kallasmaa-1] 1,0 ^1,1 Marja Kallasmaa, Evar Saar, Peeter Päll, Marje Joalaid, Arvis Kiristaja, Enn Ernits, Mariko Faster, Fred Puss, Tiina Laansalu, Marit Alas, Valdek Pall, Marianne Blomqvist, Marge Kuslap, Anželika Šteingolde, Karl Pajusalu, Urmas Sutrop. Eesti kohanimeraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2016. Setomaa, lk 605

[2] Vahur Aabrams, Vahemees Ustav, Postimees.ee, 8. mai 2019

[1]

[2]