Tühjus

See artikkel räägib filosoofia mõistest, budismi mõiste kohta vaata artiklit Śūnyatā; eetika mõiste kohta vaata artiklit tühjus (eetika)

---

Tühjus, tähistab seisundit milles ei ole mitte midagi ning mis tühistab millegi või miski olemasolu võimaluse. Mitte millegagi täidetud, mitte midagi sisaldav; selline, kust miski puudub.

Tühjus, või siis tühjusetunne on eetikas kogetav seisund, kus kellegi, või millegi väärtused on negatiivselt moonutatud, ning neid ümbritsevas maailmas puudub õnnetunne.

Teaduslikus mõttes tähistab tühjus vaakumseisundit milles ei eksisteeri mitte midagi.

Demokritos on väitnud, et tühjus võimaldab aatomite liikumist ja asjade suurenemist-vähenemist.

Aristoteles eitas "Füüsika" IV raamatus tühjuse olemasolu.

Filosoofia

Parmenides

Üks Varasematest filosoofidest kes käsitles tühjust, kui kontseptsiooni oli Parmenides (5. sajand eKr) , kes oli Kreeka filosoofide Moni koolkonnas. Ta väitis, et tühjus ei saa eksisteerida järgmise loogika järgi :

"Kui rääkida asjast, tuleb rääkida millegist mis eksisteerib. Kuna me saame rääkida asjadest mis eksisteerivad ka minevikus, siis see asi peab (mingis mõttes) jätkuvalt eksisteerima"

Sellest järeldas Parmenides, et muutust ei eksisteeri ning tagajärjeks ei saa olla mingi asja olemisse tulemist, olemist ega olemisest lakkamist.

Paramenidest võeti tõsiselt teiste filosoofide poolt, ta mõjutas Sokratest ja Platonit.

Leukippos

Oli (5. sajand eKr) üks Atomistidest koos teiste filosoofidega sellest ajastust.

"Sellal kui Parmenides ja Xenophanes pidasid universumit ühtseks, liikumatuks, tekkimatuks ja piiratuks ja ei lubanud mitteolevat isegi otsida, eeldas Leukippos lõpmatut hulka igavesti liikuvaid elemente - aatomeid; ta pidas nende vormide hulka lõpmatuks seetõttu, et ei ole mingit alust nende hulgal olla pigem selline kui teistsugune ning seetõttu, et ta nägi olevas lakkamatut tekkimist ja muutumist. Pealegi ei eksisteeri olev mitte mingil määral rohkem kui mitteolev, ja mõlemad on võrdselt asjade tekkimise põhjuseks. Pidades aatomite olemust tihedaks ja täidetuks, nimetas ta neid olevaks ja õpetas, et need liiguvad tühjuses, mida ta nimetas mitteolevaks, ning väitis, et viimane eksisteerib mitte vähem kui olev. Niisamuti pidas tema kaaslane abderiit Demokritos algaluseks täidetust ja tühjust, nimetades esimest olevaks, teist mitteolevaks."

Teoses "Mõistusest" ütleb ta: "Ükski asi ei teki niisama(tühjusest), vaid kõik [tekib] vastavalt seaduspärale ja paratamatusele." 

Demokritos

Demokritos oli (460 – 370 eKr) vanakreeka mõtleja, antiikaja atomismi esindaja. Teda peetakse koos Leukipposega aatomiõpetuse rajajateks.

"Loodusuurijaist, kes elasid enne teda s.o. Aristotelest, Demokritose poolehoidjad arvasid, et liikumine toimub läbi tühjuse ja et tühjus on koht ilma kehata."

"Kõige metoodilisemalt ja kõige suhtes ühe õpetuse põhjal on otsustanud Leukippos ja Demokritos, lähtudes sellest, mis on vastavuses loodusega, nagu see on. Mõnedele muistseist filosoofidest näis, et olev on loogiliselt paratamatult ühtne ja liikumatu, sest tühjus on mitteolev, liikuda aga polevat võimalik, kui pole ainest eraldatud tühjust, nagu ei saa olla ka paljusid asju, kui pole, mis neid asju üksteisest eraldaks.."

Aristoteles

Tühjus ja kaalutus on Aristotelese jaoks ühtmoodi ebaloomulikud ja võimatud.

Teadus, astronoomia ja matemaatika

Astronoomias käsitletakse tühjust, kui ruumi kõige suuremate kosmiliste objektide vahet, milles ei ole galaktikaid või millest puuduvad täielikult galaktikad. Selles kontseptsioonis on tühjusel tavaliselt mõõtühik milleks on 10:100 megaparestsessi. Erakorraliselt suuri tühje ruume, millest puuduvad superstruktuurid(väikestest galaktikagruppidest koosnevad suuremad galaktikagrupid), kutsutakse supertühjuseks.

Vaakum on olek, kui mingis ruumis, milles puudub aine (õhk ning gaasid). Absoluutset vaakumit ei ole võimalik saavutada, sest see ei ole kooskõlas relatiivsusteooria ega ka paljude teiste füüsikaseadustega.

• Tühik (astronoomia)

• Vaakum

Kunst

Kunstis on käsitletud tühjust palju ning on viidatud nii esteetilisele kui ka materiaalse tühjuse olemusele ning probleemidele.

Yves Klein

Käsitles tühjust enda töödes, maalides ainult monokroomseid, sinise pigmendiga maale. Korraldas näituseid kus eemaldas galleriidest kõik, peale enda maalide. Sai tühjuse maalimiseks inspiratsiooni sinisest taevast.

Kuulsamad tööd:

• Yves Klein, IKB 191, 1962

• Le Saut dans le vide (Leap into the Void)- hüpe tühjusesse.

"Vastavalt puhtale afektile, mis tõukab universumi tühjusesse ega jäta kunstnikule par exellente enam midagi teha."

Kazimir Malevich

Kazimir Malevitš "Must ruut" (1923)

Vene maalikunstnik kes on püüdnud tabada tühjuse olemust maalides ühe või kahevärvilisi objekte. Tihti kattes musta ruudu teise musta ruuduga, või valge ruudu valgega. Kunstisuund mida tuntakse ka kui supermatisimi nime all.

Kuulsamad tööd:

• Black Square, 1915

• Suprematist Composition: White on White, 1918

Suprematism

Tsitaate

Leonhard Lapin - "Tühjus-Void" (2003 Tallinn )

"Tühjust ei ole võimalik kirjeldada. Hetkest, mil tekib mõte tema kohta, pole ta enam tühjus vaid temas on mõte. Tühjust ei saa sõnades väljendada, kuna sõnade tähendus on piiratud, ning nad loovad mingi pildi ja raamistavad selle. Tühjuse olemus jääb väljapoole sõnadega loodud atmosfääri."

"Orienteerumaks tühjuses on oluline juba algselt eritleda absoluutset tühjust ja suhtelist tühjust. Kui me kõneleme olemisest kõige laiemas ning sügavamas tähenduses, siis me räägime absoluutsest tühjusest. Kui aga pistame oma ukse lukuauku võtme, siis just selle avavuse suhteline tühjus võimaldab meil seal võtit liigutades käima panna lukumehhanismi ning ukse avada. Absoluutne tühjus on meie pürgimus, ent ainus tee sinna on suhtelise tühjuse praktika, millest kasvab vaimne kogemus. Absoluutne tühjus on kontseptsioon, mida Lao-Zi õpetas juba kuussada aastat tagasi enne Kristust, väites, et tühjus on kogu elu, tegevuse ja arengu põhialus." "Suhtelist tühjust võime kogeda esemetes, ruumis, looduses, mõtetes, mõistetes, oma meeltes, meeles, hinges ja vaimus." "Suhtelise tühjuse teed kulgedes jõuame lõpuks ikkagi absoluutse tühjuse kuulutamiseni, et kõik asjad on olemuslikut tühjad ja neis puudub igiolemus. Nad pole ka üksteisest jäikade piiridega eraldatud, vaid on läbi põimunud. Nad on muutuvad ja alluvad tekkimisele ning hävimisele."

"Tühjuse kontseptsioonist tulenevalt ei saa mitte millegi kohta kindlalt väita, sest kõik on suhteline, tõde ei ole, ei ega ja, vaid on kusagil nende vahel-nullis."

Alan Watts (1915–1973)

Sündis Inglismaal, tegutses hiljem Ameerikas, avaldas suurt mõju budismi mõistmisele läänes ning jättis endast maha suure hulga raamatuid, loenguid, vestlusi.

"Tühjus on budismis täielikult positiivne mõiste, see on kõikide võimaluste võimalikkus, lõpmatu potentsiaal. Kuid tühjus ei ole olemas iseeneses, ta avaldub kujus, tunnetes, mõistetes jne, tühjus on meile avaneva maailma omadus, mis väljendab selle maailma püsitust ja lõplikku määratlematust. Meie maailm koosneb vastanditele ehk kahesusele rajatud määratlustest, mida peame tõeluseks, tegelikult on see aga suhteline: hea saab olla vaid seetõttu, et on halb, ja vastupidi, pikk seetõttu, et on lühike. Olulisim on mõista, et see meile kõige kallim, meie «mina» ehk ise ehk ego, on samuti tühi. See on pidevalt muutuv kogum ihust ehk kujust ja tunnetest, mõtetest ning mõistetest. See ise ei saa olemas olla üksi, ta vajab kahesust, duaalsust."

«Tühjust ei saa kujust lahutada, kuju ei saa tühjusest lahutada.»

“Tühjus on tühjus millestki”, järeldab J-P- Sartre

Kirjandus

• K. C. Cole. The Hole in the Universe: How Scientists Peered over the Edge of Emptiness and Found Everything.
• Leonhard Lapin. Tühjus=Void, EKA 2003