Tšello

Tšello
	Tšello
Liigitus	Keelpillid (poogenkeelpill) / kordofonid
Diapasoon
Sugulaspillid
	Viiul; Vioola; Kontrabass;

Tšello on viiuli perekonda kuuluv poogenkeelpill.

Pilli nimetus tuleneb itaaliakeelsest sõnast violoncello ('väike violoon'). Tšellomängijat nimetatakse tšellistiks. Tšello on tihedalt seotud euroopa klassikalise muusikaga ja teda on nimetatud inimhäälele kõige lähedasema kõlaga pilliks ^[viide?]. Tšellot kasutatakse sooloinstrumendina, kammeransamblites basspillina ja orkestrites keelpillirühma liikmena. Tšellole on kirjutatud kontserte ja sonaate. Levimuusikas on see pill vähem tavaline, kuid on olnud kasutuses pop- ja rokkmuusika salvestustel.

Ehitus

Kõlakast

Tšello on tüüpiliselt valmistatud puidust, kuigi kasutatakse ka teisi materjale, näiteks süsinikkiudu või alumiiniumi. Süsinikkiust valmistatud tšellod sobivad hästi välitingimustes kasutamiseks, kuna see materjal talub hästi niiskust ja temperatuuri kõikumisi. Traditsioonilisel tšellol on kuusest kõlalaud, vahtrast põhi ja küljed. Külgede ja põhja juures kasutatakse vahel ka teisi puuliike, näiteks paplit või paju. Odavamatel pillidel on kõlalaud ja põhi tehtud laminaatpuidust. Pealmine kõlalaud ja põhi on traditsiooniliselt käsitsi lõigatud, odavamad pillid on masintoodang. Kõlakasti kurvilised küljed valmistatakse puidu kuumutamise ja vormi järgi koolutamisega. Tšello kõlakastil on lai ülemine osa, kitsas keskmine c-kurvide ja f-avadega osa ja lai alumine osa. Pealmisel kõlalaual ja põhjal on inkrusteeritud ääris.

Kael, häälestusmehhanism ja tigu

Kõlakastist ülalpool asub kael, mille ülemises otsas on häälestusmehhanism ja tigu. Kael, häälestusosa ja tigu on tavaliselt valmistatud ühestainsast puidutükist, enamasti vahtrast. Kaelalt pikeneb kõlalauale sõrmlaud. Kohas, kus sõrmlaud kohtub häälestusosaga, asub ülemine sadul, mis lõpetab keelte võnkuva osa. Häälestamiseks on neli häälestuspulka ehk virblit, üks iga keele jaoks. Keeli saab häälestada, pingutades või lõdvendades keelt. Virblid, sõrmlaud ja ülemine sadul on tavaliselt valmistatud eebenipuust, kuid kasutatakse ka teisi tugevaid puiduliike, näiteks pukspuud või roosipuud.

Keeled

Tšello keeltel on soolest, metallist või sünteetilisest materjalist (näiteks nailonist) südamik ja metallist keermestus. Ühel pillil võivad olla ka eri materjalist keeled.

Keeltehoidja ja tugivarras

Keeltehoidja ehk käpp ja tugivarras ehk jalg asuvad pilli allosas. Keeltehoidja on traditsiooniliselt valmistatud eebenipuust või mõnest teisest tugevast puidust või isegi plastikust või terasest. Keeltehoidja kinnitab keeled tšello alumise osa külge. Keeltehoidjal on peenhäälestajad. Tugivarras on valmistatud puidust, metallist või jäigast süsinikkiust ja selle ülesanne on toetada pilli mänguasendis. Barokiajal hoiti tšellot mängides säärte vahel. 1830. aasta paiku tutvustas belgia tšellist Auguste Adrien Servais tugivarrast ja õhutas selle kasutamist. Moodsad tugivardad on reguleeritava pikkusega ja sissetõmmatavad. Tugivarda tipp on vahel kaetud kummiga, et kaitsta varrast põrandal libisemise eest.

Roop ja f-avad

Roop hoiab keeli pilli kerest eemal ning vahendab nende võnkumist kõlalauale ja kõlapulgale (vaata allpool) pilli sees. Roop ei ole kõlalaua külge liimitud, vaid püsib oma kohal keelte surve tõttu. F-avad, mis on nime saanud oma kuju tõttu, asuvad kahel pool roopi ning lasevad õhul liikuda pilli sisse ja välja, aidates heli tekitada. F-avade kaudu saab pilli hooldada ja parandada.

Siseosad

Kõlakasti sees on kaks tähtsat detaili: basspalk, mis on liimitud pealmise kõlalaua külge, ja puidust kõlapulk, mis on kiilutud kõlalaua ja põhja vahele. Mõlemad detailid toetavad pilli korpust ja parandavad heliomadusi, edastades kõlalaua võnkumist tervele kõlakastile. Nii töötab kõlakast heli võimendamisel diafragmana. Nagu roopki, ei ole kõlapulk liimitud, vaid püsib paigal keelte ja roobi survel.

Liim

Tšellosid pannakse kokku ja parandatakse loomse liimaine abil, mis on tugev, kuid võimaldab pilli lahti võtta. Kõlalaud on kinnitatud lahjendatud liimiga, juhuks kui pilli parandamiseks on vaja kõlalaud eemaldada. Liimaine peab olema hapram kui puit, millest pill on valmistatud. Pilli osade vastastikuse surve ja hõõrumise korral annab liim järele ja hoiab nii ära pragude tekkimise.

Poogen

Traditsiooniliselt on poogen valmistatud mahagonist. Poognaid valmistatakse ka süsinikkiust, mis on puidust tugevam. Odavaid ja ebakvaliteetseid õpilastele sobivaid poognaid tehakse ka klaaskiust. Keskmine tšellopoogen on 73 cm pikk (lühem viiuli ja vioola poognast), 3 cm kõrge (konnast puupooleni mõõtes) ja 1,5 cm lai. Tšellopoogna konnal on ümar nurk nagu vioolapoognalgi, kuid veidi laiem. Tšellopoogen on umbes 10 grammi raskem vioolapoognast, mis omakorda on umbes 10 grammi raskem viiulipoognast. Poogna jõhvid on hobuse sabajõhvid. Kasutatakse ka mitut värvi sünteetilisi jõhve. Tšellist hõõrub poogna jõhve kampoliga, et need haaraksid paremini keeli. Poogna jõhve peab perioodiliselt vahetama, eriti kui need katkevad tihti või kaotavad mängukvaliteedi. Jõhvid on mängimise ajal pingul kruvi abil.

Tšellomeistrid

Tuntud tšellomeistreid:

Tšellol muusika esitajaid

Grand Tšello Duo Eestis
tšellokvartett C-Jam Eestis
tšellotrio Melo-M Lätis
tšellokvintett Vivacello Eestis
Teet Järvi Eestis
Marius Järvi Eestis

Tšellole kirjutatud teoseid

Barokk
- Johann Sebastian Bachi 6 tšellosüiti
Klassitsism
- Joseph Haydni neli tšellokontserti (2 C-duuri ja 2 D-duuri)
- Ludwig van Beethoveni 5 sonaati tšellole ja klaverile
Romantism
- Robert Schumanni tšellokontsert a-moll
- Antonín Dvořáki tšellokontsert
- Johannes Brahmsi 2 tšellosonaati
20. sajandi algus
- Edward Elgari tšellokontsert e-moll
- Zoltán Kodály tšellosonaadid (op. 8)
- Paul Hindemithi tšellosonaadid (op. 25)
- György Ligeti soolotšellosonaat

Vaata ka

tšellokontsert

Välislingid

Tšello mänguvõtted