Location via proxy:   [ UP ]  
[Report a bug]   [Manage cookies]                
Mine sisu juurde

Tšingis-khaan

Allikas: Vikipeedia
Tšingis-khaani portree 14. sajandist

Tšingis-khaan (1155 või 11621227), sünninimega Temutšin, oli ajaloo suuruselt teise riigi, Mongoli impeeriumi rajaja ning suurkhaan.

Tšingis-khaani esivanemate kaugem päritolu pole selge. Hiinlased mainivat ta isa Jesugei-bagaturi punakaid juukseid ja heledaid silmi. Temutšini sünnikoht on praegune Burjaatia.

Mongolite riik

[muuda | muuda lähteteksti]

Tšingis-khaan ja ta järglased (tšingisiidid) rajasid Aasias ajaloo suuruselt teise impeeriumi, vallutades-allutades kahekümne aasta jooksul näiteks enamiku Hiinast, Kesk-Aasia (Horezmi), Kaukaasia (Gruusia), Lõuna-Siberi. 1223. aastal põrkasid mongolite ekspeditsioonikorpus ning kolme Vene vürstiriigi ja nende liitlaste polovetside väed kokku Kalka lahingus, mille mongoli väed võitsid.

Mongolite riik 1227. aastal, Tšingis-khaani surma ajal

Tšingis-khaan ühendas enda alla kõik mongolite hõimud ja rajas võimsa impeeriumi, mis oli pindalalt suurem kui NSVL. Siiani on see ajaloos teadaolevalt suurim impeerium, mis hõlmas 22% Maa pindalast. Teisele kohale jääb Briti impeerium. Impeerium hõlmas muu hulgas osa Venemaast, Kaukaasia, Volga-äärsed alad, Tiibeti, Korea, Hiina, Kesk-Aasia, Iraani, Iraagi, Afganistani, Siberi lõunaalad. Riik jäi püsima tänu sõjalisele võimsusele, riiklikele seadustele, kohalike rahvaste seadustele, jumalate austamisele ja elanike julgeoleku tagamisele.

Tšingis-khaani seadusi (jassat) kasutasid kõik Aasia nomaadid. Tšingis-khaani seaduste kogu räägib: "Tšingis-khaani seadus (jassa) keelab valetada, varastada, kurja teha. Nõuab inimestelt, et nad suhtuksid teistesse sama hästi kui endasse." Jassa loomine oli seadusandluse alus.

Pärast Tšingis-khaani surma (1227) jagati riik tema poegade vahel ulussideks, riigi valitsejaks sai ta kolmas poeg Ugedei (Ögödei) (1227–1241). Ugedei oli teine suurkhaan, kes jätkas edukalt isa vallutuspoliitikat. Ulussid pidid andma ühise sõjakäigu jaoks sõjaväe. Mongolite rahvaarvuks on pakutud 13. sajandi alul ligikaudu 500 000 hinge. Võrdluseks: Hiinas oli rohkem kui 50 miljonit elanikku, Venemaal umbkaudu 5 miljonit, polovetse 400 000 – 500 000, eestlasi 150 000 – 200 000.

Neljanda mongolite suurkhaani Munke (Mönkge) (surnud 1260) ajal laiendati nn kollase ristiretkega impeeriumi veelgi, kui vallutati Bagdad ja Süüria. Baalbeki all kaotati siiski otsustav lahing mamelukkidele.

Mongolid olid ususallivad, nende seas leidus ka ristiusulisi. Pühakodade hävitamist pole nad maininud. 13. sajandi keskel olid mongolite jaoks lindpriid üksnes ismaeliidid (islami radikaalne usulahk). Pakutakse, et kui Munke oleks veel elanud või kui poleks riigis kodusõda alanud (pojapoeg Hubilai valiti Hiinas suurkhaaniks), siis oleks islam Aasiast välja tõrjutud. Pärast Munke surma algas kodusõda ja impeerium lagunes erinevateks ulussideks-hordideks.

Tšingis-khaanil oli neli poega:

  1. Džutši Tšingis-khaan Eesti entsüklopeedia veebiversioonis (vaadatud 30.12.2014)
  2. Tšingis-khaan Eesti entsüklopeedia veebiversioonis (vaadatud 30.12.2014)