Location via proxy:   [ UP ]  
[Report a bug]   [Manage cookies]                
Mine sisu juurde

Teadustekst

Allikas: Vikipeedia
Artiklit tuleb tõlkida ja kohandada!

Teadustekst on teaduses tekst, mis esitab uurimistöö tulemusi ja teaduslikke arusaamu.

Teadusteksti peamisteks omadusteks on:

  • loogiline selgus ja väidete põhjendamine,
  • teadusteksti autori väidete selge eristamine teiste autorite väidetest ja viitamine teiste autorite väidete allikatele,
  • selge autoripositsioon ja autori või autorite kollektiivi liikmete õigete (identifitseeritavate) nimede esitamine

Olgugi et teadustekstide koostamisel on paljudes teadusvaldkondades ajaloo jooksul kujunenud võrdlemisi kindlad ja vahel vägagi detailsed reeglid, standardid ja kriteeriumid[1], võivad paljud nõuded sõltuvalt teaduslikust koolkonnast, paradigmast, teadusvaldkonnast, kultuurist või ka teadusteksti publitseerijast erineda. Teadusteksti omadused võivad erineda kultuuriti, valdkonniti (vahel ka koolkonniti või publitseerijati).

Eristuvad loodusteaduslikud, humanitaarteaduslikud, sotsiaalteaduslikud teadustekstid. 20. sajandi viimasest veerandist alates paljudes loodusteaduslikes ajakirjades reglementeeritud nii artikli alaosade pealkirjad (näiteks on need "Sissejuhatus", "Materjal ja metoodika", "Tulemused", "Arutelu", "Tänuavaldused", "Kirjandus") kui nende osade sisu. Humanitaarteaduste tekstimudel on palju vabam. Mitmed koolkonnad pööravad suurt tähelepanu osadele "Historiograafia" ja "Kokkuvõte", kuid see pole üldine. Väga täpselt on enamasti reglementeeritud kirjanduse viidete standard ja kirjete punktuatsioon. Ent see on näiteks prantsuse teadustekstides veidi vabam kui inglise omades.

Mõnedes (pm loodusteaduslikes) koolkondades aktsepteeritakse teadustekstina üksnes kindlates ajakirjades või kindlate kirjastuste poolt publitseeritud tekste. Paljud teadusorganisatsioonid (nt Eestis) ostavad selliseid standardeid ja hindamiskriteeriume nende koostamise ja müügiga tegelevate firmade käest. Paljudes teistes (eriti humanitaarteaduslikes) koolkondades ei kuulu publitseeritus üldse teadusteksti kriteeriumide hulka.

Sisulised omadused

[muuda | muuda lähteteksti]

Teadusteksti sisulisteks omaduste hulka arvatakse tihti uudsus, aktuaalsus, objektiivsus, tõestatavus, tulemuste kontrollitavus, kvalitatiivne täpsus, kvantitatiivne täpsus, süsteemsus, selgus, kriitilisus, selektiivsus, minimaalsus ja vastavus eetikanõuetele. Teadustekst peab näitama selgelt autori originaalset panust uute teadmiste otsingul, kasutamisel, süstematiseerimisel ja hindamisel. [viide?]

Sõltumata teadusteksti vormist peaks teadustekstis olema vastatud neljale teadusliku uurimistöö põhiküsimusele:

  • Mis on probleem? (Esitatakse töö sissejuhatuses);
  • Kuidas probleemi uuritakse? (Esitatakse metoodika tutvustamisel);
  • Mida uurimise käigus avastati? (Esitatakse tulemuste juures);
  • Mida uurimistöö tulemused tähendavad? (Esitatakse arutelu ja järelduste juures).

Vormilised omadused

[muuda | muuda lähteteksti]

Teadusteksti vormistamisel on aegade jooksul jõutud kokkuleppele järgmistes omadustes [viide?]:

  • sobiv liigendus: teadustekst liigendatakse peatükkideks ja alapeatükkideks, mille pealkirjad on lühikesed, lakoonilised ja vastavad töö sisule
  • mitteemotsionaalne väljenduslaad: teadustekstis kasutatakse üldiselt mitteemotsionaalset väljenduslaadi ja kogu töö ulatuses ühtlast olevikulist või minevikulist umbisikulist kõneviisi
  • hea keeleline teostus: teadusteksti sõnastus peab vastama käsitletava aine sisule ja väljakujunenud mõistete struktuurile, teadustekstis tuleb vältida paljusõnalisust, liigset lakoonilisust, sõnakordusi, võõrsõnadega liialdamist, kõnestiili või konspektistiili.

Paljud teadustekstid toetuvad sarnastele teadusliku kirjutamise põhiprintsiipidele ja on lähedase struktuuriga, kuigi erinevate osade nimetused võivad varieeruda. Võib öelda, et teadustekstidele on ühine, et neis sisaldub empiirilise osa kirjelduse, tulemuste ja analüüsi äratoomine. Empiirilist materjali esitatakse teadustekstis ainult vajaduse korral teoreetilise lähenemise selgitamiseks.

Väitekiri

[muuda | muuda lähteteksti]

Sisulised omadused

[muuda | muuda lähteteksti]

Väitekiri ehk dissertatsioon (inglise keeles dissertation) on teaduskraadi saamiseks tavaliselt juhendaja suunamisel kirjutatud kas uurimusliku või arendusliku sisuga teadustekst, mida selle koostaja peab teadusliku kraadi saamiseks avalikult kaitsma väitekirja kaitsmiskomisjoni ees. Väitekirja tulemused peavad arendama olemasolevat teadmiste süsteemi või andma teadusvaldkonnale märkimisväärset tähtsust omava uudse lahenduse.

Väitekiri on teadusliku (uurimis)materjali esmane esitamine autori(te) poolt; uurija uurimistegevuse dokumenteerimine; väitekirja eristab teistest teadustekstide formaatidest uurimistöö detailne dokumenteerimine, mis võimaldab lugejal jälgida, miks ja kuidas töö läbi viidi. Väitekiri peab vastama kahele tingimusele: tõstatama probleemi või esitama küsimuse, millega ei ole seniavaldatud allikates tegeletud; väitekiri peab näitama probleemi lahenduse(d) või vastama küsimustele.

Erinevalt näiteks teadusaruandest või muust vähemmahukamast teadustekstist, milles tutvustatakse ainult uurimistöö vahetulemusi, esitatakse väitekirjas uurimistöö lõplikud tulemused. Kuigi osa väitekirjast võib olla näiteks teadusartikli või teadusaruande stiilis, on väitekiri siiski kõige põhjalikum viis teadusteksti esitamiseks.

Tavaliselt on väitekirja koostamine magistri- või doktoriõpingute kulminatsiooniks. Väitekiri püüab anda magistranti või doktoranti hindavale komisjonile kinnituse, et läbi viidud teadusuuring on vastavat kraadi väärt. Väitekirja auditoorium on kitsam kui teadusartiklil või teadusuuringul ning piirneb eelkõige teiste magistrantide, doktorantide ja konkreetse teadusasutusega. Üliõpilase seisukohalt on väitekirja eesmärk kindlustada teaduskraad. Akadeemilise kogukonna seisukohalt on peaeesmärk dokumenteerida üliõpilase uurimistöö. Kuigi enamik väitekirju on avaldatud ka ajakirjades teadusartiklitena, on väitekiri siiski detailne dokument, mis võimaldab huvitatutel teada saada, mida töö endast kujutas ja kuidas see teostati. Sel põhjusel loetakse väitekirja teiste kraaditaotlejate poolt, seda eriti nende poolt, kes töötavad töö autoriga samas töörühmas.[2]

Vormilised omadused

[muuda | muuda lähteteksti]

Vormilised nõuded on paljuski konkreetsele teadusasutusele spetsiifilised. Väitekiri võib olla vormistatud kui

  • füüsiliselt köidetud originaaltekst
  • temaatiliselt piiritletud trükis ilmunud teadustekstide kogum (n-ö dokumentide mapp)
  • trükis ilmunud monograafia
  • ülikooliõpik

Sõltumata väitekirja vormist, peab väitekiri koosnema järgmistest osadest

  • Uurimistöö eesmärk ja põhiküsimused
  • Uurimistöö kontekst ja sellega seonduv teooria
  • Meetodite, andmete kogumise ja analüüsi kirjeldus
  • Tulemused ja järeldused

Aja vältel on kujunenud kindel väitekirja ülesehitus, mida Robert A. Day nimetab IMRAD-formaadiks (lühend sõnadest introduction (sissejuhatus), methods (meetodid), results (tulemused) and discussion (arutelu)):

  • sissejuhatus: sisaldab ülevaadet väitekirjast, tutvustades seda peatükkide kaupa, kokkuvõtet uuritavatest küsimustest, teemavaliku põhjendust, ülevaadet peamistest uurimistulemustest, andes kiirülevaade vastustest põhiküsimustele;
  • taustinformatsioon (inglise keeles background information): uurimisteema kohta taustinformatsiooni esitamine on eriti oluline juhul, kui uurimistöö teema jääb mitme traditsioonilise teadusvaldkonna piirialale;
  • olukorraülevaade (inglise keeles review of the state of the art): objektiivne ülevaade uurimistöö teemaga seonduvatest olulistest materjalist autori omi ideid esitlemata. Selle peatüki ülesehitus lähtub tavaliselt ideedest või teemadest, mitte ideede autoritest;
  • uurimisküsimuse (inglise keeles research question) või probleemi (inglise keeles problem statement) püstitus: peatükk koosneb tavaliselt kolmest osast:
    • küsimuse esitus;
    • olukorraülevaatele ehk eelmises peatükis esitatud infole tuginev tõdemus, et see küsimus on ajaloos esmakordne;
    • arutlus või diskussioon, miks antud küsimus väärib esitamist.
  • probleemi lahenduskäigu või küsimusele vastamise protsessi kirjeldus: tavaliselt on tegu ülesehituselt vaba tekstiga, mille eesmärk on anda ülevaade probleemi lahendamiseks sooritatud tegevustest;
  • kokkuvõte (inglise keeles conclusions): esitab lühikokkuvõtte teostatud uurimusest (inglise keeles short, concise statements of the inferences that you have made because of your work), kokkuvõte uurimuse olulisusest, sõnastab võimalike tulevikus teostatavate uurimistööde teemad.
  • allikad
  • lisad

Monograafia

[muuda | muuda lähteteksti]

Üldist

[muuda | muuda lähteteksti]

Monograafia (< vanakreeka keeles monos, 'ainus' + graphō, 'kirjutan') on mingi probleemi üht aspekti ammendav, iseseisva väljaandena avaldatud teaduslik uurimus. Formaadina võib esineda kõigis teadusvaldkondades. Kuna sotsiaal- ja reaalteadustes on vajalik kiirem kommunikatsioon, on siin eelistatumad teadusajakirjad. Monograafia kirjutamine on otstarbekas, kui teatud teadusvaldkonnas saadud tulemust ei ole võimalik lahutada eraldi artikliteks, sest selle all kannataks töö terviklikkus. Kõik olulisemad loodusteaduslikud uuringud on tavaliselt avaldatud monograafiatena. See võimaldab lisada tööle kõik vajalikud tabelid, fotod, joonised ja kaardid. Esitlus on laadilt detailne ja teaduslik, hõlmab teatud piiratud valdkonda, kus on väga põhjalik. Ka dissertatsioon võib olla esitatud monograafiana.

Ülesehitus

[muuda | muuda lähteteksti]

Oma olemuselt on monograafia detailne ja spetsiifiline tekst. Monograafia võib olla kirjutatud ühe või mitme autori poolt. Monograafia on sageli samaväärne pikema ülevaateartikliga (review article). Monograafias peavad olema esile toodud autori põhiseisukohad ja väited ning kirjeldatud nendeni jõudmise protseduure. Selgelt peavad olema sõnastatud uurimusküsimused, nn. vajadus just seda teemat uurida, kirjeldatud detailselt uurimusmetoodikat, taustaks olevaid teooriaid ning toodud empiirilise materjali analüüs, mis peaks viima uue teoreetilise teadmiseni. Monograafiat läbivaks on mingi keskse "punkti" (hüpoteesi) tõestamine, mis sageli on kompleksne, sisaldades mitmeid ala- ja seotud teemasid. Põhiteesi tõestamiseks rakendatakse loogikasüsteemi, mida lugeja peab lugedes kokku panema. Monograafias peab selguma ka autori poolt aluseks võetud paradigma – teoreetiline alus, uurimistraditsioon, kuhu monograafia autor end paigutab, määrates ära milliseid küsimusi küsitakse, millisele lähenemisele argumentide formuleerimisel toetutakse. Monograafia üheks väärtuseks on ka bibliograafiline loetelu mingi probleemi kohta.

Teadusartikkel

[muuda | muuda lähteteksti]

Üldist

[muuda | muuda lähteteksti]

Teadusartikkel (inglise keeles scientific article) on tänapäeval peamine viis, kuidas teadlased esitlevad oma algupäraseid uurimistulemusi, uusi uurimismeetodeid, lähenemisviise ja üldistusi. Teadusartiklitel on väga kindlad nõuded nii nende kirjutamisele kui avaldamisele; peamine nõue on põhjendatus ja valiidsus (artikkel peab võimaldama hinnata vaatlusandmeid; korrata läbiviidud katseid või uuringuid ning hinnata autori mõttekäiku ehk kas anded kinnitavad uurija järeldusi). Teadusartikli formaalne struktuur ning vorm sarnaneb suuresti teadusaruande omaga. See peab sisaldama järgmisi osasid: sissejuhatus, meetodi kirjeldus, tulemuste esitamine ja diskussioon. Erinevalt teadusaruannetest on avaldatud artiklid aktsepteeritud teaduslikud primaarsed ning esmased publikatsioonid. Erinevalt väitekirjast ja monograafiast on teadusartikli esitus kokkusurutum. Selles on vähem või üldse mitte ruumi esitleda lisasid.

Teadusartikkel on teaduslikus või populaarteaduslikus perioodilises väljaandes avaldatud lühike teadustekst, milles on püstitatud keskne uurimisprobleem ja mille ümber artikkel on ehitatud. Uurimisprobleem võib tuleneda sellest, et sama asja pole varem uuritud, või on autori arvates seda liialt pealiskaudselt uuritud või ta ei nõustu selles küsimuses varem toodetud teadmisega. Artikli käigus tuleb materjali analüüsiga jõuda uue lahenduseni ning seletada selle panust teadusele üldiselt. Teadusartikkel on kättesaadav kas täistekstina paberkandjal ja/või elektrooniliselt jadaväljaandes või refereerituna/indekseerituna erialastes andmebaasides ja referaatajakirjades. Rahvusvahelise levikuga teadusartikkel on võõrkeelsena või võõrkeelset kokkuvõtet (vähemalt 1 lk) sisaldavana kättesaadav väljaspool Eestit kas täistekstina (paberkandjal või elektrooniliselt) või refereerituna/indekseerituna erialastes andmebaasides ja referaatajakirjades, kust peab olema saabunud positiivne vastus väljaande lülitamise kohta vastavasse andmebaasi/referaatajakirja (sh. internetis). Paljudes rakendusteaduste valdkondades avaldatakse enamik sisukamaid teadusartikleid mitmekordselt eelretsenseeritavate konverentside kogumikes.

Eelretsenseeritud teadusartiklit on enne avaldamist (paberkandjal või elektrooniliselt) lugenud ja kirjaliku arvamuse andnud vähemalt üks vastavat valdkonda hästi tundev retsensent (anonüümne või autorile teadaolev), kes võib olla ajakirja/kogumiku toimetuse liige või väljastpoolt. Väljaande kõikide artiklite läbilugemist toimetaja poolt ning neisse põhiliselt redaktsiooniliste paranduste tegemist ilma retsensiooni vormistamata ja autoreid puudustest teavitamata ei loeta eelretsenseerimiseks. Eelretsenseerituks saab lugeda vaid sellist väljaannet, mille tiitellehel (või selle pöördel) on lisaks toimetuse koosseisule toodud ka retsensentide nimekiri.

Liigid

[muuda | muuda lähteteksti]

Teadusartiklid võivad olla: lühipublikatsioon (kiirinformatsioon probleemi uutest lahendusteedest, siia kuuluvad ka konverentside teesid), ülevaateartikkel (pikem käsitlus mingi hüpoteesi või teooria kohta, kokkuvõte mingi uurimistöö käigust, edasistest arengusuundadest jne), metoodiline artikkel (esitab ja põhjendab uusi metoodilisi võtteid jne), populaarteaduslik artikkel (ei tee teaduslikke üldistusi, vaid seletab ja tutvustab teadusharu seisukohi ning saavutusi lihtsalt ja laiemale lugejaskonnale), bibliograafiline artikkel (sisaldab vastava ala kirjanduse süstematiseeritud loetelu või lühiülevaateid ilmunud tööde sisust).

Ülesehitus

[muuda | muuda lähteteksti]

Teadusartikli struktuur on tavaliselt järgnev: sissejuhatus, metoodika, tulemused ja arutelu. Teadusartikli täpne formaat oleneb teadusajakirja nõuetest; standardformaat on

  • pealkiri (Title)
  • autorid (Authors)
  • abstrakt e kokkuvõte (Abstract)
  • sissejuhatus (Introduction)
  • uurimismaterjal ja -meetodid (Materials and Methods)
  • tulemused (koos tabelite ja joonistega) (Results (with Tables and Figures))
  • arutelu (Discussion)
  • tänusõnad (Acknowledgments)
  • kasutatud kirjandus (Literature Cited)

Teadusaruanne

[muuda | muuda lähteteksti]

Teadusaruanne (inglise keeles research report) on üldjuhul teadustekst, mis on kirjutatud konkreetse uuringu materjalide põhjal, et teha uued andmed kättesaadavateks teistele sel alal töötavatele ja uuringuid teostavatele spetsialistidele. Teadusaruanne sarnaneb teadusartikli (research article) või tehnilise aruandega (technical report). Teadusaruandes tuuakse teadusartiklist rohkem välja konkreetseid uuringu andmeid ja fakte, selle maht on suurem ja vähem tuuakse ära üldandmeid. Teadusaruande kirjutamisel lähtutakse samadest põhimõtetest kui teiste teadustekstide puhul, kuid ta on ülevaatlikum.

Teadusaruandes peaks olema esitatud täiesti uus informatsioon mingis valdkonnas või uus arusaamine mingist tuntud informatsioonist. Autori ülesanne on esitada analüüsitud loogiline materjal, mis seletaks tema uut teadmist või arusaama. Teadusaruanne on fokuseeritud üksikutele olulisematele tulemustele; keskendub võtmeküsimustele; aruande eesmärk on informeerida lugejaid, mida uuriti, miks ja kuidas uuriti, millised on tulemused ning milline on uurijapoolne kokkuvõte. Uurija ülesanne on dokumenteerida, mitte veenda, uurija peab esitama aruandes piisavalt infot, et lugeja saaks teha ise kokkuvõtte ja hinnata uurimuse kvaliteeti.

Ülesehitus

[muuda | muuda lähteteksti]

Tavaliselt on etteantud kindel formaat. Teadusaruanne võib olla suunatud selgelt tulemuste eksponeerimisele (executive report), mis sel juhul sisaldab 1 lk sünopsise, teadustöö eesmärgi ja ülesanded, konteksti, tulemused (50% mahust) ning soovitused (10%). Nn psühholoogilise formaadi puhul esitatakse kokkuvõte ja soovitused kõigepealt. Olemas ka nn populaarne formaat, mis on mõeldud esitamiseks väljaspool teadusmaailma (nt koostööpartneritele ärimaailmast vm). See aruande tüüp on stiililt lihtne, selge ja žargoonivaba ning keerulise statistikata.

Teadusaruanne sisaldab statistilist ja hinnangulist materjali aruandeaastal tehtust teadus- ja arendustöö valdkonnas. Aruande hinnanguline osa koosneb teadusteemade lühikokkuvõttest, andmetest grantide, publikatsioonide jms kohta. Aruande faktilise osa võib esitada tabelitena, mille sisuks on:

  • teadus- ja arendustöölepingute arv ning alus- ja rakendusuuringute ning katse- ja arendustegevuse proportsioonid protsentides
  • korraldatud teadusüritused (konverentsid, seminarid, näitused jt) ning nendel teadusüritustel ettekannetega osalemine
  • teaduspublikatsioonide üldarv
  • rakendusuuringute ja –tööde tulemused
  • osalemine teaduslike organisatsioonides, ajakirjade toimetuskolleegiumides jne.

Teadausaruande osad on: tiitel, esitlus/tutvustus/sissejuhatus, meetod, tulemused, diskussioon, viidete loetelu, lisad. Teadusuuringud, mis kasutavad kvalitatiivseid meetodeid (intervjuud, jälgimine, tekstianalüüs), võivad olla vähem formaalselt struktureeritud.

Liigid

[muuda | muuda lähteteksti]

Laboratooriumiaruandeid kirjutatakse mitmel põhjusel. Esiteks, et informeerida juhtkonda labori tööst. Sel juhul orienteerub juhtkond otsuste tegemisel töö tulemustest, mis on ära toodud aruandes. Teiseks põhjuseks on jäädvustada teadustöö tulemused, et neid oleks võimalik tulevikus kasutada. Laboriaruanded koosnevad kindlatest osadest: pealkiri, sissejuhatus, protseduurid, tulemused ja arutelud, järeldused ja lisad.

Projekteerimisaruandeid koostatakse teadusliku projekteerimise jäädvustamiseks ja esitlemiseks, sellest informeerimiseks. Selliseid aruandeid koostatakse teadlastele, kes on huvitatud tööst ja selle efektiivsusest ning juhtkonnale ja rahastajatele, kes on huvitatud uurimistulemuste rakendatavusest ja efektiivsusest. Aruanne koosneb järgmistest osadest: referaat, sissejuhatus, arutelud, järeldused ja lisad.

Arenguaruande näol on tegemist taotluse (research proposal) kaudu saadud uurimustoetuse eraldaja või institutsiooni poolt nõutavat aruandega (näiteks doktoritöö seisu vahearuanne). Arenguaruande võib koostada, kui memorandumi, kirja, lühiaruande, ametliku aruande, esitluse. Enamik arenguaruandeid sisaldab järgmisi osi: taustandmed projekti kohta, arutlused arengutest, mis on toimunud aruandeperioodil, arutlused probleemidest, mis aruandlusperioodil kerkinud, arutlused eelseisvatest ülesannetest, hinnangud tehtule, ajakavas püsimisele, eelarveanalüüs.[2]

Kokkuvõte

[muuda | muuda lähteteksti]

Kokkuvõte ehk resümee (inglise keeles summary) on uurimistöö võõrkeelne lühikokkuvõte. Resümee ei ole kokkuvõtte tõlkevariant. Lugejale peab resümee andma selget üldinformatsiooni uurimistööst ka juhul, kui ei ole loetud kogu tööd. Võõrkeelse resümee ülesandeks on anda ülevaade töö eesmärgist, käsitletavatest probleemidest, nende lahendustest ning saadud tulemustest lugejale, kes ei valda keelt, milles töö on kirjutatud. Resümee on omamoodi süntees töö sissejuhatusest ja kokkuvõttest. Resümee on kokkuvõte/ lühiversioon uurimusest, mille kirjutamisel on oluline silmas pidada, et lugejal peaks olema teema kohta mingi teadmine, kuid samas peab kirjutis andma piisavalt taustinformatsiooni uurimuse kohta, et moodustuks terviklik, ülejäänud teadustekstist eraldiseisvalt mõistetav tekst; resümee peaks sisaldama kõiki originaalteksti osi, kuid lühivormis; resümee pikkus on soovitatavalt 1/10 ülejäänud teadustekstist.

Järeldustest peaks selguma, kas töös püstitatud eesmärk on saavutatud ja kas hüpotees võeti tõesena vastu või lükati uuringutega tagasi. Esitatakse ka edaspidised ettepanekud, mida on tarvilik veel uurida. Kokkuvõte lisatakse kirjutise lõppu või kui tegemist on päises oleva resümeega, siis asetatakse see kirjutise algusse. Erilist tähelepanu pööratakse terminoloogilisele täpsusele.

Ülesehitus

[muuda | muuda lähteteksti]

Resümee koosneb kolmest andmelõigust: tiitelandmeist, 5–15 võtmesõnast ja resümee tekstist.[2] Resümee algab lühikese ülevaatega teadustööst ning toob esile peamised tulemused. Vajadusel esitatakse resümees ka olulisemad arvandmed, lisatakse joonis vms. Resümeest jäetakse välja illustratiivsed näited ja viited kirjandusele. Kirjanduses eristatakse kaht tüüpi resümeesid: analüütiline resümee (analytic summary) ja parafraseeritud ehk ümbersõnastatud resümee (paraphrase summary). Analüütiline resümee selgitab, milliseid seisukohti esitatakse teadustöö autori vaatenurgast, st rõhutatakse otseselt autori tööd, parafraseeriv resümee esitatakse rohkem kaudsemas vormis.

Lühikokkuvõte[2]

[muuda | muuda lähteteksti]

Lühikokkuvõte (inglise keeles abstract) on oluline väitekirja või teadusartikli osa, mille eesmärk on võtta kokku lühidalt teadustöö eesmärk, olemus, kontekst, sisu, metodoloogia ning peamised tulemused. On väga oluline (potentsiaalsele artikli) lugejale ning seetõttu publitseeritakse ka eraldi ajakirjades. Lühikokkuvõtet kasutatakse ka taotluse või teadusaruande (või mõne muu teadustöö) tulemuste esitamisel. Lühikokkuvõte peab olema hoolikas ja täpne teadusartikli kokkuvõte, mille funktsiooniks on anda ülevaade artikli sisust nii, et lugeja saaks hinnata kas see on tervikuna väärt lugemist.

Lühikokkuvõte on võrreldes resümeega lühem, sisaldades lühikokkuvõtet uurimuse igast peamisest lõigust. Tüüpiliselt kasutatakse uurimistööde, artiklite, teadusaruannete puhul kahte tüüpi kokkuvõtet: kirjeldav ja informatiivne. Kirjeldav kokkuvõte annab ülevaate millist informatsiooni uurimus sisaldab, millised olid eesmärgid ja metoodika, kuid ei esita uurimistulemusi, järeldusi. Seda tüüpi kokkuvõte on väga lühike, tavaliselt alla 100 sõna. Informatiivne kokkuvõte annab ülevaate uurimistöö eesmärkidest, põhilistest punktidest, metoodikast, esitatakse uurimistulemused, järeldused ja tegevussuunad. Kolmanda tüübina tuntakse deskriptiivset ehk kirjeldavat kokkuvõtet.

Ülesehitus

[muuda | muuda lähteteksti]

Kokkuvõte sisaldab uurimuse eesmärgi sõnastuse, lühikese meetodi ja tulemuste kirjelduse ning tulemuste rakendamise kokkuvõtte. Kokkuvõtte pikkus on tavaliselt 10% või vähem originaaltöö mahust, ideaalis mitte pikem kui 1 lk, tavaliselt piiratud 200–300 sõnaga. Soovitatav on välja tuua ka uurimistöö võtmeterminid (keywords).

Teesid

[muuda | muuda lähteteksti]

Teesid (inglise keeles abstracts, saksa keeles Thesenpapier) on kuulajatele väljajagatav ettekannet toetav võimalikult lühike materjal (tavaliselt märksõnade formuleerimine), milles on täpselt kokku võetud ettekande põhimõtted (protokoll, mis hiljem aitab mõtteid taastoota). Teesid esitatakse sageli konverentsidele, eesmärgiks anda lühiülivaade konverentsiettekandest. Teesipaber annab ettekande liigenduse ja sisaldab olulisi fakte refereeritava teema kohta, provokatiivseid teese või küsimusi, definitsioone, tsitaate või edasijuhtivat kirjandust. Kuna teesipaberi eesmärk on ärgitada kriitilist diskussiooni, soovitatakse selles esitada avatud küsimusi. Teesid on sarnane vorm konverentsi toimetistega, mis sisaldab originaalinformatsiooni uurimistöö kohta, kuid ei ole primaarne publikatsioon. Reeglina kirjutatakse teesid konverentsiettekande, teadusartikli esitlemiseks. Teesid esitatakse tavaliselt lõpetatud uurimistöö kohta.

Teese võib liigitada kirjeldavateks (descriptive abstracts) ja informatiivseteks (informative abstracts). Alati ei anna teesid ülevaadet ettekandest tervikuna vaid piirdutakse konteksti avamise ning uurimusküsimuste püstitamisega.

Ülesehitus

[muuda | muuda lähteteksti]

Teesides peaks olema lühidalt esile toodud uurimistöö peamine idee, eesmärgid, tulemused. Arvesse tuleb võtta, kellele ja mis otstarbeks need esitatakse. Teeside pikkus on üldjuhul 150–250 sõna.

Laiendatud teesid

[muuda | muuda lähteteksti]

Laiendatud teesid ehk sünopsis (inglise keeles extended abstracts) on teadustekst, mille kaudu on teadustöö ideed ja tähtsust võimalik hinnata vähem kui tunniga (enamasti piiratud 4–6 lk). Sisaldab ka muid osi kui kokkuvõte – sisaldab viidatud kirjandust, võrdlust seotud töödega, ka muid tulemusi ja detaile.

Laiendatud teesid ehk sünopsis on kokkuvõte peamiselt konverentsidel esitatavatest teaduslikest uurimistöödest ning sagedast kasutust leidnud viimasel ajal konverentsidel esitatud ettekannete materjali publitseerimiseks. Laiendatud teesid on avaram versioon teesidest, kuid tavaliselt puudub selles detailsem informatsioon uurimuse või katsete andmestiku kohta. Seepärast ei saa seda nimetada ka teadusartikliks, kuigi informatiivsuse ja sisu mahu poolest on need teadusliku artikliga võrreldavad. Detailse informatsiooni puudumine katsete või uurimuse kohta on peamine põhjus, miks laiendatud teese ei saa käsitleda primaarse teadusliku artiklina. Laiendatud teesid ei ole lihtsalt tavaliste teeside pikem variant, vaid need omavad sellele ainuomaseid tunnuseid.

Ülesehitus

[muuda | muuda lähteteksti]

Laiendatud teesid on teadustekst, milles esitatud ideed ja käsitlus peaksid olema lugejale mõistetavad ajaliselt alla ühe tunni, ehk nende maht peaks olema ~10 A4 lehekülge. Need peavad sisaldama kasutatud allikate loetelu, võrdlusi teiste uurimustega, kinnitusi esitatud vastuväidete kohta. Laiendatud teesidest jäetakse üldjuhul siiski välja edaspidise uurimuse ja tulemuste rakenduse osa ning põhiideega mitteseotud ideede avamine.

Essee

[muuda | muuda lähteteksti]

Essee (inglise keeles essay, prantsuse keeles essai – "katse") on põhjalikult uuritud ja loogiliselt struktureeritud, sageli kriitiline seisukohavõtt konkreetses küsimuses. Essee on tihtipeale üks esmaseid hinnanguandmise vahendeid teadustöö kirjutamise võime hindamiseks. See näitab ära, kuivõrd on kirjutaja saanud aru teema sisust, tema põhjendamisoskust.

Essee eesmärgiks on esitada mingi väide (väited, mitte üle kolme) ning seejärel seda sobivate argumentidega tõestada, tuues ära nii poolt kui vastuargumendid. Essees esitatud argument peab olema toetatud vastavate viidetega teistele teadustekstidele.Kui essee on mõeldud teaduslikule auditooriumile, puudub vajadus pikemaks sissejuhatuseks, kuna lugeja orienteerub käsitletavas temaatikas. Kui essee on mõeldud laiemale auditooriumile (populaarteaduslik teadustekst), on sobiv sissejuhatus hädavajalik. Essee on stiililt artiklist ilukirjanduslikum, kuna seal kasutatakse kõrvuti teaduslikele tekstidele omaseid mõisteid ja kujundlikkust. Esseed võib käsitleda teadusliku uurimise vastandina, sest ta on autori isikupärast vaatenurka esitav tekst nii sisus, vormis kui ka stiilis. Essees on kesksel kohal autori nägemus käsitletavatest probleemidest, nähtustest, asjadest.

Ülesehitus

[muuda | muuda lähteteksti]

Essee koosneb kolmest peamisest osast: sissejuhatus, teema arendus ja lõpetus. Essee peaks lühidalt esile tooma eesmärgid, esialgsed hüpoteesid, meetodid, tulemused, arendama lühikest diskussiooni tulemuste tähtsusest ning lisama ka bibliograafia. Soovitatakse, et essee oleks kirjutatud mineviku vormis, kuid teistele allikatele viidates kasutataks oleviku vormi. Tabelitele ja joonistele viidatakse essees väga lühidalt. Kirjanduse kasutamine ja sellele viitamine ei ole kohustuslik.

Memorandum

[muuda | muuda lähteteksti]

Memorandum ehk memo on teadustekst, mis koostatakse kahel eesmärgil, kas selleks, et informeerida lugejat muutustest või veenda lugejat sooritama teatud tegevusi.

Ülesehitus

[muuda | muuda lähteteksti]

Korrektne ja efektiivne memo koosneb järgmistest osadest: päis (Heading), kus on ära toodud kellelt kellele sõnum on mõeldud, kuupäev ja teema; sissejuhatus (Opening), mis sisaldab memo eesmärki, konteksti, probleemi või spetsiifilist ülesannet; resümee (Summary), juhul kui memo on pikem kui 1 lk ning sisaldab peamisi soovitusi, milleni memos jõuti; arutelu (Discussion), mis sisaldab detaile ja aspekte üldidee toetuseks; Lõpetus (Closing), kus tuuakse välja edasine tegevus või aruteluvõimalus antud teemal.

Memorandum – memo (kõnekeeles) on kas kirjalik meeldetuletus või diplomaatiline märgukiri, mis seletab probleemi üksikasjaliselt faktilisest või juriidilisest seisukohast. Memo on informatiivne dokument, mis fikseerib ja kajastab protokollimist mittevajavate toimingute (koosolekud, kohtumised, otsused, kokkulepped) käiku. Memo efektiivsus seisneb tema selguses, lihtsuses ja objektiivsuses. Memo vorm ja keelekasutus on kirja vormist formaalsem ja selle põhinõue on selge visuaalne stiil: teksti lõikudeks jaotamine, vahepealkirjad, vajadusel teksti osade esiletõstmine. Memole ei lisata detailset informatsiooni lisadokumentidena, kuid vajadusel viidatakse sellele ja/või allikale. Lühikeses sissejuhatuses (1–2 lauset) tuuakse välja memo kirjutamise eesmärk ja omavahel loogiliselt seotud tekstis edastatakse ainult olulist (kõige tähtsam kõige enne), alles siis detailid ja toetavad märkused. Ei kasutata stenogrammi stiili. Kuna memo vahendab informatsiooni läbi faktide, ei esitata memos isiklikke hinnanguid, arvamusi ja üldistusi. Memo kasutatakse palvete või teadete edastamiseks ning teadustööde kohta käiva info edastamiseks. Memod mis esitavad palveid või edastavad teateid on lühikesed ning sissejuhatuseta. Laused on lühikesed ning tekstilõigus mitte rohkem kui seitse rida. Memo peab ära mahtuma ühele leheküljele. Juhul kui memo kasutatakse pikema töö või ettekande kohta käiva info edastamiseks ning memo ise on pikem (1–2 lehekülge), on ka vastavalt tekstilõigud ning laused pikemad. Reeglina saadetakse koopia memost kõigile, kelle nimi käsitletakse tekstis. Memo – on lühidalt "märkus meelespidamiseks" ehk märkmed, mis aitavad mälu värskendada ja/ või hoida. (Terminoloogiline nimetus memo on rahvusvaheliselt laialt levinud dokumendiliigi nimetusena kasutusel ka eestikeelses asjaajamiskeskkonnas). Memo lihtsustab teabevahetust ning informeerib neid, kes peaksid informeeritud olema, sellest, mida nad peaksid teada saama. Memo efektiivsus nii kirjutajale kui lugejale seisneb tema selguses ja lihtsuses. Põhinõue memo vormistamisel on selge visuaalne stiil: teksti lõikudeks jaotamine, vahepealkirjad ning vajadusel teksti osade esiletõstmine hõlbustavad (kiir) lugemist ning aitavad struktureerida nii teksti vormi ja sisu kui ka kirjutaja mõtteid. Memo sisu koosneb sissejuhatusest- memo kirjutamise eesmärk, analüüsist- objektiivne kirjeldus, mida tutvustatakse, millest räägitakse. Otsitakse välja olulisemad teemad ja seotakse nad omavahel loogiliselt. Põhimõte: tähtsad punktid enne ning siis järgnevad detailid, toetavad märkused. Memo lõpeb kokkuvõttega: tulemused, järeldused, võimalused edasiseks arenguks ja ka näiteks koostööks (projekti taotlus). Keeleliselt peab tekst olema formaalne, selge, objektiivne, ilma isiklike hinnangute, arvamuste ja üldistusteta. Memo on lühike tekst, eriti kui see on kirjutatud nõude esitamiseks või informeerimiseks. Peamise juurde minnakse juba esimeses lõigus, esimeses lauses, kui võimalik. Laused ja lõigud on lühikesed, lõikude vahel tühi rida. Laused peaksid sisaldama vähem kui 20 sõna. Kui võimalik, ei ole memo üle ühe lehekülje pikk. Mõnikord kasutatakse memosid lühiaruannete koostamisel (2 või enam lehekülge). Kasutatakse illustratsioone, lisasid[2]. Memosid kasutatakse mingi teadaande või aruande esitamiseks. Memo on kiiresti loetav, sisu avatakse lühidalt ja konkreetselt. Mõnikord kasutatakse memosid lühiaruannete esitamiseks, sel juhul võib neil olla etteantud formaat. Memot kasutavad teadlased enamasti teate või palve esitamiseks; memo on tavaliselt lühike ja peaks selgelt andma edasi sõnumi, mida memo esitaja soovib; memos kasutatakse lühemaid lauseid, memo kogupikkus võiks olla 1 lk; vahel esitatakse teadusaruanne lühidalt memo vormis (sel juhul memo pikkus 2–3 lk).

Taotlus

[muuda | muuda lähteteksti]

Taotlus ehk uurimistöö esildis (inglise keeles research proposal) on teadustekst, milles näidatakse, kuidas hakatakse uurimisprobleemi lahendama, tuuakse kokkuvõtvalt välja selle strateegia. Uurimisesildise liike on palju, nad erinevad oma nii pikkuselt kui ka sisult, mis võivad olla nii spetsiifilised kui ka lihtsalt väljendavad teatud teavet inimestele, kes on selles valdkonnas ebateadlikud. Võivad olla individuaalsed ja kollektiivsed. Taotlus – teaduslikult põhjendatud väljapakutud soovitus plaani või skeemi vormis. Taotlus on probleemi lahendamise plaan. Oma uurimuse teemat põhjendades tuleb vastata küsimustele: Mida sa soovid oma uurimusest õppida? Millised küsimused sa esitad? Miks see uurimus nii tähtis on? Kontseptuaalne ja teoreetiline põhjendus, miks on vaja seda teemat uurida. Mille poolest erineb planeeritav uurimus olemasolevatest analoogidest? Taotlus – probleemi lahendamiseks koostatud plaan. Taotlusi kirjutatakse juhtkonnale või rahastajatele, teadusorganisatsioonidele. Juhtkond hindab taotlust sellest aspektist, kas probleemi lahendamine on optimaalse eelarvega. Teadusorganisatsioonid hindavad taotlusi sellest aspektist, kas probleemi lahendus on tehniliselt teostatav. Taotlus – teadusliku probleemi lahendamise plaan; taotlus võib olla esitatud palve vormis; teatud juhtudel korraldatakse taotluste vastuvõtmiseks konkurss, kuid teadlased võivad ka ise püstitada lahendamist vajava probleemi ning vastava plaani probleemi lahendamiseks taotluse vormis; taotluse puhul on oluline hea idee esitus ja teemakohane diskussioon. Taotluse eesmärgiks on üldjuhul raha saamine uurimistöö toetuseks, lisaks teaduslike aspektide esiletoomisele on oluliseks töö "müügi" aspekt. Taotlusega tutvuvad teadlased, kuid selles peab sisalduma ka informatsiooni, mis on omane müügikampaaniale (campaigning), st – mida kavatsetakse uurimistöö tulemusel teha. Taotlus peab olema kirjutatud selgelt ja löövalt, rõhutades uurimistöö fundamentaalset tähtsust, samuti enda võimekust uurimistöö teostamisel, uurimistöö uudsust, aktuaalsust, tulemuste tähtsust jne. Taotluse elemendid peaksid olema: tiitelleht (mida kavatsetakse teha), kokkuvõte (peamised eesmärgid ja teed nende saavutamiseks), uurimistöö tutvustus, eesmärkide ja ülesannete selge esiletoomine, taust ja eeldatavad tulemused, uurimismeetodid, uurimistöö tähtsus, allikad, millele tuginetakse. Enne taotluse kirjutamist on soovitav tutvuda teiste taotlustega. Taotlus – uurimisprojekt, mille esitatakse harilikult rahastamise saamiseks. Taotluses on oluline välja tuua peamised uurimusküsimused, näidates ära, milline on antud valdkonnas hetkeseis, milliseid uurimusi on tehtud ning millist teavet oleks juurde vaja. Taotlus peab sisaldama andma ka ülevaate teooriatest, mida kavatsetakse võtta lähtekohtadeks, samuti kirjeldama täpselt meetodeid, mida kavatsetakse kasutada ja esitama ajakava, kuidas tööd on planeeritud. Taotluses peaks olema lõik ka selle kohta, milline oleks uurimuse praktiline tähtsus ja milline tema panus teaduse arengusse. Taotlus – uurimistöö finantseerimise või institutsionaalse ülevaatamise ja kinnitamise jaoks teostatud protokoll. Sageli on selleks otstarbeks valmis kindla struktuuriga formularid. Muul juhtudel on taotluse sisu elementideks: esimene osa – pealkiri, kokkuvõte, probleem(id), eesmärk, uurimusküsimused, kirjanduse ülevaade; teine osa – uurimusmeetodid – töö ülesehitus, uuritavad, vahendid; kolmas osa – uurimistöö analüüsimeetodid; neljas osa – uurimuse eetilised küsimused, eelarve, tööplaan. Taotlus – raha taotlemine teadustöö toetamiseks. Taotluse formaat oleneb selle eesmärgist ja/või seda esitava institutsiooni iseloomust. Taotluse peamised komponendid on üldjuhul alati samalaadsed: uurimistöö teema/pealkiri; teesid või lühike kokkuvõte (ca 200 sõna); uurimistöö sisu tutvustav osa; probleemi püstitus; ülevaade sarnastest uurimistöödest ja vastavast kirjandusest (bibliograafia); uurimistöö kirjeldus; kasutatavad ressursid (töövahendid, raamatukogu ressursid jms); uurimistööga seotud isikute kvalifikatsioon ja nende osast/rollist nimetet töös; eelarve; eeldatavad tulemused taotlusele saabuva positiivse vastuse korral.

Konverentsiettekanne

[muuda | muuda lähteteksti]

Konverentsiettekanne ehk referaat (inglise keeles conference paper) on teadustekst, mis esitab teadustöö lühikokkuvõtte ning mis vormistatakse ettekandeks kirjalikult. Esitatakse vaid nii palju andmeid ja informatsiooni, kui palju on vaja argumentide illustreerimiseks ja teema mõistmiseks. Olulisi mõttekäike valgustatakse erinevatest perspektiividest ja reeglina tutvustatakse oma argumentide struktuuri (nn ettekande punane niit): probleemide formuleerimine, arutlemine ja infokogu (input), vastus (output). Argumendid esitatakse selgelt ja transparentselt ning nii, et on eristatav, millal ettekannet või referaadi lõiku sisse juhatatakse, ettekande erinevaid faase vahetatakse, kokkuvõtet tehakse. Ettekande ajal töötatakse märksõnadega, räägitakse vabalt. Lõigud, komad ja punktid annavad võimaluse teha pausi, mida ka kuulajad ootavad. Referaadi-ettekande kestuseks on tavaliselt maksimaalselt 30 min. Ettekannet soovitatakse toetada visuaalsete vahenditega (nt lüümikud, teeside paber) ja illustreerida stendiettekande, multimeedia, audiovisuaalsete jm vahenditega. Konverentsiettekandega antakse lühidalt edasi teadustöö vahe- või lõpptulemused. Konverentsiettekanded avaldatakse tavaliselt kas raamatu või ajakirja vormis osana kongressi või töötoa toimetisena. Erineb teaduslikust artiklist selle poolest, et selles ei esitata uurimisandmestikku täielikul kujul, seega ei kvalifitseeru konverentsiettekanne esmase publikatsioonina. Konverentsiettekanne – on konkreetse teadusliku probleemi või selgelt piiritletud teema suuline käsitlus, mille sisust arusaamist toetavad visuaalsed abivahendid. Suulise ettekande eripäraks on publikut üllatav originaalne sissejuhatus (näiteks tuntud inimese tsitaat, aktuaalne kontekstilähedane sündmus jne) või hoopis neutraalne, mille käigus tehakse teatavaks ettekande teema ja struktuur. Slaidide koostamine on ettekannete puhul hästi oluline. Slaidide vaatamisel katkestavad kuulajad silmkontakti sinu kui ettekandjaga ja hakkavad jälgima slaidi seinal. Kindlasti peavad slaidid olema nähtavad kõigile. Tähe suurus 18–28 punkti. Kõige paremini on projitseeritav Arial Bold. Kasutada meeldivat värvikombinatsiooni, mida silmadel on hea jälgida. Ettekanne on mingit probleemi teaduslikult käsitlev kirjutis, mis kantakse suuliselt ette konverentsil ning tavaliselt avaldatakse konverentsi kogumikus. Struktuurile ja mahule esitatakse kindlad nõuded. Suuline ettekanne peab mahtuma etteantud ajapiiridesse. Ettekande tekst peab vastama kogumiku koostajate nõuetele selle mahule ja struktuurile. Konverentsiettekanded retsenseeritakse. Struktuurielemendid: teema, sissejuhatus, uuringu metoodika, tulemused ja järeldused ning kokkuvõte. Ettekande tekst sisaldab ka viiteid kasutatud allikatele ja bibliograafiat[2]. Konverentsiettekanne – suuline ettekanne peaks andma võimalikult lühikese aja jooksul võimalikult täpse ülevaate esitatud teemast. Harilikult ei esitata kõiki uurimistulemusi vai keskendutakse ühele kindlale teemale. Kirjalik ettekanne vastab struktuurilt teadusartiklile, kuid on selle mittetäielik, poolvalminud variant. Konverentsi ettekannete puhul on enam aktsepteeritud veel lõpuni välja arendamata ideed. Konverentsidel esitatakse oma algstaadiumis kirjutisi sageli selleks, et neid teistelt tulevate kommentaaride abil paremaks muuta. Konverentsiettekanne – lühike kompositsioon, mida esitletakse konverentsil. Kuigi tihti pole konverentsiettekanne mõeldud kogumikus avaldamiseks, vormistatakse see ikkagi teadusartikliga sarnase struktuuriga, et seda oleks võimalik huvi korral paljundada ja välja jagada. Kui see on aga mõeldud konverentsi kogumikus avaldamiseks järgib see teadusartikli omaga sarnast struktuuri (üldjuhul IMR(A)D). Konverentsiettekanded võivad olla erinevad sõltuvalt eesmärgist, mis ettekandele on esitatud. Konverentsiettekanne võib olla näiteks kirjeldava sisuga ülevaade mingist teadusvaldkonnast või kokkuvõte mingi uurimuse metoodikast ja tulemustest. Ettekandeid võib esitada erinevate töövormide läbi: paneelettekanded (panel presentation), ümarlaud (roundtable), seminar (workshop), stendiettekanne. Konverentsiettekanne võib olla teadusliku materjali esmane esitus, kuid enamasti on siiski teema ülevaade/ juba avaldatud teadustöö korduv tutvustus vs ülevaade; klassikaline ettekanne järgib teadusteksti formaati, kuid on lühike (1000–2000 sõna); ettekanne algus peaks vastama küsimusele – mis on probleem? ja lõpp – mis on lahendus?; ettekanne ei pea sisaldama kõiki uurimuse detaile; oluline on rõhutada olulisimat ideed ja olulisimat tulemust; ettekande esitamisel kasutatakse mitmeid tehnilisi vahendeid, mis on abiks idee edastamisel; mõnede autorite arvates võib ettekande puhul lubada spekulatsioone, alternatiivteooriate tutvustust; laiemat diskussiooni.

Stendiettekanne

[muuda | muuda lähteteksti]

Stendiettekanne (inglise keeles poster) on teadustekst, mille eesmärk on demonstreerida tehtud tööd läbikäidavates ruumides (näiteks koridoris). Juhul kui stendiettekanne on üles seatud konverentsil, seisab ettekandja oma tööde kõrval ning võimaldab kohest diskussiooni möödakäijatega. Stendiettekanne on mõeldud seisvatele (kõndivatele) huvilistega. Viimane seab konkreetsed tehnilised ja vormilised nõuded (erinedes seega suuresti ettekannetest, mis on mõeldud istuvale publikule). Olulisel kohal on saada publiku esmane tähelepanu kuna avatud ruumis (näiteks koridoris) on segajaid palju. Esmase tähelepanu saavutamiseks pööratakse suurt rõhku töö pealkirja esile toomisele, toetades seda erinevate selgete piltide või joonistega. Teiseks, selgelt tuleb välja tuua töö eesmärk ning tulemused (järeldused). Sageli antakse tõsisematele huvilistele võimalus lugeda töö kohta põhjalikumalt. Seega tuleb erinevad tekstilised osad (töö struktuur) välja tuua selgelt ning varustada suurte pealkirjadega. Stendiettekanne on konverentsiettekande üks vorm, mille abil esitletakse oma tööd. Stendiettekande vorm peab tõmbama tähelepanu ning samas andma kohese orientatsiooni, millest on jutt. Lugeja esmane kokkupuude tekstiga on visuaalne. Seepärast on oluline teksti välispilt: tekst peab olema väga hästi liigendatud lõikudeks, ilma keeruliste graafiliste kujundite ning liigsete detailidena. Oluline on ka pealkirjade ja alapealkirjade kujundus. Stendiettekanne võimaldab kindlasti arendada diskussiooni. Stendiettekande alguses defineeritakse probleem ja töö motivatsioon ning seejärel eesmärgid, järeldused, lõppsõna. Poster on suureformaadiline paber, sageli piltidega, mõeldud mingi teema avamiseks. Poster on spetsiaalne ettekande vorm, mis ei tähenda lihtsalt ajakirja lehekülgede kleepimist seinale. Enamasti seisavad ettekandjad posteri kõrval ja saavad soovijatega üks ühele suhelda. Muudel juhtudel on posterid seinale pandud ning soovijad saavad nendega seal tutvuda. Osa huvilisi loeb läbi üksnes töö motiivi, põhjendused ja uurimuse tulemused. Teised, kes antud teema vastu rohkem huvi tunnevad, soovivad kogu posteri algusest lõpuni läbi lugeda. Posterit kavandades peab mõtlema mõlemale võimalusele. Poster peaks koosnema üksikutest suurematest klokkidest, kuid kasutatavad laused ei tohi väga pikad olla. Poster on esitlemise vahend. Kui poster on korrektselt koostatud, ei ole see pelgalt tahvlile kinnitatud ajakirjaleheküljed. Rõhutatakse visuaalset külge. Teadusliku posteri eesmärk on esitleda tööd auditooriumile, kes liigub ringi teel konverentsisaali. Posterid võidakse välja panna näitusena. Konverentsil seisab esitleja sageli oma posteri juures, mis võimaldab möödujatel alustada diskussiooni. Koridoriseintel ülespandud posterite juures koostajad ei seisa. Postereis esitletakse mitte istuvale, vaid seisvale auditooriumile, sageli on teisi möödujaid ja taustamüra. Sellises situatsioonis ei suudeta keskenduda pikemaks ajaks ja väikeses kirjas tekstide lugemisele. Milline on efektiivne poster? Efektiivne poster köidab möödujate tähelepanu, väljendab juba esmapilgul seda, milles töö seisneb. Sageli äratab tähelepanu köitev pealkiri ja atraktiivsed kujundid. Paljud loevad esmalt töö probleemi, eesmärke ja tulemusi. Need, kel sügavam huvi probleemi sisu osas, püüavad lugeda posterit algusest lõpuni. Selliselt erinev lähenemine esitab nõude, et posteri kindlad osad oleksid kergesti leitavad. Kui lugeja tahab näha järeldusi, peab ta need vaevata leidma. Iga üksik sektsioon posteril peab olema kergesti ja kiiresti loetav. See ei tohi sisaldada mahukaid tekstiplokke. Samuti ei või see sisaldada pikki lauseid (http://stripe.colorado.edu/~carpenh/links.htm). Poster – teadustöö kokkuvõte, mis peab atraktiivsel viisil esitlema teadustöö peamisi ideid, tulemusi ja tähtsust. Teaduslik poster pea välja nägema professionaalne. Informatsiooni olgu pigem vähem, aga see peab olema selgelt ja löövalt esile toodud. Enamus lugejaid veedavad posteri ees vaid mõne minuti ning nad peavad selle aja jooksul saama kätte olulisema informatsiooni teadustöö kohta. Sageli antakse ette posteri mõõdud (näiteks 102 × 76 cm), kas vertikaalne või horisontaalne asend. Tiitlis ja autori esiletoomisel ei soovitata kasutada üle 10 sõna. Pealkiri olgu suurte ja selgete tähtedega. Tekstilises osas peaks olema minimaalselt sõnu ja maksimaalselt visuaalseid elemente (illustratsioonid, tabelid, graafikud, jne). Tekstiline osa peab olema struktureeritud, soovitav ca 50 sõnaga üldine tutvustus, seejärel meetodite loetelu, tulemused tuua välja võimalikult visuaalsete elementidega. Hoolikalt tuleb läbi mõelda värvide, taustavärvi valik. Posterettekanne – spetsiifilist laadi teadustöö esitlus. See ei ole üks-ühene ei teadusartikliga ega visuaalselt köitva reklaampostriga. Teaduslik posterettekanne paikneb kuskil nende kahe vahepeal. Posterettekande eesmärgiks on anda informatsioon edasi "möödakõndivale" auditooriumile näiteks konverentsi fuajees selleks otstarbeks seatud stendidel. Ettekande esitleja seisab üldjuhul teatud kindlal ajal oma posterettekande kõrval, et oleks võimalik saada täpsustusi või diskussiooni arendada. Posterettekande köitvuse, loetavuse ja mõistmise seisukohalt peab see olema visuaalselt tähelepanu tõmbav ja kiirelt loetav, kiri olema küllalt suurus ja nähtav (kirjatüüp pigem Arial kui Times New Roman), eri osad selgelt välja toodud (lühikesed lõigud, selged alaosade pealkirjad) ning sobivalt illustreeritud. Posterettekanne võib olla mitut tüüpi (poster talk, poster presentation, poster discussion) ja on üheks ettekande vahendiks, mis on spetsiaalselt mõeldud autori ideede visuaalse esitluse jaoks. Poster võib toetada konkreetset konverentsiettekannet või olla koostatud eraldivaadeldavana.

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Chemla, Karine (ed.) 2004. History of Science, History of Text. (Boston studies in philosophy of science 238.) Springer.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 http://stripe.colorado.edu/~carpenh/links.htm

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Aarma, A. (1999). Teadustöö metoodika alused. Teadustööle esitatavad sisulised ja vormistuslikud nõuded. Tallinna Tehnikaülikool.
  • Booth, W. C., Colomb, G. G., Williams, J. M. (1995). The Craft of Research. The University of Chicago Press.
  • Day, A. R. (1991). How to Write and Publish a Scientific Paper. 3th ed. Cambridge.
  • Hennoste, M. (1995). Tekstiõpetuse õpik. Tallinn.
  • Kangur, M. (1996). Essee kirjutamine. Tallinn.
  • Kretschmer, H., Stary, J. (1994). Umgang mit wissenschaftlicher Literatur. Frankfurt am Main.
  • Lauk, E. (1995). Algteadmisi teadustööst. Tartu Ülikool.
  • Ray, W. J. (1993). Methods towards a science of behaviour and experience. Brooks/Cole Publishing Company Pacific Grove.
  • Tallinna Pedagoogikaülikooli kasvatusteaduslike üliõpilastööse koostamise ja vormistamise juhend. (2003). [Käsikiri]. Tallinn: Tallinna Pedagoogikaülikooli kasvatusteaduste teaduskond.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Teadustekst&oldid=6698194"