Tingitud maitse-eelistus

Tingitud maitse-eelistus leiab aset, kui loom seostab mingi toidu maitse sümptomitega, mida põhjustab toksiline, riknenud või mürgine aine.

Üldiselt tekib maitse-eelistus pärast sellise toidu tarbimist, mis põhjustab iiveldust, haigeksjäämist või oksendamist. Maitse-eelistuse väljakujunemist peetakse kohanemisvõimeks või ellujäämismehhanismiks, mis õpetab keha mürgiseid aineid (nt mürgiseid marju) vältima enne, kui need kahju põhjustavad. Selline seos vähendab sama (või sarnase maitsega) aine uuesti tarvitamise tõenäosust tulevikus, mis aitab vältida mürgistust. See on näide klassikalisest tingimisest.

1950. aastatel viis dr John Garcia läbi tingitud maitse-eelistuse katsed rotte kiiritades,^[1] mistõttu seda kutsutakse ka Garcia efektiks.

Tingitud maitse-eelistus ilmneb vahel, kui haigus on puhtjuhuslik ja pole seotud haigusetekitajaks peetud ainega. Näiteks inimesel, kes jääb pärast viina ja apelsinimahlaga kokteilide joomist väga haigeks, võib tekkida vastumeelsus apelsinimahla suhtes, kuigi haiguse tekitas hoopiski alkoholi liigtarbimine. Sellistes tingimustes tekkinud tingitud maitse-eelistust tuntakse ka Sauce-Béarnaise'i sündroomina.^[2]

Garcia uuring

1950ndatel kiirituse mõju käitumisele uurinud dr John Garcia märkas, et rotid hakkasid enne kiiritust tarbitud toite vältima. Selle uurimiseks kavandas Garcia uuringu, kus kolmele grupile rottidele anti magustatud vett. Sellele järgnes kas kiirituseta, kerge kiiritusega või tugeva kiiritusega tingimus. Kui rottidele anti pärast seda valik magusa vee ja tavalise vee vahel, jõid kiiritatud rotid palju vähem magusat vett kui kiiritamata rotid. Täpsemalt, magusa vee tarbimise suhe kiiritamata, kerge kiiritusega ja tugeva kiiritusega rottidel oli vastavalt 80, 40 ja 10%.

See leid oli paljuski vastuolus toonase õppimiskirjandusega, sest maitse-eelistus tekkis kõigest pärast ühte proovimist ja pikka viivitust. Garcia arvas, et magusat vett hakati kehvemaks pidama kiirituse poolt tekitatud iivelduse ja muude sümptomite tõttu. Nii algas tingitud maitse-eelistuse uurimine.

Paljud teadlased olid Garcia leidude suhtes skeptilised, sest see ei järginud klassikalise tingimise põhiprintsiipe. Garcial õnnestus hoolimata sellest oma tulemusi korduvalt korrata. Ta näitas, et see, millist stiimulit klassikalises tingimises kasutatakse, on oluline. Sisemine stiimul tekitas sisemise vastuse samas kui välimine stiimul tekitas välimise vastuse, kuid väline stiimul ei tekita sisemist vastust ja vastupidi.^[3]

Tähelepanekud

Maitse-eelistuse väljakujunemiseks pole tarvis, et isik tunneks ära seose tajutud põhjuse (maitse) ja tagajärje (ebameeldiv tunne) vahel. Tegelikult võib ta loota, et naudib maitse-eelistuse põhjustanud ainet, kuid keha reageerib sellele refleksiivselt. Tingitud maitse-eelistus näitlikustab seda, et klassikalises tingimises kutsutakse esile reaktsioon.

Maitse-eelistus nõuab üldjuhul kõigest ühte katset. Ivan Pavlovi eksperimendid nõudsid korduvaid neutraalse stiimuli (nt helisev kelluke) esitamist tingimata stiimuli (nt lihapulber) suhtes enne, kui neutraalne stiimul vastuse tekitas. Kui tekib seos haiguse ja kindla toidu vahel, võib toit pärast maitse-eelistuse reaktsiooni esile kutsuda. Laborikatse nõuavad väga lühikesi (vähem kui sekund) intervalle neutraalse stiimuli ja tingimata stiimuli vahel. Maitse-eelistuse puhul võib lõunaks söödud hot dog seostuda oksendamisega õhtul.

Kui maitsega on varem enne haigestumist kokku puututud, pole efekt sama tugev või seda ei teki. Seda omadust nimetatakse latentseks inhibitsiooniks. Tingitud maitse-eelistust kasutatakse sageli laborites rottide maitsmise ja õppimise uurimiseks.

Eelistused võivad tekkida ka lõhnade suhtes.

Suur-vereimeja nahkhiirtel (Desmodus rotundus) ei teki tingitud maitse-eelistust, kuigi nad on lähedalt suguluses nende nahkhiirtega, kellel see tekib.^[4] Suur-vereimeja nahkhiirte dieet koosneb vaid selgroogsete verest, mistõttu arvatakse, et maitse-eelistuse kujunemine ainsa toiduallika suhtes poleks nendele loomadele kasulik.

Inimesed

Maitse-eelistus on inimestel tavaline. Kui inimesed söövad halba toitu (nt riknenud liha) ja jäävad haigeks, võib neil nende toitude suhtes vastikustunne tekkida, kuni ja kui see üldse kaob. Taas ei pea toit olema haigusetekitajaks, et vastikust tekitavaks muutuda. Inimesel, kes sööb esmakordselt sushit ning kellel tekib sellega mitteseotud kõhuviirus, võib ikkagi sushi suhtes edaspidi vastikustunne tekkida. Isegi miski nii ilmselge nagu karusselliga sõitmine (iiveldust põhjustav) pärast sushi söömist mõjutab vastikustunde teket sushi suhtes. Inimestel võib kujuneda vastikus ka teatud tüüpi alkoholi suhtes alkoholimürgistuse tõttu oksendamise pärast.

Maitse-eelistus on tavaline probleem kemoteraapia patsientidel, kellel tekib ravimravi tõttu iiveldus, kuid kes seostavad seda toiduga.

Rakendused

Maitse-eelistust on näidatud ka hulga vangistuses ja vabalt elavate kiskjate puhul. Loomad, kes sellistes uuringutes tarbivad sööta, milles on annus ainet, mis peaks hiljem vastumeelsuse tingima, väldivad hiljem sama lõhnaga sööta ja saakloomi. Kui kiskjad tuvastavad vastumeelsuse tekitaja söödas, tekib neil kiirelt selle sööda suhtes vastumeelsus, kuid nad teevad vahet selle ja teistsuguse maitsega elusate saakloomade vahel.

Stiimuli üldistamine

Stiimuli üldistamine on teine õppimisfenomen, mida tingitud maitse-eelistus illustreerib. See fenomen näitab, et me hakkame vältima isegi selliseid toite, mis meenutavad haigestumist põhjustavaid toite. Kui näiteks inimene sööb apelsini ja jääb haigeks, võib ta hakata vältima ka mandariinide ja klementiinide söömist, sest need näevad apelsinisarnased välja ning võivad tekitada mõtte, et on samuti ohtlikud.

Stiimuli üldistamine leiab aset enamikus inimeste ja loomade elu tahkudes, mis lähevad toitude maitsest ja vältimisest kaugemale. Trauma ja kõiksugu negatiivsete kogemuste kinnistumine tekitab teiste negatiivsete reaktsioonide vältimist ebameeldivat sündmust või sündmusi üldistades. Sarnaselt maitse-eelistustega võib üldistus olla või mitte olla teadlik. Stiimuli üldistamine on teguriks enamuses ebausklikus käitumises, rassismis ja igasugustes eelarvamustes.

Vaata ka

Klassikaline tingimine

Viited

↑ Garcia J, Kimeldorf DJ, Koelling RA. Conditioned aversion to saccharin resulting from exposure to gamma radiation. Science 1955; 122(3160): 157–8.
↑ Seligman, M. E. P. & Hager, J. L. (1972, August). Biological boundaries of learning. The sauce-bearnaise syndrome. Psychology Today, V6, 59–61, 84–87.
↑ Hockenbury, Don H. Hockenbury, Sandra E. (2010). Discovering psychology (5th ed.). New York, NY: Worth Publishers. Lk 197. ISBN 978-1-4292-1650-0.
↑ Ratcliffe John. "An exception to the rule: common vampire bats do not learn taste aversions", Animal Behaviour, Ontario, 21. mai 2002.

[1] Garcia J, Kimeldorf DJ, Koelling RA. Conditioned aversion to saccharin resulting from exposure to gamma radiation. Science 1955; 122(3160): 157–8.

[2] Seligman, M. E. P. & Hager, J. L. (1972, August). Biological boundaries of learning. The sauce-bearnaise syndrome. Psychology Today, V6, 59–61, 84–87.

[3] Hockenbury, Don H. Hockenbury, Sandra E. (2010). Discovering psychology (5th ed.). New York, NY: Worth Publishers. Lk 197. ISBN 978-1-4292-1650-0.

[Ratcliffe2002-4] Ratcliffe John. "An exception to the rule: common vampire bats do not learn taste aversions", Animal Behaviour, Ontario, 21. mai 2002.

[1]

[2]

[3]

[4]