Tromboon
 | |
| Liigitus | Puhkpillid (vaskpuhkpill)/ Aerofonid |
|---|---|
| Diapasoon | |
 | |
Tromboon on vaskpuhkpill.
Sõna "tromboon" pärineb itaalia keelest (trombone), kus tromba tähendab trompetit ja lõpp "oon" suurt.
Trombooni toru on umbes kolme meetri pikkune ja väheste keerdudega. Ehituse kõige iseloomulikum osa on U-taoline liuglev toru kuliss. Seda edasi-tagasi liigutades saab muuta pilli toru pikkust, seega ka helikõrgusi. Täiesti kinni lükatud kuliss annab trombooni põhihäälestuse, selle järjest avamisel kõlavad üha madalamad helid. Kulissi sujuvalt liigutades muutub ka helikõrgus sujuvalt, libisevalt. Seda mänguvõtet nimetatakse glissando'ks.
Tänapäeva sümfooniaorkestris kasutatava trombooni ulatus on C-b1. Noodid kirjutatakse bassivõtmes.
Tänapäevane tromboon kujunes välja 15. sajandil ja levis üle Euroopa. Järgmistel sajanditel kuulus tromboonide perekonda palju pille, millest tänapäeval kasutatakse rohkem tenor- ja basstrombooni. Tromboone kasutati välitingimustes, kontsertidel ja liturgiatel. 17. sajandil muutus tromboonide kasutamine üsna harvaks ja, kui Austria välja arvata, 1675. aastaks peaaegu lõppes. Bach ja Händel kasutasid trombooni üksikutel juhtudel, näiteks Händel kolmes oratooriumis.
Austriast algas ka trombooni "taassünd": seda kasutasid Leopold Mozart, Georg Christoph Wagenseil, Johann Albrechtsberger ja Johann Ernst Eberlin. Nad kasutasid trombooni koori saatepillina, kuna trombooni kõla sarnaneb inimhääle omaga. Trombooni tarvitasid ka Wolfgang Amadeus Mozart oma "Reekviemis" ja Joseph Haydn. Inspiratsiooni heliloominguks andis oma aja tuntuim trombonist Thomas Gschladt Salzburgi õukonnaorkestrist.
Sümfooniaorkestrisse võttis pilli rootsi helilooja Joachim Nicholas Eggert 1807, kuigi tuntum on fakt, et Beethoven tegi seda 1808. aastal oma 5. sümfoonias. Beethoven kasutas trombooni ka oma 6. ja 9. sümfoonias.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti] |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Tromboon |