Turrón

Turrón (hispaania keeles), torró (katalaani keeles), torrone (itaalia keeles) või torrão (portugali keeles) on kondiitritoode, milles on segatud mesi ja röstitud mandlid. Taina sisse võidakse emulgeerimiseks lisada munavalget.

Koostisainete kokkusegamise järel vormitakse tainas kandiliseks tahvliks või ümmarguseks pätsiks. Turrón'i tarvitatakse traditsioonilise jõulumaiustusena Hispaanias, samuti riikides, mis kunagi kuulusid Hispaania koloniaalimpeeriumisse, eriti Ladina-Ameerika riikides, Itaalias ja Filipiinidel.

Hispaania peamised turrón'i tootmiskeskused asuvad Alicante, Valencia ja Lleida provintsis, vähemal määral Toledo provintsis ja Extremadura autonoomse piirkonna Castuera ja Garrovillas de Alconétari omavalitsusüksustes (municipio). Turrón'i valmistatakse Jijona (Alicante provints, Valencia autonoomne piirkond), Casinose (Valencia provints, Valencia autonoomne piirkond) ja Agramunti (Kataloonia) traditsioonilistes kondiitritöökodades. Neis kohtades valmistatakse kas purustamata mandlitega Alicante turrón'i (mille üldlevinud nimi on "kõva turrón" (turrón duro)) või jahvatatud mandlitega Jijona turrón'i (mida tuntakse peamiselt nime all "pehme turrón" (turrón blando)). Ehkki Casinose omavalitsusüksuses (Valencia provints) valmistatakse ka kõva turrón'ina tuntud sorte, müüakse seal peamiselt pehme turrón'i sorte (mis on valmistatud kohalike retseptide järgi).

Ajalugu

Mandleid ja mett kasutati mitmesuguste maiustuste tegemiseks juba Al-Ándalusis.^[1] Suur osa tänapäeva Hispaania kondiitritoodetest (eelkõige riigi lõunapoolses osas) põhineb sellel pärandil, siia alla kuuluvad turrón ja martsipan. Ka Põhja-Aafrika traditsioonilised maiustused sisaldavad mett ja kuivatatud puuvilju.

Enamus uurijaid peab turrón'i päritolukohaks Araabia poolsaart. Seda teooriat toetab XI sajandist pärinev itaallase Gherardo Cremonese avaldatud traktaat "De medicinis et cibis semplicibus", mis on tõlge Ibeeria poolsaarel elanud araabia arsti Abdul Mutarrifi tööst. Kirjutis ülistab magusa turun'i nimelise ravimi ravitoimet, mis aitavat kurguvalu, köha ja seedimishäirete korral.^[2]

On ka arvatud, et maiustuse hispaaniakeelne nimi tuleb sõnast röstima: torrere (ladina keeles) > turrar (hispaania keeles) > turrón.^[2]

Araablased tõid maiustuse endaga kaasa Vahemere äärde Hispaaniasse ja Itaaliasse. Turrón'i Hispaania versioon tekkis Alicante provintsis XV sajandi ümbruses ja kuningas Karl V ajal oli see juba kuulus maiustus.

Üks esimesi turrón'i kirjalikke mainimisi on Sevilla kirjaniku Lope de Rueda 1570. aasta näidendis "La Generosa paliza" (vabas tõlkes 'korralik keretäis'). Näidendis tekib ühel peremehel tüli oma teenijatega, sest viimased on ära söönud tema kirjutuslaual olnud naela Alicante turrón'i.

1582. aastast pärit Alicante linnavalitsuse dokumendis öeldakse, et linnas on juba ammusest ajast tava maksta jõulude ajal osa palgast rahas ja teine osa turrón'i näol.

Aja möödudes hakati turrón'i üha enam tarvitama just jõulupidustuste ajal. Turrón'i jõulude ajal tarvitamise komme oli Hispaanias XVI sajandil laialt levinud, vähemalt paremal järjel ühiskonnakihtide seas.

XVI sajandist pärit anonüümse autori "Naiste käsiraamat" ("Manual de Mujeres") sisaldab esimest teadaolevat turrón'i valmistamise retsepti.^[3]

Kuningas Felipe II käskis oma 1595. aastal kirjutatud kirjas Alicante linnal kulutada jõulude ajal turrón'ile ja viigimarja leivale (pan de higos) aastas mitte enam kui 50 naela.

XV, XVI ja XVII sajandil valmistati turrón'i Jijona kõrval ka Alicante linnas. Kuningas Carlos II ajal püüdsid Valencia linna kondiitrite gildid allutada Alicante turrón'i valmistajad ja kondiitrid oma reeglitele, see viis tülini. See ja uudse maiustuse – šokolaadi – saabumine põhjustas suurel määral turrón'i tootmise lakkamise Alicantes. Turrón'i ainsaks suuremaks tootmiskeskuseks sai nüüd Jijona, mis jäi Valencia kondiitrigildide mõjuulatusest kaugemale.

Arvatavasti hakati suhkrut turrón'i osana kasutama hiljem. Seda on mainitud XVIII sajandist pärinevates retseptides, mis ajaliselt langeb kokku suurte suhkrurooistanduste rajamisega Ameerikas ja kauplemisvabaduse andmisega Ameerikaga paljudele Hispaania sadamalinnadele, sealhulgas Alicantele. Sellest ajast on pärit turrón de nieve (lumeturrón) ja turrón de guirlache (mandlikaramelli turrón).

Tänapäeval on Hispaania maailma suurim turrón'i tootja. Aastal 1992 eksportis riik 1400 tonni Jijona turrón'i, enamik sellest läks Ladina-Ameerikasse. Hispaania ekspordib turrón'i ka Kaug-Ida riikidesse, Jaapanisse ja suurtesse maiustusi eksportivatesse riikidesse, nagu Ühendkuningriik, Saksamaa ja Prantsusmaa.

Valmistamine

Kõva turrón'i ehk Alicante turrón'i valmistamiseks pannakse mesi suurde kahekordse põhjaga anumasse, kuumutatakse üles ja klopitakse. Siis lisatakse segule suhkur ja munavalge. Kõige viimasena lisatakse aegamööda röstitud mandlid, samal ajal tainast suurte puust labidatega rütmiliste liigutustega segades. Segamine kestab seni, kuni turrón'i-meister otsustab tainast maitstes, et see on valmis. Tainas valatakse vormidesse ja kaetakse vahvliga; pärast jahtumist lõigatakse kõvastunud mass kangideks. Kangid külmutatakse ja pakendatakse vaakumisse, kus need säilivad kauem kui aasta.

Viited

↑ Francisco Figueras Pacheco, (2005), "La sabrosa historia del turrón y primacía de los de Jijona y Alicante", Renacimiento
↑ ^2,0 ^2,1 Kate Hopkins (2012). Sweet Tooth: The Bittersweet History of Candy. Lk 35
↑ "Manual de mujeres en el cual se contienen muchas y diversas recetas muy buenas". Biblioteca Virtual Miguel de Cervantes. Originaali arhiivikoopia seisuga 24. september 2015. Vaadatud 28. detsembril 2015.

[1] Francisco Figueras Pacheco, (2005), "La sabrosa historia del turrón y primacía de los de Jijona y Alicante", Renacimiento

[Hopkins-2] 2,0 ^2,1 Kate Hopkins (2012). Sweet Tooth: The Bittersweet History of Candy. Lk 35

[3] "Manual de mujeres en el cual se contienen muchas y diversas recetas muy buenas". Biblioteca Virtual Miguel de Cervantes. Originaali arhiivikoopia seisuga 24. september 2015. Vaadatud 28. detsembril 2015.

[1]

[2]

[3]