Udu

Udu on vahetult aluspinna kohal heljuvate veepiiskade, harvemini jääkristallide või mõlema kogum, mis vähendab nähtavuse alla 1 km^[1].

Udu tekib siis, kui õhu suhteline niiskus on 100%. Udupiisad moodustuvad, kui veeaur kondenseerub kondensatsioonituumakestele.

Eestis on keskmiselt 50–70 päeva aastas, mil esineb udu. Kõige harvemini esineb seda mais ja juunis. Rannikul esineb udu harvemini kui sisemaal.

Udu vähendab vahemaid, mille piires saab esemeid selgelt näha (nähtavus), ja on seetõttu ohtlik liiklejatele. Nähtavuse parandamiseks udus kasutatakse udulaternaid, mis kuuluvad tänapäeval enamiku sõidukite standardvarustusse.

Maailma kõige udusem koht on Newfoundlandi saare lähedal asuv madalik Grand Banks, kus kohtuvad põhjast tulev külm Labradori hoovus ja edelast tulev soe Golfi hoovus. Maismaal on uduseimad paigad Newfoundlandi kagurannikul asuv Argentia ja San Franciscost läänes asuv Reyese neem, kus aastas on üle 200 uduse päeva. Märkimisväärselt udused paigad on veel Uus-Meremaal asuv Hamilton, Lõuna-Tšiili rannik ja Severnaja Zemlja.

Californias asuvad ranniksekvoiametsad saavad 30–40% veest udu kaudu. Leidub loomi, kelle jaoks on udu koguni põhiline veeallikas. Niisugused loomad elavad põhiliselt kuivas kliimas, näiteks kõrbes, ja eriti palju on selliste loomade seas putukaid. Ka mõned rannikul elavad inimeste kogukonnad kasutavad uduvõrke niiskuse kogumiseks, kui pinna- ja põhjavee varud ei ole piisavad.

Udu valmistatakse ka kunstlikult. Selleks juhitakse vee ja glükooli või glütserooli segu kuuma kambrisse, milles on väike ava. Kuuma pinnaga kokku puutudes aurustub vedelik kiiresti ja selle käigus paisub. Sellest tekkiv rõhk surub udu ava kaudu välja. Väljas puutub kuum aur kokku jaheda keskkonnaga ja kondenseerub kohe, tekitades udu.