Vadja keel
| Vadja keel (vađđa tšeeli, maatšeeli, maa tšeeli) | |
|---|---|
| Kõneldakse | Venemaal |
| Piirkonnad | Ingeri |
| Kokku kõnelejaid | 68 |
| Keelesugulus |
uurali keeled |
| Keelekoodid | |
| ISO 639-2 | vot |
| ISO 639-3 | vot |
 Vadjalaste asualad Ingeris, märgitud punaselt | |
.png)
Vadja keel (vađđaa tšeeli, vanema nimega maa tšeeli või maatšeeli) on olnud üks väikseima kõnelejaskonnaga läänemeresoome keeli, vadjalaste emakeel. Vadja keele lähim sugulaskeel on põhjaeesti keel.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Keeleteadlase Petri Kallio hinnangul on vadja keele lähim sugulane põhjaeesti keel, millega ta jagab ühist algkeelt (nn keskne läänemeresoome keel, inglise keeles Central Finnic), ehkki tegu oli pigem murdekontiinumi kui ühtse keelega. Vadja ja põhjaeesti keele lahknemise ajaks on Pekka Sammallahti hinnanud viikingiaega (800–1050 pKr)[1] Tiit-Rein Viitso analüüsi kohaselt jagunes see algkeel, mida tema kutsub maa(keele)ks, kõigepealt (põhja)eesti ja vaia murdeks. Viimasest omakorda kujunesid vadja keel, kirde-eesti rannikumurre (Viitso kasutab nime alu) ja idaeesti murre (ehk vaiga).[2]
Arheoloog Valter Lang näeb vadja keele kujunemise algusena eelrooma rauaajal ja rooma rauaajal Põhja-Eestist Isuri platoo lääneossa liikunud rahvastiku (ja ühtlasi läänemeresoome keele) rännet, millest annab tunnistust vastavasuunaline tarandkalmete levik ja sarnane leiuaines. Isuri platoo senine rahvastik, kes Langi arvates kõneles lääneuurali seda keelevormi, millest tänapäevani on säilinud vaid saami keeled, assimileerus. Vadjalaste ja põhjaeestlaste kultuurilised ja keelelised erisused hakkasid Valter Langi hinnangul tekkima 2. aastatuhande algul (hilisrauaajal) ja süvenesid 13.–14. sajandil.[3] Sellele aitas kaasa kummagi rühma sattumine erinevate riikide territooriumile. Vadja keelt hakkas mõjutama venelaste, isurite ja soomlaste kolonisatsioon.[3][4][5] Ilma selleta oleks vadja keel Viitso arvates lihtsalt üks eesti keele murderühm.[4]
Seisund
[muuda | muuda lähteteksti]Vadja keel on hääbumas. Suvel 1998 kõneles seda emakeelena suuremal või vähemal määral umbes 30–40, suvel 2003 umbes kümme inimest kolmes Lauga jõe suudme lähedases külas. Vadjalasi on 70–80. Noorim vadja keelt kõnelev vadjalane sündis aastal 1935. 1989. aastal rääkis vadja keelt veel 62 inimest. 2010. aasta rahvaloenduse andmetel oskas Venemaal vadja keelt 68 inimest.[6] Samas on näiteks keeleteadlane Heinike Heinsoo hinnanud, et vadja keelt väga häid oskajaid on kõigest neli.[7]
Vadja keeles on tavaliselt eristatud nelja murret[8] ja mitu erinevat murrakut:
- † idavadja
- läänevadja
- † Mäe vadja
- † Oru vadja
- Vaipoole vadja
- Kukkusi vadja
- † kreevini
Kuigi Kukkusi vadja keelt on tavaliselt määratletud isuristunud vadja murdena,[9] on Petri Kallio ja Tiit-Rein Viitso sellise klassifitseerimise vastu argumenteerinud. Kallio hinnangul on tegu, vastupidi, vadjastunud isuri murdega.[10] Viitso peab seda isuri keelele lähedaseks, ent siiski eraldiseisvaks läänemeresoome murdeks. Tema arvates hakati kukkusilasi vadjalasteks pidama sellepärast, et nad ühest küljest polnud isurid ega soomlased, teisalt olid aga kunagise Vadja viiendiku asukad.[11]
Murretest on järel veel läänevadja Vaipoole murrak. Lätis Bauska ligidal räägitud kreevini murre on kadunud juba 1800. aastatel. Idavadja oli hääbumas juba 1900. aastate algusepoolel, aga see säilis Itšäpäivä külas veel 1960. aastate lõpuni, millal viimane rääkija suri. Läänevadja Mäe ja Oru murrakud hääbusid samuti 1960. aastatel.
Vadja keelt esindas 2006. aastal Östersundis toimunud Euroopa regionaal- ja vähemuskeelte lauluvõistlusel Liet Lavlut lauluga "Kui miä kazvõlin kanaine" ansambel Raud-Ants.
Õpetus
[muuda | muuda lähteteksti]Veel 21. sajandi esimestel aastatel õpetati lastele vadja keelt Luutsa küla koolis, kuid loobuti huvipuuduse tõttu. 2011. aasta alguses avati Kingissepa koduloomuuseumis vadjalastele ja isuritele pühapäevakool, kus õpetatakse ka vadja kultuuri ja keelt. [12]
Vadja keelt võib õppida mitmes ülikoolis:
- Helsingi Ülikool, Soome-ugri osakond: Läänemeresoome keeled
- Joensuu Ülikool, Soome keele ja kultuuriteaduse osakond: Läänemeresoome keeled
- Tartu Ülikool, Eesti ja üldkeeleteaduse instituut: Soome-ugri osakond.
- Varem: Jyväskylä Ülikool, Keelte osakond: Läänemeresoome keeled
Keelenäited
[muuda | muuda lähteteksti]Mõned näited:[viide?]
Terve! Tere päivä!
Tere oomnikkoa!
Tere õhtagoa!
Jäämm yvässi!
---
Kuza piippu?—Ađđaa nalla.
Kuza aita?—Tuli põlõtti.
Kuza tuli?—Vesi sammutti.
Kuza vesi?—Ärcä ryyppäzi.
---
Tuli lumi,
Lumi suli,
Tuli vara cesä.
Menin mettsää cävelemää,
Leyzin linnuu pezää.
Pezäz õli muna,
Munaz õli poika,
Poigall õli nokka
Niku kaivokokka.
---
Pyhä Iilia izäntä
Pyhä Pedro armollin
Tuõ meilee võõrazii
Meill on kagradõ kassamatta
Õzrad ovad veel kõik õkaa täynn
Too tuucad tullõz
Hattaraizõd harvukkaizõd
Ja pilved suurõd paksud
Too meilee vihmaa!
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Petri Kallio (2014) The Diversification of Proto-Finnic. Kogumikus: Joonas Ahola ja Frog (toimetajad), "Fibula, Fabula, Fact: The Viking Age in Finland", lk 155–168. Studia Fennica Historica 18. Helsinki. Lk 160–163
- ↑ Tiit-Rein Viitso (2008). "Eesti keele päritolust" (lk 17–24) ja "Läänemeresoome esimese silbi õ ajalugu" (lk 46–63). Raamatus: Tiit-Rein Viitso. Liivi keel ja läänemeresoome keelemaastikud. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, lk 20, 57
- ↑ 3,0 3,1 Valter Lang (2018). Läänemeresoome tulemised. Muinasaja teadus 28. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Lk 251–252
- ↑ 4,0 4,1 Tiit-Rein Viitso (2008). "Keelesugulus ja soome-ugri keelepuu" (lk 28–45). Raamatus: Tiit-Rein Viitso. Liivi keel ja läänemeresoome keelemaastikud. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, lk 31
- ↑ Gustav Ränk (1960). Vatjalaiset, 9–18
- ↑ "Arhiivikoopia" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 27. jaanuar 2021. Vaadatud 20. juulil 2013.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ Airika Harrik. "Tuumarelvaga varustatud vene murre lööb väikekeeltele hingekella" ERR Novaator, 2. november 2022
- ↑ Vadjalased, Eesti Rahva Muuseum
- ↑ Tiit-Rein Viitso (2008). "Eesti keele päritolust" (lk 17–24). Raamatus: Tiit-Rein Viitso. Liivi keel ja läänemeresoome keelemaastikud. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, lk 20
- ↑ Petri Kallio (2014) The Diversification of Proto-Finnic. Kogumikus: Joonas Ahola ja Frog (toimetajad), "Fibula, Fabula, Fact: The Viking Age in Finland", lk 155–168. Studia Fennica Historica 18. Helsinki. Lk 162
- ↑ Tiit-Rein Viitso (2008). "Läänemeresoome esimese silbi õ ajalugu" (lk 46–63) ja "Läänemeresoome murdeliigenduse põhijooned" (lk 64–70). Raamatus: Tiit-Rein Viitso. Liivi keel ja läänemeresoome keelemaastikud. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, lk 62, 65–66
- ↑ Vadjalased, põlisrahvas sadama külje all Päevaleht
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Adler, Elna ja Merle Leppik: Vadja keele sõnaraamat. Tallinn: Signalet, 1990, 1994; Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia, Eesti Keele Instituut, 1996, 2000.
- Grünberg, Silja toim. Vadja keele sõnaraamat. Eesti Keele Instituut, Tallinn 2013: Eesti Keele Sihtasutus
- Ariste, Paul: Wotische Sprachproben. Eesti Keele Arhiivi Toimetised 4. Tartu, 1935.
- Ariste, Paul: A grammar of the Votic language. Bloomington: Indiana University, The Hague, The Netherlands: Mouton & Co., 1968 (Indiana University Publications. Uralic and Altaic Series 68).
- Ariste, Paul: Vadjalaste laule. Emakeele Seltsi toimetised 3. Tallinn, 1960.
- Ariste, Paul: Vadja muinasjutte. Emakeele Seltsi toimetised 4. Tallinn, 1962.
- Ariste, Paul: Vadja rahvakalender. Emakeele Seltsi toimetised 8. Tallinn: Valgus, 1969.
- Ariste, Paul: Vadjalane kätkist kalmuni. Emakeele Seltsi toimetised 10. Tallinn: Valgus, 1974.
- Ariste, Paul: Vadja mõistatusi. Emakeele Seltsi toimetised 13. Tallinn: Valgus, 1979.
- Ariste, Paul: Vadja keele lugemik eesti filoloogia üliõpilastele. Tartu, 1980.
- Ariste, Paul: Vadja rahvalaulud ja nende keel. Emakeele Seltsi toimetised 22. Tallinn: Valgus 1986.
- Heinsoo, Heinike: Vad'd'a sõnakopittõja. (Esimene vadja keele lugemik). 2015.
- Kettunen, Lauri: Vatjan kielen äännehistoria. Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran Toimituksia 185. Helsingi, 1930.
- Kettunen, Lauri: Vatjan kielen Mahun murteen sanasto. Castrenianumin toimitteita 27. Helsingi, 1986.
- Kettunen, Lauri ja Lauri Posti: Näytteitä vatjan kielestä. Suomalais-Ugrilaisen Seuran Toimituksia 63. Helsingi: Suomalais-Ugrilainen Seura, 1932.
- Laakso, Johanna: Vatjan käänteissanasto. Kotimaisten kielten tutkimuskeskuksen julkaisuja 49. Helsingi: Suomalais-Ugrilainen Seura, 1989.
- Lauerma, Petri: Vatjan vokaalisointu. Helsingi: Suomalais-Ugrilainen Seura, 1993. (Suomalais-Ugrilaisen Seuran Toimituksia 214) ISBN 951-9403-57-4.
- Mälk, Vaina: Vadja vanasõnad. Tallinn: Eesti Raamat, 1976.
- Posti, Lauri: Vatjan kielen Kukkosin murteen sanakirja. Helsingi: Suomalais-Ugrilainen Seura, 1980 (Lexica Societatis Fenno-Ugricae XIX).
- Salminen, Väinö: Runonäytteitä Vatjan kielestä. Helsingi: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, 1928.
- Tsvetkov, Dmitri: Vatjan kielen Joenperän murteen sanasto. Helsingi: Suomalais-Ugrilainen Seura, 1995 (Lexica Societatis Fenno-Ugricae XXV).
- Tsvetkov, Dmitri: Vadja keele grammatika. Tallinn, 2008.
- Viitso, Tiit-Rein: Vadja keele Luutsa-Liivtšülä murraku fonoloogia. Emakeele Seltsi aastaraamat VII. Tallinn, 1961.