Virvatuli

Virvatuli on valgusnähtus, mis on täheldatav tavaliselt öösiti märgaladel, eriti soodes ja rabades. Virvatuli ei ole ühtlane, vaid vilgub. Rahvajuttude järgi meelitab virvatuli öiseid rändajaid laukasse.

Juba vanal ajal märkasid inimesed, et virvatuli ei püsi ühel kohal paigal, vaid võib siia-ainna liikuda. Virvatuld võib edasi kanda tuul, kuid ka näiteks liikuv inimene võib enda ümber olevaid õhumasse liigutada, mistõttu võib tunduda, et kui inimene läheneb virvatulele, siis liigub tuli eest ära, aga kui inimene virvatulest eemaldub, siis tuli järgneb talle.

Kuigi virvatulede uurimisel on viimastel aastakümnetel tehtud suuri edusamme, on virvatule täpne olemus veel teadmata, näiteks pole seda suudetud laboratoorselt tekitada.

Virvatuled on viimasel ajal harvemaks muutunud. Seda põhjustab märgalade ulatuslik kuivendamine ning kasutuselevõtmine põllu- ja metsamajanduses.

Teaduslik seletus

Esimesena püüdis virvatuld teaduslikult seletada itaalia füüsik Alessandro Volta 1776, kui ta avastas metaani. Ta oletas, et virvatuld võib põhjustada looduslik elektrinähtus, näiteks välk, mis süütab taimejäänuste lagunemisel tekkinud metaani. Järgmise tosina aasta jooksul toetasid seda seisukohta briti keemik Joseph Priestley ja prantsuse füüsik Pierre Bertholon de Saint-Lazare.

Seda hüpoteesi ei peeta tänapäeval korrektseks ja üldiselt seda ka pooldama ei hakatud. Selle vastu toodi palju argumente, millest mõned kehtivad ka tänapäeval, näiteks et virvatuled on näha ka nendel öödel, kus välku ei löö ja mingeid sademeid pole, kui ka põhjustel, mis tänapäeval arvesse ei tule, näiteks et keravälk ei teki põlevate gaaside segust – sel ajal peeti virvatuld ja keravälku sarnase päritoluga ja lähedasteks loodusnähtusteks, kuid tegelikult on nad üsna erinevad, mistõttu nende erinev teke ja käitumine on loomulik.

1832 avaldas oma uurimise tulemused major Louis Blesson. Ta täheldas, et eri maade soodes on virvatuled eri värvi, ja tal õnnestus virvatules paberitükke süüdata, ainult selleks pidi ta hinge kinni hoidma, sest isegi hingeõhk võis virvatule tema käeulatusest kaugemale lükata. Ta kirjeldas Poola virvatulesid ja Saksamaal õnnestus tal ilutulestiku abil virvatuli süüdata.

Tänapäeval usutakse üldiselt, et virvatuli tekib niisuguste gaaside põlemisel, mis on taimede lagunemise saadus. Selliste gaaside hulka kuuluvad lisaks metaanile vingugaas CO, fosfiin PH₃ ja difosfaan P₂H₄. Fosfiini ja difosfaani segu võib õhuhapnikuga kokkupuutel iseeneslikult süttida ning see omakorda võib süüdata metaani ja teised orgaanilised gaasid. Fosfiini põlemisel tekib fosforoksiid, mis veeauruga reageerides tekitab fosforhappe.

Virvatulele on pakutud ka teisi tekkepõhjuseid, sealhulgas kemoluminestsentsi, piesoelektrilist efekti ja isegi bioluminestsentsi.

Virvatuli rahvaloomingus

Arnold Böcklini õlimaal (1882), kus on kujutatud inimese ees olevat virvatuld

Virvatuled on soiste maastike, surnuaedade jt paikade kohal nähtavad harilikult sinised tulukesed või põlevad ilmutused.

18. sajandil andis virvatulede optilise fenomeni nähtusele loodusteaduslik-ratsionaalse seletuse Hübneri "Curieuses ... Lexicon" (Kurioosne ... leksikon, Leipzig 1717, 8, 813): "Virvatulesid nimetatakse nõnda, sest nad liiguvad siia-sinna ja ajavad inimesi eksitusse. See on vääveljas aine, maapinnast mitte kõrgel, ja seda leidub tavaliselt soistes piirkondades, kirikuaedades, lahingupaikades ja kaevandustes, sest võimsad väävliaurud tõusevad looduslikest kehadest lahkudes üles, ilmuvad väikese tõrviku või tule kujul, mis seejärel liigub kohal, kus ta toitu saab, siia-sinna. Neil on kalduvus inimestele ja loomadele nende hingamise, kõndimise, põgenemise või kiire jooksu suunas järgneda, millel on oma loomulik põhjus ning seda tuleb õigustatult lugeda õhust tingituks, kuna see veab leegid endaga kaasa või ajab need ka eemale. Mõnikord on seal ka kurat mängust ja ajab inimese niisuguste tuledega vette või muudesse ohtlikesse kohtadesse".

Rahvapärimustes üldiselt usutakse, et virvatuled on rahutud surnud hinged.