Volbripäev

Volbripäev on 1. mai. See on eesti rahvakalendri tähtpäev, nõidade ja tarkade päev. Volbripäevale eelneb volbriöö, mida tähistatakse 30. aprillil. Rahvasuu räägib, et sel ööl lendavad ringi nõiad. Nimetuse on see püha saanud katoliku kiriku naispühaku Walburga järgi.

Eestis ei ole volbritraditsioon nõiapühana kuigi vana. 19. sajandil tundsid eestirootslased volbripäeva nõidade liikumisajana. Sealt levisid uskumused lähemate naabriteni, Läänemaale ja edasi juba üle Eesti.

Seevastu valiti keskaegsetes Eesti linnades, nii nagu ka mujal Euroopas, 1. mail maikrahv ja -krahvinna. Sel puhul toimusid pidustused, kus pakuti sööki-jooki ning korraldati võistlusi; üks traditsiooniline üritus oli ammulaskmine, mida kutsuti papagoilaskmiseks.

Eesti

Volbripäeva saabumine tähistas kevade lõplikku võitu talve üle, kus eesti kombestikus oli levinumaks märgiks kaunviljade külv. Kõige halva eemale peletamiseks tehti tuld (maituli), helistati kellasid, lärmati ning viidi läbi muid rituaale. Lõkked tehti ainult maapinnale (vrdl näiteks jaanituli, mida tehti ka posti otsa).

Kombestik mujal Eestis:
- Haljalas öeldi, et kui volbripäeval sajab vihma, siis vanad nõiad vihtlevad;
- Kullamaal öeldi, et pääsukesed tulevad;
- Tormas pidi kartuli maha panema.

Nõidade peod polnud kõikjal ühtviisi tuntud. Läänemaal ja saartel teati veel 20. sajandi keskpaigas, et nõiad käivad loksperil. Sinna sõitsid enamjaolt peremehed, kuid ka muud nõiakunsti valdav rahvas. Loksperil käimine ja seal mõõkadega vehklemine oli maa peal nähtav virmalistena. Loksperile sõideti aga juba volbrile eelneval neljapäeval, jõulude ajal, suurel nädalal või mõnel muul tähtpäeval.

Tänapäeval

Volbripäeva (enam tuntud kui volbriöö) tähistamine algab volbrilaupäeval ehk 30. aprillil ja kestab terve öö. Alates 1980. aastatest tähistatakse seda päeva kõigi nõidade ja maagia päevana. Sel puhul korraldatakse (nõia)etendustega pidusid, tehakse lõket ja küpsetatakse vorstikesi või liha. Volbrilaupäeval liiguvad ringi igasugused salkus ja kaltsus tegelased, fantastilised elukad, küürakad nõiamoorid, väikesed nõiad, šamaanid ja haldjad. Olendeid on ilusatest peletisteni. Tantsitakse, lauldakse, käiakse temaatilisel diskol või istutakse vaikselt oma seltskonnaga lõkkevalgel.

Tartu linnas tähistatakse volbriööd samuti lõkete tegemisega ning tähistamisel osalevad nii korporandid, seltside liikmed kui ka neist organisatsioonidest sõltumatud üliõpilased. Nii on volbripäev oma kombestikuga Tartus kerkinud maipühade asemele. Üliõpilaskond tähistab volbrit järgmiselt: lauldes liigub korporantide rongkäik värviteklite, lippude ja orkestriga läbi linna ülikooli peahoone kuue samba ette, kus neid tervitab rektor. Sealt minnakse edasi Toomemäele Karl Ernst von Baeri monumendi juurde, kus kuju pead šampusega pestakse ning kõnesid peetakse. Seejärel suundutakse Kassitoomele lõket tegema ning laulma. Kätest kinni hoides ja "Makaroone" lauldes liigutakse vastu hommikut Toomemäelt Supilinna ja Tähtverre. Üliõpilaskorporatsioonidel on uksed avatud ka mitteliikmetele, kuid sisenejalt nõutakse lipsuga ülikonda. Võrreldes saja aasta taguse ajaga on seltskond kirevam ja palju enam osaleb naiskorporante. Volbripäeval minnakse Emajõele laevaga sõitma.

Mujal maailmas

Volbripäeva tähistatakse nõidade pühana Saksamaal, kus vana pärimuse kohaselt nõiad kogunesidki kõrgeimale mäetipule Blocksbergi mäele lõbutsema. Tänapäeval on volbripäev karnevalide ja lõbustuste päev ning nõidade kujukesed on turistide seas minev kaup. Maikrahvide ja -krahvinnade valimise tava on tuntud paljudes Euroopa maades. Enamasti nimetatakse volbripüha volbriööks.

Vaata ka

Välislingid

Volbripäevast Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaasis Berta
Magistritöö: 19. sajandi volber meenutas rohkem lõkkeõhtut ERR Novaator 13. VI 2024