Vulgarism
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (August 2020) |
Vulgarism ehk vulgaarkeelend on labane (vulgaarne), jäme sõna või väljend (keelend), mis enamasti on pärit argoost. Vulgarismid on näiteks kutu, molu, ära mölise. Vulgarism võib olla ka kirjakeele normist häälikuliselt tugevasti erinev sõna või väljend (näiteks limunaat 'limonaad').[1] Vulgarismi peetakse mis tahes mitte standardseks väljendiks, mis iseloomustab harimatut kõnet või kirjaviisi.
Regulaarsetes ja enamasti mitteametlikes vestlustes on tänapäeval kasutusel palju vulgarismi. Oxfordi ülikooli 2005. aastal koostatud uurimus näitab, et 10–21-aastased noorukid kasutavad vesteldes rohkem vulgarismi kui ülejäänud maailma elanikud. Vulgarismi sagedane ja levinud kasutamine tervikuna on viinud paradoksini, kus inimesed kasutavad seda nii sageli, et New York Timesi sõnul muutub see üha vähem inimestele solvavaks.
Sõna päritolu (etümoloogia)
[muuda | muuda lähteteksti]Sõna "vulgarism" tuleneb ladinakeelsest sõnast vulgus, mida tõlgitakse kui ‘tavainimesed’ või ‘lihtrahvas’. Halvustavalt ka kui ‘pesemata rahvahulk’, ‘eristamatu kari’ või ‘jõuk’. Ladina keele õpingutes eristatakse selgelt vulgaarset ladina keelt kui igapäevast ladina keelt klassikalisest ladina keelest. Klassikaline ladina keel on paika pandud Kuldajastu tuumiku poolt, kelleks olid Cicero, Caesar, Vergil, Ovid jpt[2][3]. Selline kahe keele, vulgaarse ja klassikalise ladina keele, eristamine oli vastuvõetamatu keeleline kriitika, mis tekitas liigselt probleeme. Näiteks üks Hõbeaja kuulsamaid kirjanikke Petronius, kes kirjutas keerukas ja peenes proosa stiilis, kasutas oma teoses "Satyricon" väga palju kõnekeelset vulgarismi.[4]
Vulgarism ühiskonnas
[muuda | muuda lähteteksti]Vulgarism on olnud eriliseks mureks traditsioone austavatele inglastele.[5] 1920. aastatel defineeris inglise leksikograaf Henry Wyld vulgarismi järgmiselt: "Kummalisus, mis surub ennast inglise tavakeelde ja on sellist laadi sõna, mida saab seostada vulgaarse kõnega või harimatu rääkijaga. Vulgarismi sõnad pärinevad üldiselt kas sisserännanud või madalast klassist pärit inimeste kõnekeelest. Vulgarism on peamiselt üks tavakeele väga halb variantidest." [6] Moraalsed ja esteetilised väärtused sõltuvad klassi hierarhial, ning on peetud usaldusväärseks. Sellise väärkasutuse pürgimus on liigitatud kui madala klassi märgiks Inglismaal alates 18. sajandist.[5][7][8] Kuna lingvistiline vulgaarsus vedas alt ühiskonnaklasse, muutus selle vältimine etiketi põhiosaks. Inglismaal 19. sajandil W. H. Savage'i kirjutatud raamat nagu "Inglise keele vulgarismid ja sündsused" ("The Vulgarisms and Improprieties of the English Language") nendib kõrgema keskklassi muret korrektsuse ja hea kasvatuse puudumise pärast. Vulgarismi on kirjanduses peamiselt kasutatud tahtlikult karakterite kirjeldamiseks või nende dialoogides ja ütlustes.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Eesti entsüklopeedia. 10. köide: TÜRI–Y. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1998, lk 503.
- ↑ J. N. Adams. Bilingualism and the Latin Language, pp. 300–301, 765, et passim.
- ↑ Social Variation and the Latin Language (Cambridge University Press, 2013), pp. 3–5.
- ↑ Andrew Laird. Powers of Expression, Expressions of Power: Speech Presentation and Latin Literature (Oxford University Press, 1999), p. 250.
- ↑ 5,0 5,1 Tony Crowley. Language in History: Theories and Texts (Routledge, 1996), pp. 168–169.
- ↑ Henry Wyld. as quoted by Crowley (1996) p. 169.
- ↑ Manfred Görlach. English in Nineteenth-Century England: An Introduction (Cambridge University Press, 1999), p. 57.
- ↑ Ossi Ihalainen. "The Dialects of English since 1776", in The Cambridge History of the English Language (Cambridge University Press, 1994), vol. 5, pp. 216–217.