Zarzuela

Zarzuela on hispaania koomiline ooper, mis koosneb dialoogist, tantsust ja populaarsest või rahvalike meloodiate põhjal loodud muusikast ning on olemuselt väga lähedane operetile.

Ajalugu

17. sajandi zarzuela

Nimetus tuleneb Madridi lähedal asunud kuninglikust jahilossist La Zarzuela (lossi ümbritsesid murakaväljad – hispaania keeles zarza 'murakas'), kus aastail 1630–1640 esitati kuningas Felipe IV initsiatiivil jahiseltskonna meelelahutuseks vaatemängulisi etendusi. Rikkalikult dekoreeritud ja kostümeeritud etendusi hakati nimetama fiestas de la zarzuela (zarzuela-pidustused). Varaseimad teadaolevad zarzuela eelkäijad olid muusikaga varustatud Lope de Vega näidend "La selva sin amor" ("Armastuseta džungel", 1629) ja kuningas Felipe IV pulmadeks kirjutatud Pedro Calderón de la Barca komöödia "El jardín de Falerina" ("Falerina aed", 1648). Esimene zarzuela mõõtu teos, mida kuningas Felipe IV ja tema õukond nautida sai, oli 1657. aastal neile ette kantud Juan de Hidalgo "El Laurel de Apolo" ("Apollo Laurel"), mida tänapäeval käsitletakse zarzuela-ajastu esikteosena.

Nende etenduste aluseks polnud itaalia ooper, sest tollal ei riskinud ükski Itaalia ooperitrupp nii kaugele reisida. Pealegi peeti Hispaania kuningat maksujõuetuks ja pankrotistunud monarhiks. Seetõttu oli itaalia ooper Hispaanias praktiliselt tundmatu ning sellelt polnud võimalik eeskuju võtta. Teoste ettekandmise võtsid aga enda peale mitte lauljad, vaid klounid ja näitlejad, kes tegid seda palju hoogsamalt ja innukamalt kui tollastele itaalia barokkooperitele oli kohane. Hiljem nägid hispaania heliloojad juba oma silmaga itaalia oopereid ning püüdsid nähtut-kuuldut oma lavateostes matkida. Selles osas paistis eriti silma toosama Juan Hidalgo oma 1660. aastatel loodud lavalugudega "La púrpura de la rosa" ("Roosipurpur") ja "Celos aun del aire matan" ("Armukadedus võib tappa"). Sellest ajast alates järgisid uued teosed peamiselt Veneetsia ooperikoolkonna põhimõtteid, liites oopustesse ka Prantsuse õukonnas soositud balletitraditsioonid.

18. sajandi zarzuela

Bourbonide valitsemisajal, 18. sajandi I poolel algas Itaalia ooperi pealetung ning zarzuela areng mõneti pidurdus. Siiski sündisid mitmed hiljem aja proovile vastu pannud zarzuela'd, nagu oma ajastu parimaks peetud José de Nebra teos "Viento es la dicha de Amor" ("Tuul on armastuse õnn", 1743). Ka Hispaanias teenistust otsima läinud Itaalia heliloojad katsetasid zarzuela'de loomisega. Luigi Boccerini lavateos "La Clementina" meeldis väga Madridi kõrgaadlile.

Konkureerimisel Itaalia ooperitega jäid peagi zarzuela'd peale. Antonio Rodríguez de Hita populaarsed teosed "Las segadoras de Valleca" ("Valleca niitjad", 1768) ja "Las labradoras de Murcia" ("Murcia põllumees", 1769) panid aga aluse uuele zarzuela'de komponeerimise ajastule. Kerkis esile rida võimekaid heliloojaid: Pablo Estere, Antonio Palomino, Fabían García Pachero ja Antonio Rosales.

19. sajandi zarzuela

19. sajandi I poolel täheldati hispaania natsionalismi kasvu. See tagas viljaka pinnase uute zarzuela'de loomiseks. Silma paistsid heliloojad Manuel Bretón de los Herreros, Rafael Hernando ja Joaquín Gaztambide. 19. sajandi II pool kujunes juba zarzuela'de komponeerimise kuldajastuks. Kümned heliloojad kirjutasid üksteise võidu nii Madridi kui ka Barcelona teatritele 1–3-vaatuselisi teoseid. 19. sajandi II poole prominentseim helilooja oli Francesco Asenjo Barbieri, kelle parimad teosed olid "Jugar con fuegio" ("Mäng tulega", 1851), "Pan y toros" ("Leib ja härjad", 1864) ja eriti "El barbiello de Lavapíesi" ("Lavapíesi habemeajaja", 1874). Ilma tegid ka Pascual Arrieta ja Federico Chueca.

Jaotus

Kestuse järgi jaotatakse zarzuela järgmiselt:

zarzuela grande ('suur zarzuela'), 2–3 vaatusega, sageli oma loomult romantiline sisuga ja püütakse vältida traagilist lõppu. Harilikult juhindutakse prantsuse grand opéra ning itaalia opera seria (tõsise ooperi) skeemist;
zarzuelita ehk género chico ('väike tüüp'), ühevaatuseline etendus. Selle faabula on alati koomilise sisuga ning räägib mõnest populaarsest ja prominentsest Madridi elanikust, tema ametist, tegevusest ja armastusest.

Sisu järgi võib zarzuela'd liigitada kolme rühma:

Madridi linnaelu käsitleb castizo, mis annab edasi noobleid elukombeid ja käitumist. Tekst on esitatud korrektses hispaania keeles;
Hispaania maaelu vahendamine linnapublikule. Seal on talupoeglik keelekasutus. Üks tegelane on ilmtingimata armukade mees;
Viini ja saksa klassikalist operetti jäljendavad teosed, mille tegevus ei välju Euroopast ja annab edasi kõrg- ja keskklassi eluolu.

Koolkonnad

Eristada tuleb ka Madridi ja Barcelona koolkonda, kusjuures esimese põhimõtteks on, et kuningliku perekonna tegemisi ei käsitleta. Barcelona koolkond lähtub Kataloonia muusikalisest maitsest ja tõekspidamistest.

20. sajandi I poolt tähistas massilist zarzuela'de komponeerimist. Kümned teatrid kõikjal Hispaanias ja hispaania keelt kõnelevates maades võtsid repertuaari ühe uudisteose teise järel. Heliloojad Amadeo Vives, Federico Moreno Torroba, Pablo Sorozábal, José Serrano, Francisco Alonso jt komponeerisid igal aastal mitu uudisteost, mida publik innukalt vaatamas käis.

Hispaania kodusõja ajal 1930. aastatel zarzuela-buum hääbus ega taastunud enam pärast Teist maailmasõda esile sellises ulatuses, nagu oli avaldunud terve sajandi. Vaid Sorozábal, õieti viimane mohikaanlane suurtest heliloojatest, suutis luua veel haaravaid lavateoseid.

Seejärel hakkas Hispaania teatriüldsus tegema inventuuri aegade jooksul kujunenud zarzuela'de varasalves ning eraldama terasid sõkaldest. Kuid see ainult hispaanlastele omane lavamuusika vorm on Hispaanias ja hispaania keelt kõnelevates maades jäänud tänapäevani väga populaarseks, tõrjudes sageli opereti ja eriti ooperi tagaplaanile.

Teatrid

Zarzuela'de ettekandmise lipulaev Hispaanias on Madridi Teatro de la Zarzuela. Suuresti Milano La Scala teatrisaali arhitektuuri jäljendav teatrimaja avati 10. oktoobril 1856, pidades silmas vajadust suurejooneliselt ära märkida kuninganna Isabella II sünnipäeva.

Teiseks zarzuela'de ettekandmise keskuseks Madridis kujunes Teatro Apolo, mis avati 23. märtsil 1873. See teater suleti 1929. aasta juunis ning teatrimaja lammutati. Selle asemele rajati Teatro Nuevo Apolo, mis aga enam zarzuela'dele erilist tähelepanu ei pööranud.

Barcelonas on zarzuela'de peamiseks esitajaks (muusikalide ja operettide kõrval) olnud Teatre Victòria. Kuid ka üks Euroopa mainekamaid ooperiteatreid, 4000 istekohaga Gran Teatre del Liceu, mis alustas tegevust 1855. aastal, on üsna sageli võõrustanud hispaanlastest maailma tipplauljaid, kandes ette zarzuela-loomingu paremikku.

Teistes Hispaania suuremates linnades on zarzuela'sid esitatud juhuslikult linna muusikaetendusi andvates teatrites.

Heliloojad

Nimekamate zarzuela-heliloojate sekka on läbi aegade kuulunud Francisco Alonso (1887–1948), Pascual Arrieta (1821–94), Francisco Asenjo Barbieri (1823–94), Tomás Bretón (1850–1923), Ruperto Chapí (1851–1909), Federico Chueca (1846–1908), Vicente Díez-Peydró (1861–1938), Manuel Fernández Caballero (1835–1906), Joaquín Gaztambide (1822–70), Gerónimo Giménez (1854–1923), Jacinto Guerrero (1895–1951), Jesús Guridi (1886–1961), Vicente Lleó (1870–1922), Pablo Luna (1879–1942), Miguel Marqués (1843–1918), Manuel Nieto (1844–1915), Rafael Millán (1893–1957), Enric Morera (1865–1942), José Padilla (1889–1960), Manuel Penella (1880–1939), José Serrano (1873–1941), Pablo Sorozábal (1897–1988), Reveriano Soutullo Otero (1880–1932), Tomás López Torregrosa (1868–1913), Federico Moreno Torroba (1891–1982), José Maria Usandizaga (1887–1915), Joaquín Valverde (1846–1910), J. „Quinto” Valverde Sanjuán (1875–1918), Juan Vert (1890–1931) ja Amadeo Vives (1871–1932).

Parimad zarzuela'd

Tuhandetest komponeeritud zarzuela'dest on aegade jooksul sõelale jäänud umbes poolsada teost, mida nüüdisajal regulaarselt esitatakse. Nendest on enim mängitud ja üldrahvaliku populaarsusega

"La alegría de la huerta" (1900, helilooja Chueca),
"El barberillo de Lavapiés" (1874, Barbieri),
Bohemios (1904, Vives),
La Calsera (1925, Alonso),
El chaleco blanco (1890, Chueca),
La dolorosa (1930, Serrano),
Don Manolito (1943, Sorozábal),
La Gran Via (1886, Chueca ja Valverde),
El huésped del Sevillano (1926, Guerrero),
Katiuska (1931, Sorozábal),
Luisa Fernanda (1932, Moreno Torroba),
Pan y toros (1864, Barbieri),
La Parranda (1928, Alonso), La revoltosa (1897, Chapí),
La tabernera del puerto (1936, Sorozábal),
La verbena de la Paloma (1934, Bréton),
La villana (1927, Vives) ning

konkurentsitult populaarseimana helilooja Amadeo Vivesi "Doña Francisquita" (1923).

Vaata ka

Tonadilla
Sainete