Päevanurme

"Päevanurme" on Astrid Lindgreni kunstmuinasjuttude kogumik.

"Päevanurme"

• Ammu-ammu, veel vaestel aegadel, juhtus kord nii, et õde-venda jäid üksi ilma peale.

• Lapsekäed võivad väga hästi tööd teha, kui neil ainult keelata puukoorest laevukesi lõigata, pajuvilesid vesta ja künkanõlvadele mängumaju ehitada, lapsekäed suudavad Myra lehmi lüpsta ja härgade latreid puhastada, lapsekäed võivad teha kõike, kui neid ainult eemal hoida kõigist laevukestest, mänguonnidest ja muust, millega nad hoopis meelsamini tegeleda tahaksid.

• "Ma ei näe enda lapseelus kindlasti enam kunagi midagi toredat," ütles Anna lüpsipingil istudes ja hakkas nutma. "Ei, sest siin, Myras on kõik päevad niisama hallid kui hiired laudas," kostis Mattias.

• "Ega mu lapseelu kaua kesta," arvas Anna. "Kartuli ja silgusoolvee peal ma talveni küll ei ela." "Sa pead siiski talveni elama," ütles Mattias. Talvel saad sa kooli minna, ja siis pole päevad enam nii hallid kui laudahiired."

• Hommikul võtsid Mattias ja Anna teineteisel käest kinni ja hakkasid kooli poole astuma. Minna oli palju maad, tol ajal ei hoolinud keegi sellest, kas koolitee oli pikk või lühike.

• "Mattias," ütles ta, "ega see kool pole ka aidanud. Mul pole mu lapseelust mingit rõõmu ja ma sooviksin, et ma ei elakski kevadeni." Nagu ta seda öelnud oli, nägid nad punast lindu. See istus maas ja oli nii punane valge lume taustal, nii verevalt, verevalt punane vastu valget. Ning ta laulis nii selge häälega, et lumi kuuseokstel pudenes tuhandeks lumetäheks ja langes hääletult ning pikkamööda maapinnale. Anna sirutas käed linnu poole ja nuttis. "Küll ta on punane," lausus ta, "oh, kui punane ta on." Ka Mattias nuttis ning ütles: "Tema vist ei teagi, et maailmas on olemas halle hiiri." Siis lehvitas lind oma punaseid tiibu ja tõusis lendu. Anna võttis Mattiasel kõvasti käest kinni ning ütles: "Kui see lind nüüd minu juurest ära peaks lendama, heidan siiasamasse lumme ja suren."

• "Pehmet liiva ja mõnusat muru nad armastavad, need minu lapsejalad," tähendas Anna.

• "Miks värav kinni ei ole?" küsis Anna. "Lumi võib ju sisse tuisata." "Kui värav kinni panna, siis ei saa seda enam kunagi lahti," ütlesid lapsed.

• Mattias võttis Annal käest kinni ja nad lippasid väravast välja. Kohe oli pakane neil kallal, aga ka [[nälg, tundus, nagu poleks nad kunagi söönud mingeid pannkooke ega saanud mingit leiba.

• Anna kiskus räti nii kõvasti kui sai endale õlgade ümber ja ütles: "Mul on külm ja mul on nälg, kogu mu lapseelus pole mul hullem olnud." Külm oli nii kibe ning nad igatsesid nii väga punast lindu, kes nad Päevanurmele viiks. Ja seal see istuski, nii verevalt punane valgel taustal. Teda nähes puhkes Ana rõõmu pärast naerma. "Nii saan ma ikkagi veel viimast korda oma Päevanurmele," ütles ta.

• "Aga nüüd oled sa päral," ütles Mattias, "nüüd ei pea sa enam igatsema."

• "Miks värav kinni ei ole?" küsis ta. "Oh, Annake," kostis Mattias, "kui värav kinni panna, siis ei saa seda enam kunagi lahti, kas sa siis ei mäleta?" "Jah, muidugi mäletan ma seda," ütles Anna. "Ei kunagi, kunagi enam." Siis vaatasid nad teineteisele otsa, Mattias ja Anna. Nad vaatasid teineteisele pikalt otsa ning naeratasid. Ja seejärel panid nad värava pikkamööda ja tasakesi kinni.

"Heliseb mu pärnapuu, laulab minu ööbik"

• Ammu-ammu, veel vaestel aegadel, oli igas vallas olemas vaestemaja.

• "Tere tulemast kehvuse kotta," ütles Pompadulla. "Kitsas meil ju on ja ega ta nüüd lahedamaks lähe. Ehkki sina just palju ruumi ei võta, väike lahja laps, nagu sa oled."

• "Oleksin ma lutikas, koliksin siit minema," mõtles Malin. "Aga võib-olla ei küsi lutikad sellest, mis on ilu ja rõõm, kui ainult on olemas neli voodit kaheksa vallavaesega nendes, ja lisaks veel üks väike vallavaene põrandal."

• Sest vaestemajas oli palju seesugust, mida oli raske pealt vaadata ja pealt kuulata.

• See oli kõigest hernes, mis oli pudenenud Suve-Nisse auklikust kotist, aga Malinile tuli ette, et ta võiks võtta selle pärnaseemne asemele. Võib-olla laseb Jumal oma headuses see ainus kord ka herneterast pärnal sirguda. "Usu ja igatsusega läheb see korda," mõtles Malin.

• Malin pani oma käe puutüvele ja tundis korraga, kui raske oli pärnal üksinda elutuks jääda ja mitte heliseda. Ning siis tuli talle pähe, et kui ta saaks anda oma hinge surnud puule, voolaks väikestesse haljendavatesse lehtedesse ja väikestesse meenresse okstesse elu, siis hakkaks pärnapuu juubeldades helisema, nii et kõik ööbikud kuuleksid seda kõigis saludes ja metsades maa peal.

• Aga mind ennast siis enam ei ole, ilma hingeta ei saa keegi maa peal elada. Kuid ma ju elan siis pärnapuus, aegade lõpuni elan ma oma jahedas haljendavas majas ning ööbik laulab mulle kevadistel õhtutel ja [[öö|del, see on nii tore.

"Tuu-tuu-tuu!"

• Ammu-ammu, veel vaestel aegadel, leidus kõikjal üle maa hunte, ja ühel ööl murdis hunt Kapela talu lambad maha.

• Kõik päevad, kuni kestis suvi, istusid nad seal, vanaisa ja Stina Maria. Vanaisa selleks, et soojendada päikesepaistel oma külmetavaid jalgu, Stina Maria aga selleks, et ehitada kivide vahele mänguonni ja kuulata vanaisa jutustusi asjadest, mida ainult vanad inimesed teavad. Metshaldjast, kes soeb oma juukseid kuldse kammiga ja on ise selja poolt õõnes, murueide tütardest, kellele ei tohi ligi minna, kui ei taha saada endale nõgesepõlevikku ja muud häda külge, mustavas jõevees hullavast näkist ja metsapimeduses ringi tatsavast metsavaimust ning maa-alustest, kes elavad sügaval maapõues ja keda ei tohi nimepidi nimetada. Kõigest sellest rääkisid vanaisa ja Stina Maria lambalauda taga istudes; see, kes on maa peal väga vana, ja see, kes on siin väga uus, mõistavad säherdusi asju teistest paremini.

• Vahel juhtus sedagi, et vanaisa luges Stina Mariale üht vana lastesalmi, mis oli niisama iidne kui Kapela talu ise: "Tuu-tuu-tuu! Lambad jäägu meile täna nagu eile, nii pikk on kaitsepuu."

• Ning siis oli ta maa-aluste riigis. Seal magavad sügavad hämaruselaaned, mida ealeski ei puutu ükski tuul, seal rullub raske udu üle avarate hämarusevete, mis ealeski ei peegelda päikest, kuud ega tähti, seal lasub ürgpimedus.

• Ta seisis liikumatult Stina Maria ees, ta oli hall nagu vari, vana nagu muld ja kivid ning ta võttis Stina Maria heleda patsi oma käte vahele. "Valguselaps," pomises ta, "kaunislaps, sinusugust olen ma alati endale tahtnud." Ta pühkis oma varjukäega üle Stina Maria lauba ja samal hetkel unustas Stina Maria kõik, mis tal siiani armas oli olnud.

• Siis nägi vanaisa ta näost, kust ta oli tulnud, sest see, kes on olnud maa-aluste juures, kannab endal märki sellest kogu eluaja.

"Junkur Nils Ekast"

• Ammu-ammu, veel vaestel aegadel, elas kord üks poiss, kes lamas haigevoodis ühe kandikoha tares kaugel metsa sees, poisi nimi oli Nils ja kandikoha nimi oli Eka. Noil aegadel oli palju niisuguseid kohti nagu Eka, need kõik olid ühtviisi väikesed ja vaesed kõigest peake kantnikulaste.

• Oli juunikuu, sirelid ja kuldvihm õitsesid kandikoha ümber metsas ning kägu kukkus kui pöörane. Ena kuulas seda hirmuga ja kui isa õhtul töölt tuli, läks ema talle kaame näoga vastu. "Nils läheb meie juurest ära," ütles ta. "Kuuled sa kägu, ta ennustab kooljat majja."

• Nils lebas päris üksi kambris, ta ei teadnudki, et oli seitsmeteistkümnes juuni ning et kogu maa oli nii haljendavalt roheline nagu siis, kui ta vastlooduna Jumala käe alt tuli.

• Aga hertsog ise tantsib rüütlisaalis, ta ei saa magada. Juuniöö on liiga valge ega anna und sellele, kes kavatseb kuritegu.

• Kuid see, kes teeb teistele halba ei leia elus rahu ega kindlust, hirm poeb näriva ussina hertsogile naha vahele.

• "Aitab nüüd, junkur Nils, enam ei ole mõtet, kõik on läbi, minu aeg on otsas."

• Lahtisest aknast voolasid kambrisse suvised helid ja lõhnad, sest oli juunikuu, kandikoha ümber metsas õitsesid sirelid ja kuldvihm ning kägu kukkus kui pöörane. Aga tema oli teisel pool järve, kaugel Kõnnuharjassaare taga.