Location via proxy:   [ UP ]  
[Report a bug]   [Manage cookies]                
Mine sisu juurde

Venedikt Jerofejev

Allikas: Vikitsitaadid
Redaktsioon seisuga 11. november 2023, kell 04:45 kasutajalt CommonsDelinker (arutelu | kaastöö) (Removing Yerofeyev_(Moscow-Petushki)-1.jpg, it has been deleted from Commons by Materialscientist because: per [[:c:Commons:Deletion requests/File:Yerofeyev (Moscow-Petushki)-1.jp)
(erin) ←Vanem redaktsioon | Viimane redaktsiooni (erin) | Uuem redaktsioon→ (erin)
Petuški raudteejaam, vedur L 0872.

Venedikt Jerofejev (vene keeles Венедикт Васильевич Ерофеев) (24. oktoober 1938 – 11. mai 1990) oli vene kirjanik.

"Moskva-Petuški"

[muuda]

Venedikt Jerofejev, "Moskva-Petuški". Tõlkinud Ott Arder. Tsitaadid kirjastuse Tänapäev väljaandest, 1999.


  • Kõik siin ilmas peab toimuma aeglaselt ja valesti, et inimlaps upsakaks ei läheks, olgu ta pigem nukker ja nõutu. (lk 8)
  • Oo tühisus! Oo efemeersus! Oo, mannetuim ja häbiväärseim aeg minu rahva elus, aeg päevatõusust poodide avamiseni! (lk 9)
  • Niisiis, nüüd teatan ma pidulikult: oma elupäevade lõpuni ei võta ma ette midagi sellist, millele võiks järgneda minu edutamise kurva kogemuse kordamine. Jään alla ja sülitan alt üles teie karjääriredelile. Igale redelipulgale ühe süljeläraka. Et mööda seda üles ronida, peab olema kartmatu ja laitmatu itske või siis pealaest jalatallani puhtast terasest taotud pederast. Mina pole ei üks ega teine. (lk 31)
  • Ta jõi ja viskas seljast mingi ülearuse hilbu. "Kui ta peaks veel midagi viskama, kui ta peaks selle ülearuse järel ka pesu seljast viskama, hakkab maa värisema ja kivid kisendavad!..." (lk 43-44)
  • Ja nagu taevas ja maa - tema kõhu kumer kuppel. Kui ma seda esmakordselt nägin, pidin meeleliigutusest peaaegu ulguma hakkama, läksin täitsa segi. Ja kõik läks segi, roosid ja liiliad ja käharad kiharad - niiske, ligitõmbav sissekäik Eedenisse, mälukaotus ja punakuldsed ripsmed! (lk 45)
  • Proovisin ükskord üles lugeda kõik ta õndsalikud õnarused, aga ei suutnud, jõudsin kahekümne seitsmeni, siis nõrkesin, lonksasin subrovkat ja jätsin arvepidamise katki. (lk 45)
  • Aga nüüd pole muud kui vaid elada ja elada! Oo, elu pole üldse igav! Igav elu oli ainult Nikolai Gogolil ja kuningas Saalomonil. (lk 47)
  • Ei, tõesõna, ma põlgan järeltulevat põlvkonda. See põlvkond kutsub minus esile jälestust ja õudust. Maksim Gorki neist igatahes laule looma ei hakka, pole lootagi! (lk 50)
  • Jooge rohkem, aga suupistega pidage piiri. See on parim vahend eneseimetluse ja pealiskaudse ateismi vastu. (lk 54)
  • "Suudlus" on ükskõik milline punane vein viinaga pooleks. Kui võtame kuiva viinamarjaveini pooleks pipraviina või kuubaniga, on see "Esimene suudlus". Samakas portveiniga nr. 33 kannab nime "Suudlus vastu tahtmist", lihtsamalt "Armastuseta suudlus" ehk lühidalt "Inessa Armand". (lk 59)
  • Iga lihtsameelsus pole veel püha. Ja iga komöödia jumalik. (lk 60)

Välislingid

[muuda]