Ülikond

Proosa

"Teie Eminentsi võidakse ära tunda."

"Isegi sellises riietuses?" küsis Mazarin.

Ta tõstis mantli, mis lamas tugitoolil. Selle all oli täielik helehall ja granaatpunane aadlikuülikond hõbedaste tikandustega.

"Kui Teie Eminents end maskeerib, muutub kõik lihtsamaks."

Alexandre Dumas vanem, "Kakskümmend aastat hiljem", tlk Henno Rajandi, 2008, lk 502

Muusikud seadsid end valmis, laekad tühjenesid, kauplused tehti tühjaks vahast, lintidest ja mõõgalehvidest; perenaised ostsid tagavaraks leiba, liha ja vürtse. Paljud kodanikud, kelle kodud olid juba varustatud nagu piiramise puhuks ja kellel enam midagi teha ei olnud, tõmbasid piduülikonnad selga ning suundusid linnavärava juurde, et esimestena kuningliku korteeži nähtavaleilmumisest teatada. Nad teadsid, et kuningas saabub alles õhtul või koguni järgmisel hommikul. Aga eks ole ootamine ju omamoodi hullus ja hullus pole ju midagi muud kui mingi ebatavaline lootus. (lk 34)
D'Artagnan haaras Athose käed.

"Armas krahv, ma ei ütle teile ei ega jaa. Lubage, et ma jään mõneks ajaks Pariisi. See on mulle hädavajalik kõigi minu asjade korraldamiseks ja selleks, et vähehaaval harjuda rõhuva ja meelitava mõttega, mis mind painab ja pimestab. Ma olen rikas, ja ma tunnen ennast. Senikaua kuni rikkus ei ole mulle harjumuseks saanud, olen ma väljakannatamatu tüüp. Ma pole aga siiski veel nii rumal, et näitaksin oma vaimupimedust sellisele sõbrale nagu teie, Athos. Ülikond on ilus, ülikond on rikkalikult kullaga tikitud, aga ta on uus ja hõõrub mind õmblustest." (lk 285)

Alexandre Dumas vanem, "Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem", I osa, tlk Henno Rajandi, 1959

"Väga tüütu on õhtuülikonda selga panna," pomises Basil Hallward. "Ja kui see juba seljas on, siis näeb see nii jube välja."

"Jah," vastas lord Henry unelevalt, "üheksateistkümnenda sajandi riietus on jälestusväärne. See on nii sünge, nii masendav. Patt on ainus tõeline värvielement, mis on moodsasse ellu jäänud."

Oscar Wilde, "Dorian Gray portree", tlk Krista Kaer, 2021, lk 34

Tegemist oli mugava tviidülikonnaga, mille värv ja muster olid pisut silmatorkavamad kui Wimsey endale harilikult lubas. Kuigi seda sobis ka linnas kanda, õhkus sellest siiski kerget mägede ja mere meeleolu.

"Ma tahan jätta küll sundimatu, kuid mitte mingil juhul pealetükkiva mulje," jätkas ta. "Ma ei saa sinna midagi parata, aga ma mõtlen siiski, kas poleks nõrk tumepunane triip olnud ikkagi parem, kui see silmapaistmatu roheline."

Paistis, et soovitus ajas Bunteri segadusse. Saabus vaikus, mille kestel Bunter toda nõrka tumepunast triipu endale ette kujutas. Kuid lõpuks näis, et tema mõtetes võbisevad kaalukausid jäid kindlalt paigale.

"Ei, milord," lausus ta otsustavalt. "Minu meelest ei oleks tumepunane parem. Huvitav — seda küll, aga hoopiski mitte nii sõbralik, kui ma nõnda väljenduda tohin." (lk 26)

[Peter Wimsey Bunterile:] "Kas sa oled ikka kindel, et oled kogu uudsuse eemaldanud? Ma ei salli uusi riideid."

"Olen selles täiesti veendunud, milord. Kinnitan teie lordlikule kõrgusele, et see ülikond näeb igas suhtes välja nii, nagu seda oleks mitu kuud kantud." (lk 26)

Dorothy L. Sayers, "Korralagedus Bellona klubis", tlk Krista Kaer, 2013

Ainult mölder võib piduriide pärast olla muretu. Oma esimese laulatuse saterkuuega võib ta läbi teha veel kuldpulmadki ja läheb samas ülikonnas haudagi. Nii pleekimatu, läbikantamatu, plekke sisse võtmatu on see. Säärases riide põlisuses peitub isegi oma kurbloolus; ostnud kord sihukese inglisriide või pukskiini, ei saa sa enam eluilmaski uut ülikonda.
Artur Adson, "Neli veskit" [1946], rmt: "Neli veskit. Väikelinna moosekant. Ise idas - silmad läänes", Eesti Päevalehe AS, 2010, lk 50

Aga preili Sokk käis ringi ja muutus järjest rõõmsamaks, mida enam ta pulmadele mõtles.

"Sina, Väikevend, hakkad peiupoisiks," lubas ta ja patsutas Väikevenda põsele. "Ma õmblen sulle musta sametülikonna, kujuta ette, kui armas sa siis oled!"

Väikevennal käis judin üle selja. Must sametülikond - selle peale naeravad Krister ja Gunilla ennast surnuks!

Astrid Lindgren, "Karlsson katuselt", tlk Vladimir Beekman, 2008, lk 427

Kui elasime Kaupmehe tänaval, siis puhastas ja pressis Ruut oma riideid ikka köögilaual. Ühel päeval helises uksekell. Noorevõitu naine seisis ukse taga, kaks paari pükse ja pintsak käsivarrel, ning palus need rätsepmeistril ära pressida ja puhastada. Vaatasin segaduses talle otsa ja vastasin:

"Teil on vist aadressiga eksitus, meie majaski ei ela rätsepat."

"Aga siin ju pressitakse ja puhastatakse ometi ülikondi, meie aknast on näha," käidi mulle peale.

Siis taipasin. Ruut pressis jälle parajasti köögis pükse. Kõigest jõust tõsiseks jäädes laususin:

"See rätsep korrastab ainult oma riideid."

Mari Möldre, "Eesriie avaneb". 2. trükk. Tallinn: Eesti Päevaleht; Akadeemia, 2010, lk 352

"Aga kuidas minuga on, kõrgeauline leedi?" müristas Detritus.

Igor oli tõepoolest olnud oma ülesande kõrgusel: ta oli rakendanud saatkonna riidekappidest leitud mitmete ülikondade juures neidsamu eesrindlikke kirurgilisi oskusi, mida ta kasutas õnnetute puuraidurite ja teiste inimeste juures, kes olid sattunud saeveskile liiga lähedale. Tal oli kulunud kõigest poolteist tundi, et Detritusele midagi keha ümber ehitada. Oli täiesti selge, et tegemist on õhturiietusega. Päevavalges ei läheks selline asi kunagi läbi. Troll nägi välja nagu kikilipsuga müür.

Terry Pratchett, "Viies elevant", tlk Allan Eichenbaum, 2006, lk 211

Maureen õmbleb poja lühikeste pükste lahti tulnud palistust - hea vastupidav Woolworthi kraam, nad ei riietunud kunagi peentesse Ameerika stiilis vabaajarõivastesse, mida osteti jõukate valgete poegadele, ega tillukeste härrasmeeste kodanlikesse ülikondadesse, millele raiskasid raha vaesed mustanahalised.
- Nadine Gordimer, "July rahvas", tlk Riina Jesmin, 2010, lk 145

Ivar kutsuti televisiooni vestlussaatesse, kus ta pidi pool tundi rääkima oma ohtlikust tööst. Aga Ivaril polnud kodus pintsakut, ülikonnast rääkimata. Läksid Siiriga poodi ja Siiri soovitas, et võta midagi kevadist, kerget, elegantset ja vaba.

Ivar kuulas nõuanded ära, ostis musta ülikonna ja istus vestlussaates nagu president.

Madis Jürgen, "Rindeoperaator Ivar Heinmaa", 2014, lk 194

Kuigi seda otse välja ei öelda, on Mr Frank Churchill dändi. Printsregendi ajastu (1811-1820), millesse asetub ka Austeni parim loomeiga, oli dändide kuldaeg. Printsregent (tulevane kuningas George IV), kes valitses oma vaimuhaige isa George III asemel, oli Euroopa Esimene Dändi. Dändid on kaasaegse kolmeosalise meesteülikonna loojad, kes hindasid üle kõige rafineeritud maitset, elegantseid kombeid ja välist sära. Paljud neist, eelkõige printsregent ise, olid andunud elunautijad, kes saatsid oma päevi mööda enda sättimise, poodlemise, klubides logelemise, teatris käimise ja võiduajamistega. Mõned neist, nagu dändinduse looja Beau Brummel, oli tuntud oma salvava ja südametu huumori poolest. Kõigis Austeni romaanides kohtab dändisid ja reeglina on nad negatiivsed tegelased. (lk 543)
- Pilvi Rajamäe, "Järelsõna", rmt: Jane Austen, "Emma", tlk Urmas Rattus, 2020, lk 531-548

Luule

...Oli kord siin nõudlik koolinõunik,
olid postijaam ja voorimees.
Sõitis voorimehel koolinõunik,
sõiduk peatus väikse kooli ees.

Ja siis "kooli katsuma" ta astus,
hallis ülikonnas mees, pedant.
Päike rannakõrkjatesse laskus
ja jäid vaikseks lossipark ja rand.

Helgi Muller, "Koolinõunik Ernst Enno", rmt: Helgi Muller, "Laulud ratastel", 1966, lk 9