Agul

Luule

vajub ja laiali hajub tahm
kahte külge ja alla - agulid -
   agulid - agulid - mispärast küll -
   murtud - õndund - murdmatud hekid -
   katuseplekkidel roosteplekid ־־
   vahetekina tolmutüll -
      selle kardina kollakashalli
      taga majad - näol mitmed mingid -
      agul - agul - agul ei salli ־־
      lagu ei salli - et säiliksid mingid
          värvid liiga selgeina liiga
          kaua - põrmlikkus kõigesse sööbib -
          elust elusse surm siin ööbib -
          kätkijalgadest sabiseb liiva ---

Paul-Eerik Rummo, "Rong läbi agulite" kogus "Lumevalgus... lumepimedus" (LR 22/23 1966), lk 25

Ja ma eksin ja eksin ja eksin
elu peateelt aguli varju –
olen süüdi, et leidmatut otsin
ja sealjuures appi ei karju.

Ave Alavainu, "Ja ma lähen ja lähen ja lähen"

Ei hinge Jaanusele mahu
see "kena vaikne agul, kus
on ikka õnnistatud rahu"
[nii seisab üürilepingus).
Kes kurat teda siia ajas!
Oh unistust, et päevad, ööd
võiks üksildases eramajas
ta segamatult teha tööd.
Ja nii kuis väljas kasvab [[lärm99,
nii süveneb ta meelehärm.

On Jaanus nimelt luuletaja
ehk — öeldes peenemalt — poeet.
Ei ole talle palju vaja,
kuid siiski: räbaldund tapeet,
kus lutikate jooksurada
on tähistamas verejälg,
ei saa poeeti innustada.
Ning Jaanus ohkab. Tal on nälg.
On jälle tühi toidukapp
ja haihtub aeg, mis niigi napp.

Astrid Reinla, "Poeedi päike" kogus "Lihtminevik" (1982), lk 10

Kassisitahaisu ja söetolmu sees
Puid paneb ahju alla väsinud mees
Hämaras kööginurgas pliidi ees
Üksik ema oma lastele süüa teeb
See on agul

Hommikul nad lähvad tööle õhtul koju tulevad
Väsinuna tolmusesse tugitooli vajuvad
Enne kella kahteteist kõik aknad uksed sulevad
Elu monotoonsust täitsa selgelt tajuvad

Kassisitahaisu ja söetolmu sees
Mõni õhtu südame kurvaks teeb
Tahaks ära põgeneda masenduse eest
Aga hämarus keha nii jõuetuks teeb
See on agul

Villu Tamme, "Agul" [1983] kogus "Tuvi oli tihane" (1992), lk 12