Alasi

Ilmarine astugu ette!

Tüse tahmane mees, kes alasil hobusenaelu tegi, viskas haamri käest ja astus sirgelt Vanaisa istme ette. Keha kui valatud, liikmed kui teras ja mürk.

— Sinust, pojuke, ei ole ma enam midagi kuulnud. Kui su nimi mitte iga-aastases "Jumalate Isamaa Kalendris" ei seisaks, peaksin sind ammugi surnuks, kui me ka surra võiksime.

— Nii on, auline ekstsellents. Aga sõjasahkade asemel taon ma ju mitu aastasada muldsahkasid ja hobunaelu. Neidki teevad vabrikud ja pea võin ma haamri ja alasi ära tiiki visata.

— Sinul paraku on oma osa õigust, mu poeg. Aga sepatöö kestab kuni maailm seisab, muudku nõuded on uued. Tuleval aastal saadan sind Kõpu rauavabrikusse õppima.

Juhan Liiv, "Taaramäel". Kogutud teosed V-VI

Ärkab tuul,
see vägev sepp.
Seob ette põlle,
tõstab merest hõõguva päikeseketta
sinisele taeva-alasile.
Vaadake, kuidas ta hiigelhaamriga lajatas!
Sädemete vilkad poisikesed
hüppavad merre, kuuselatva,
keerlevad kastepiiskade karussellil.
Tore on!

Helgi Muller, "Kes oskaks maalida...", rmt: Helgi Muller, "Laulud ratastel", 1966, lk 16