Andrus Kivirähk
Andrus Kivirähk (sündinud 17. augustil 1970 Tallinnas) on eesti kirjanik, näitekirjanik, följetonist, prosaist ja lastekirjanik.
Intervjuud
[muuda]- Igasuguseid taude on inimkonna ajaloos olnud, aga inimkonna ajalugu ei ole taudide ajalugu. Mäletame ajalugu ikkagi tähtsamate sündmuste järgi. Kõike tehakse ikkagi haiguste kiuste. Haigused käivad siin ja seal, aga need lähevad lõpuks üle ja elu läheb edasi.
- Olen läinud oma Päevalehe-jutukestes ilukirjanduslikumaks, sest teatud inimestega ei ole mõtet diskuteerida. Nende üle võib ainult nalja teha.
- Ma olen ikkagi seda usku, et nii nagu taimed ja loomad, kui nad on kuskil sündinud või kasvanud, siis ei ole mõeldav, et metskits, kes on sündinud Eestis, hakkab elama Prantsusmaal. Sa pead olema keskkonnas, kus sa oled sündinud.
- Andrus Kivirähk, intervjuu: "Andrus Kivirähk: teatud inimestega ei ole mõtet diskuteerida, nende üle võib ainult nalja teha" ERR/ETV "Hommik Anuga", 20.12.2020
- Seda on ka ju meenutatud, et kui voorimehed nägid, et Luts on kuskil aia najal, siis nad võtsid igal juhul ta peale ja viisid koju, sest härra kirjanik Luts ei pea ometi tuigerdama tänaval. Ta viiakse tasuta koju. Tuglast ilmselt ei oleks keegi viitsinud üles võtta. Keegi poleks teadnudki, kes see prillidega mees selline on.
- Andrus Kivirähk, intervjuu: Ester Kuntu, "Kivirähk uues kirjandussaates: Lutsu teadsid kõik, Tuglast ei lugenud keegi", ERR/ETV2 "Meie kirjanduse lugu", 22.09.2022
"Mees, kes teadis ussisõnu" on Andrus Kivirähu 2007. aastal Eesti Keele Sihtasutuse väljaandes ilmunud romaan.
- "Inimene tahab endale ikka väikesegi võimaluse jätta, ta ei lepi kunagi paratamatusega." [onu Vootele] (lk. 43)
- "Ebameeldivad asjad on nagu vihm: kunagi nad meile kaela tulevad, aga sellepärast pole mõtet muretseda seni kuni päike paistab. Ja üldse, ka vihma eest saab varju minna, ning paljud asjad, mis kaugelt tunduvad koledad, pole lähedalt vaadates üldsegi nii hirmsad." [Vootele] (lk. 120)
"Rehepapp ehk November", 2000.
- See on meie, eestlaste, õnnetus, et totraid on palju. Siuksed teevad tervele rahvale häbi.
- lk 8
- "Elult tuleb võtta, mis võtta annab," ütles Aida-Oskar. "Iga hetk võib katk sisse karata või miski muu jube tõbi mõrtsukatöö toime panna, ja siis pole enam muud, kui käi hingedepäeval lahjat suppi lürpimas ning vihtle pärast leiges saunas nagu vaene sant."
- lk 110
- Päheõpitud luuletust võib lugeda igaüks ja kellele tahes, kuid oma loodud värsid pühendatakse vaid ühele ainsale inimesele. Seetõttu on nad ülimalt väärtuslikud.
Tsitaadid väljaandest: "Ivan Orava mälestused ehk Minevik kui helesinised mäed". Välja andnud Andrus Kivirähk Päevalehe ja Rahva Hääle kulu ja kirjadega, Tallinn, 1995.
- Eriti halvasti tundis end peaminister Jüri Uluots.
- "Ma kardan merd," kõneles ta. "Jätke mind maha!"
- "Ei või!" vastati talle. "Sina oled kontinuiteedi kandja."
- "Mis on kontinuiteet?" küsis Uluots. "Mina teda ei kanna. Mina kannan triibulisi pükse."
- "Ega meiegi tea, mis ta on," vastati. "Võib-olla ongi püksid? Sina igatahes kannad teda. Nii meile öeldi."
- "Kui kontinuiteet on triibulised püksid, siis ma olen nõus sõitma," teatas Uluots. "Siis pole midagi parata."
- lk 37
Muud teosed
[muuda]- "Millest me nüüd räägime?" küsis Kai.
- "Nüüd? Nüüd räägime ühest jänesest, kes ehitas sibulatest tsirkuse, kus kõik kogu aeg nutsid," ütles kõhuuss. "Ta ise esines seal klounina."
- "Ja nuttis samuti!" sõnas Kai.
- "Kaelkirjak". Tallinn: Tiritamm, 1995
Tema kohta
[muuda]- Ta on üldse väga kena inimene. Näiteks, kui ma tõlkisin sõna "põhjakonn", tegin sellest "põhjasalamandri", sest "konn" on prantsuse keeles koomiline. Kivirähk ütles, et kõik on korras. Tore mees.
- Jean-Pierre Minaudier, Kivirähk kui fenomen Prantsusmaal, "Mees kes teadis ussisõnu" tõlkija intervjuus Pille-Riin Larmile. Sirp, 5. juuni 2014
- Aga minevikuga naerdes hüvastijätt? Muidugi Andrus Kivirähki "Eesti matus" (Eesti Draamateater, 2002, lav Priit Pedajas; ka pika lavaeaga "Helesinine vagun", Ugala, 2003, lav Taago Tubin). See tekst muudab eestlaste enesepilti, nihutab midagi pühalikkuse oreooli alt välja, möödaniku peatükki (kuid küsida võiks, mis täidab tühjaks jäänud koha?). Töökus on olnud eestlaste jaoks küsimärkideta väärtus, püsimise garantii ja väärikuse mõõt. Aga arusaamine õndsusest ja õndsaks saamise teestki muutub. Kivirähki "suvine etüüd kahes vaatuses" esietendus 2002. aasta juunis ja tähistas 2013. aasta oktoobris 200. mängukorda. Uus teatrivaatajate põlvkond on peale kasvanud. Habent suafata spectacula — Eesti elu on näidendi lavaeluajal loonud retseptsiooniks uue konteksti. Apelsinipuude alla lahkuvaid noori on äkitselt kümneid tuhandeid ning paljud lõputuna tundunud puuriidad ja moosiriiulid katkenud (rahvaloenduse ja inimarengu aruande keeles: väärtuste ja elulaadi muutusega paralleelselt on kiiresti ja võib-olla kriitiliselt toimunud demograafiline murrang), 11 aastat tagasi võllanaljana kõlanud mitmetimõistetav pealkiri Eesti matusest kõlab nüüd teisiti. (lk 79-80)
- Kivirähki külluslikus loomingus on isiku- ja kultuuriloolised näidendid kesksel kohal: Panso ja Tuglas, Rühka ja Wiera, Luts, Vassiljev ja Bubõr, Orav ja Meri. Ta söandab ise ja pakub eestlastele võimalust vaadata oma identiteeti teise, naeruka nurga alt ning leiab vabastunud publikult hämmastunud ja tänulikku vastuvõttu. Ta kujutab midagi, mida saab pidada rahvuslikuks iseloomuks, eestlaste loomuseks. Kivirähk on öelnud, et teeb "selget vahet — need näidendid, mis on kirjutatud enne "Eesti matust", ja need, mis pärast. "Eesti matusega" sain mingil asjal sabast kinni". Pärast-näidendite hulgas on võib-olla "Kevadine Luts" see, mis "Kevade" sünniloost kõneldes kujutab soojalt ja ühtlasi teraselt meelelaadi, mis on omane ka tollele kultuurile, mille tüvitekstiks koondusid need pildikesed koolipõlvest. (lk 81)
- Fenomenaalne näide on "Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia..." - ajalooliselt tõesed on ainult mõned faktid, kogu kirev ja naljakas saksa-eesti-vene tüüpide galerii on fantaasia, ent ajalookäigu kujutus (baltisaksa mõjuvõimu hääbumine, eesti kultuuri ja iseseisvusmõtte kiire tõus) on erakordselt üldistav ja tabav. (lk 81-82)
- Ene Paaver, "Kohvi tuleb juua, mitte ära juua", rmt: "Eesti näitekirjanduse 20 aastat", 2014, lk 67-88
- Kuid kes on kõige elavam rändhõimlane praeguses eesti proosas? Minu meelest pole siin erilist kahtlust: see on jätkuvalt Andrus Kivirähk, erakordne jutustaja, kelle kujutlusvõime on täiesti vaba ja keel sedavõrd paindlik, et ka päris vigurlikud mõttekäigud jõuavad vaevata kohale. Kivirähk orienteerub lahedalt pärimuses, kirjanduslikus traditsioonis ja kõigis temale olulistes žanrites. Tema tekstidel on alati vähemalt kolm kihti: meelelahutuslik, elutunnetuslik ja sisekaemuslik, kuid need lähevad sedavõrd pidevana üksteiseks üle, et nende eristamine pole sugugi lihtne. Kivirähki romaanides peitub alati müütiline mõõde, need osutavad alati veel millelegi, mis jääb lõpuni tabamatuks; tema novellides on ikka mõni hüperboolne nipp, mis pöörab igapäevased asjad ootamatult kosmiliseks; tema lastejutte kannab võimas animistlik hoovus, mis lummab ka täiskasvanuid.
