Capri

Proosa

Talle tuli meelde Capri. Ilm oli ikka kole, aga Capri asus Itaalias. Koos Dickie'ga Caprile heidetud pilk oli ainult igatsust suurendanud. Sa mu meie, tol päeval oli Dickie olnud viimane nuhtlus! Võib-olla peaks suveni politseid kannult raputama, mõtles Tom. Aga ta ihkas Caprile veel rohkem kui Kreekasse ja akropolile. Kultuur käigu põrgusse. Ta oli lugenud, missugune on Capri talvel: tuul, vihm ja üksildus. Aga ikkagi Capri! Seal olid Tiberiuse pelgupaik ja Sinine koobas; inimtühi plaza, ehtne plaza, mitte mingisugune munakiviplats. Ta võib sinna kas või täna sõita. Tom lisas sammu ja tõttas hotelli poole. Cote d'Azuri polnud uusi turiste tulnud. Ehk saab Caprile lennata? Tom oli kuulnud, et Napolist käib Caprile vesilennuk. Kui see veebruaris ei lenda, võib selle üürida. Tal on ju raha!
- Patricia Highsmith, "Andekas mr Ripley", tlk Karin Suursalu, 2007, lk 125

Mu esimene mulje Caprist oli: see on unenägu! Ja nagu unenäos kunagi tundsin ennast eriti vabana, vastutustundetuna, võiks koguni ütelda ebamoraalsena. Mis tähendas kõik muu selle kõrval, et mul lihtsalt oli hea olla!

Peab leiduma mingi eriline pisik või viirus Capri õhus, mis seni on teadlaste poolt avastamata. On mingi Capri haigus, mis nakatab kõiki võõraid, kes siia tulevad. Haigus väljendub umbes samal kujul kui kergekujuline vaimuhaigus — aga mõnikord võib see võtta ka raskema kuju. Mõtlen siin keiser Tiberiust, esimest kuulsat Capri turisti. Cattivo Timberio — õel Tiberius, nagu teda nimetasid pärismaalased Munthe ajal. Ta oli siiski edasi elanud nende lihtsate inimeste teadvuses, ja see ei ole Itaalias sugugi harilik asi, sest tavaline itaallane ei tunne just erilist huvi oma kuulsusrikka mineviku vastu. Nüüd on Tiberius ammugi rehabiliteeritud, ja kui ta poleks pagan, võiks teda nimetada saare kaitsepühakuks. Veingi, mida meile toidu juurde pakutakse, kannab nime Vino Timberio.

Tänapäeva turistid on teinud Capril viibimisest alalise karnevali või maskeraadi. Mida muud arvata, kui tuleb vastu auväärses eas ja igati tüse Ameerika paar, naine kitsastes harlekiini-pükstes, mehe särgil ees Capri kaart ja seljataga Marina Grande vaade. Rääkimata peakatetest, särkidest ja pükstest, millel ees ja taga obligatoorne Capri nimi. Aga selle kulul irooniline olla on veelgi mõttetum. Inimesel on nähtavasti tarvidus mõnikord hädaohutut hullu mängida, ja miks ta ei võiks teha seda vähemalt kordki ilma alkoholi abita.

Ega Munthegi olnud päris normaalne, kui ta kõrgele Anacapri kaljuterrassile oma San Michele ehitas. Seda arvavad kõik kunstimeelsed ja stiilitundega inimesed, kes seda ehitist oma silmaga näevad. Ometi on see omast kohast stiilipuhas arhitektuur — see on Capri stiil, veidi jabura aju mäng ehituskunstiga.

See ei ole maksev nende lugematute villade, hotellide ja pansionaatide kohta, mis pärismaalased ise on ehitanud pärast seda kui nende saar turistide poolt vallutati. (Või peaks ütlema, et see oli Capri, mis vallutas turistid?) Nad on osavalt sobitanud arhitektuuri maastikuga, see on kerge ja idülliline. Keegi pole õnneks tulnud mõttele ehitada siia mõni tohutu hotell-pilvelõhkuja, millega näiteks Palma de Mallorca linnapilt on rikutud. Me jõuame üles Capri piazzale, mida on võrreldud ooperi dekoratsiooniga. Igalt poolt vaatavad vastu värvilised piltpostkaardid Capri motiividega. Aga esmakordselt tundub, et nende värviküllus ei ole liialdatud. Pigemini võiks väita, et nad ei suuda tegelikkusega võistelda.

Karl Ristikivi, "Itaalia capriccio" [1958], rmt: "Mälestusi ja reisikirju", LR 1-2 1993, lk 55-56

[Julian:] "Mida haritum on inimene, mida intelligentsem, mida vaoshoitum, seda enam vajab ta mingit meetodit, et kanaliseerida neid primitiivseid impulsse, mille mahasurumiseks ta on nii kõvasti vaeva näinud. Vastasel korral hakkavad need võimsad iidsed jõud kuhjuma ja väge koguma, kuni, olles viivitusest vaid hoogu juurde saanud, nad on muutunud piisavalt metsikuks, et end vabaks murda, sageli piisavalt tugevaks, et tahe täielikult minema pühkida. Õpetlikuks näiteks selle kohta, mis juhtub taolise surveventiili puudumisel, on roomlased. Keisrid. Mõelge näiteks Tiberiusele, inetule kasupojale, kes püüdis elada oma kasuisa Augustuse kehtestatud korra järgi. Mõelge sellele tohutule, võimatule pingele, mida ta pidi tundma, sammudes õnnistegija, jumala jälgedes. Inimesed vihkasid teda. Kuidas ta ka ei püüdnud, ei olnud ta kunagi küllalt hea, ei vabanenud kunagi oma vihkamisväärsest minast, ja lõpuks lüüsiväravad purunesid. Tema perverssused kandsid ta minema ning ta suri vana ja hulluna Capri lõbuaedadesse eksinult: sealgi ei olnud ta õnnelik, nagu võinuks loota, vaid haletsusväärne. Enne surma kirjutas ta koju senatile kirja. "Et kõik jumalad ja jumalannad nuhtleksid mind veelgi täielikuma hukatusega kui see, milles ma niigi iga päev vaevlen." Mõelge nendele, kes tulid pärast teda. Caligula. Nero."
- Donna Tartt, "Salajane ajalugu", tlk Liina Viires, 2007, lk 42