Enesekaitse

Proosa

• Kui härra Shaw ründab Shakespeare'i, siis on tegu õigustatud enesekaitsega.
  • Karl Kraus, "Aforisme", tlk Krista Läänemets, Loomingu Raamatukogu nr 31 1999, lk 71

• Igal olendil ja igal kollektiivil on enesekaitse õigus. Igal rahval on õigus enesemääramisele, arengule, rahule ja julgeolekule. Sellest tuleneb muidugi ka iseolemise ehk identiteedi säilitamise õigus. Pikantne on, et selline rahvusvahelise õiguse säte on esimest korda fikseeritud alles 1981. aastal Inim- ja Rahvaste Õiguse Aafrika Hartas (African Charter on Human and People's Rights). Rahvas kui etniline kogum ei köitnud varem ilmselt kaasajal kehtiva rahvusvahelise õiguse loojate tähelepanu inimõiguste ja riikide õiguste varjus. (lk 8)
  • Enn Tarvel, "Kas ajalugu saab kirjutada objektiivselt?", Tuna 3/2005, lk 4-9

• Tõnu Lehtsaar rääkis ERRi arvamusportaalis 11. jaanuaril, et Eesti ühiskonda lõhestab külm konflikt. Ma pole nõus tema vaadetega, kuid ma nõustun tema diagnoosiga ning põhimõttelise murega. (Et ma viitan mehele, kellega ma poliitilistel teemadel ilmselt kunagi erilist ühisosa ei leia, on siinkohal teadlik žest.)

Ma ise näen seda konflikti eelkõige sügava kommunikatsioonirikkena ja pean seda nüansimeele kriisiks – ei tajuta enam olukorra ega suhtluspartneri jutu nüansse, sest suhtluse ja probleemilahenduse asemel tegeldakse enesekaitse ja vasturünnakutega.

• Aare Pilv, "Nüansimeele kriis". Postimees, 17. jaanuar 2016

• Iga sõda, kui ta kätte jõuab või enne kui ta kätte jõuab, esitletakse mitte kui sõda, vaid kui enesekaitset mõrvarliku maniaki vastu.
  • George Orwell, arvustus: F. P. Crozier, "The Men I Killed", New Statesman and Nation, 28. august 1937

• [Gustav Suitsu kohta:] Tema kaks suurt kõnet "Vanemuises" Jaan Tõnissonist kui talupoja-kodanluse silmapaistvamast eestvõitlejast (1913) kutsuvad esile elavat sõnavõttu nii kodanlises kui marksistlikus ajakirjan­duses, ja kõneleja tunneb veel aasta hiljem tarvidust enesekaitseks eriti marksistlike arvustajate vastu, kinnitades uuesti oma tööliste-sõbralikkust ja leppimatust maksva ühiskonnakorraga.
  • Jaan Kärner, "Gustav Suits ühiskondlik-poliitiliselt vaateveerult", Looming nr 9, 1933

• D'Artagnan lõi endale tasku pihta ja naeris, näidates Colbert'ile kolmekümmend kahte hammast, mis olid niisama valged kui kahekümne viie aastasel noormehel, ja mis näisid omakeeli ütlevat: "Serveerige meile kolmkümmend kaks väikest Colberti ja me pistame need meelsasti kinni."

Madu on niisama vapper kui lõvi, kanakull niisama vapper kui kotkas; selle vastu ei saa vaielda. Pole ainustki looma (isegi nende hulgas, keda üldiselt argpüksideks peetakse), kes ei ilmutaks vaprust, kui asi puutub enesekaitsesse. D'Artagnani kolmkümmend kaks hammast ei kohutanud Colberti. (lk 463)

• Alexandre Dumas vanem, "Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem". I osa. Tõlkinud Henno Rajandi. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1959

• "Sa mõjud tõepoolest kosutavalt, Wimsey," lausus Fentiman loiult. "Sa pole põrmugi vaimukas, aga sa räägid niisugusel ilmsel naljatoonil, mis meenutab vähem nõudlikule maitsele mõeldud varieteed."

"Esmaklassilise mõistuse enesekaitse endast võimekama vastu," ütles Wimsey. (lk 7)

• Dorothy L. Sayers, "Korralagedus Bellona klubis", tlk Krista Kaer, 2013

• "Jimmie Darling?"

"Jah."

״Kas sa saad jälle terveks?"

"Ma ei tea, Jackie."

"Kas sa ei taha terveks saada?"

"Ma ei tea enam, mida ma tahan, ma ei tea enam, mida terve olemine tähendab. Ja ma tunnen end siin rohkem kodus kui iial kusagil mujal. Inimesed on siin teistsugused, neil ei ole midagi ja ma olen siin aru saanud, et see, mida inimene omab või kus ta elab, ei mängi üldse mingit rolli. Tegelikult oleme kõik ühesugused, võimatu on ennast kaitsta."

"Kaitsta, mille eest?"

"Ma ei tea. Üksinduse eest, enda sees oleva kuristiku eest."

"Nii et sa ei tule tagasi?"

"Ma ei tea veel, Jackie. Ära mind oota." (lk 13)

• Siin mahajäetud haigla läheduses on Jim ja öö, siin on midagi mõistetamatut, millega olen alati püüdnud distantsi hoida, sundus ja suur armastus.

"Ma ei saa aru," ütlen, "miks mõned inimesed ennast vähem kaitsta oskavad?"

Väävlipilv meie peade kohal taevas liigub rahutult nagu enne tormi. Vahel on mul tunne, nagu ei oleks elu Lonet päriselt puudutanud, et pärast Jimiga koos elatud aastaid tõmbus ta tagasi nagu haavatud loom.

"Mille vastu ta end kaitsma pidi?"

"Ma arvan, et elu."

Lone pahvatab naerma, tema mahe helisev naer mähib maailma looridesse ja muinasjuttudesse ja siis on ta mu mõtetest kadunud. (lk 18-19)

• Sara Stridsberg, "Armastuse gravitatsioon", tlk Maarja Aaloe, 2017