Kringel
Draama
[muuda]ESIMENE PALUJA: Siinsamas
löödi lohiseva sammuga pagar Iisak
suhkrukringli pärast surnuks.
Tema poesildiks oli ju raudkringel,
laste pilgud,
igatsevad pilgud
rippusid selle küljes,
sõid seda kringlit —
üks kukkus maha,
tema kõht sai täis.
Iisak mõtles:
küpsetan suhkrukringli,
teise ka veel, mitu kringlit,
et nad ennast surnuks ei sööks,
silmadega raudkringlit purres.
Ühe ta küpsetas, rohkem ei jõudnud.
Raudkringel hõõgus
nagu leivaahjus,»
kuni sõdur ta maha kiskus,
valas ümber järgmiseks surmaks.
- Nelly Sachs, "Eeli". Tõlkinud Jaan Kaplinski. LR 52/1971, lk 23
Proosa
[muuda]- Kui Sammalhabe küla vahele jõudis, hakkasid koerad tema peale haukuma. Nii mõnigi neist tormas oma õueväravast välja, lõrises kurjakuulutavalt ja ajas kihvad irevile, õnneks aga tundis Sammalhabe külakoerte hingeelu üsnagi hästi. Ta teadis suurepäraselt, et kõige targem on koertele üldse mitte mingisugust tähelepanu pöörata - kui sa koerast välja ei tee, lõpetab see peagi igasuguse haukumise. Nõnda jätkaski Sammalhabe oma teed ega vaadanud koerte poolegi. Et rahulikuks jääda ja mõtteid koerte juurest eemale juhtida, pomises ta vaid tasakesi omaette: "Ma tahan sünnipäevakringlit, ma tahan sünnipäevakringilt..."
- Sammalhabeme tasakaalukas käitumine avaldas varsti koerte peale mõju. Nad lõid silmanähtavalt oma koeravägevuses kõhklema, kaotasid endasse usu ja sattusid segadusse. Nende haukumine muutus üha kõhklevamaks ja harvemaks, kuni vaikis hoopis. Ning lõpuks tegid nad näo, nagu oleks Sammalhabe lihtsalt mingi ebahuvitav loodusnähtus, mis vähemalt koertele üldsegi mitte korda ei lähe. (lk 106)
- Eno Raud, "Naksitrallid", teine raamat, 1984