Louvre

Proosa

Lõpuks oli Uuslinna neljandaks osaks, mis parema kalda katuste hulgas selgesti eraldus ja enda alla võttis linnamüüri läänenurga ja kogu kalda jõest allapoole, uus losside ja majade rühm Louvre’i ümber. Philippe Auguste’i aegne vana Louvre, see tohutu ehitis, mille jämeda peatorni ümber koondus kakskümmend kolm suurt torni ja lugematu hulk väikesi tornikesi, paistis eemalt Alençoni lossi ja Petit-Bourboni palee gooti katuste vahele pigistatud olevat. See Pariisi valvav hiiglaslik hüdra oma kahekümne nelja püstiaetud peaga, koletute jäsemetega, tina või kiltkiviga soomustatud, mis särasid metalli helkides, moodustas oma üllatava välimusega Uuslinna läänepoolse otsa.
- Victor Hugo, "Jumalaema kirik Pariisis", tlk Johannes Semper, 1982, 4. trükk, lk 108-109

D'Artagnan sirutas ennast uhkelt, otsekui tahtes öelda, et ta ei palu kelleltki armuandi.

"Hästi, hästi, noormees," rahustas teda härra de Tréville, "ma tunnen seda ilmet. Mina ise tulin Pariisi, neli eküüd taskus, ja olin valmis duellile kutsuma igaühe, kes oleks julgenud öelda, et ma pole võimeline Louvre'it ära ostma." (lk 34-35)

Alexandre Dumas vanem, "Kolm musketäri", tlk Tatjana Hallap. Tallinn, 1977, lk 34-35

Siis tõstis Athos käe ja lausus, osutades kirstule: "Selles ajutises hauas puhkab nõrk ja silmapaistmatu mees, kelle valitsuse ajal oli ometi nii palju tohutu tähtsusega sündmusi. Selle kuninga üle valitses ühe teise mehe mõistus, nagu see lamp, mis selle kirstu kohal ripub ja seda valgustab. See teine oli tõeline kuningas, Raoul, too aga polnud muud kui vaid fantoom, kellele ta oma hinge sisse puhus. Ja ometi on monarhia majesteetlikkus meil nii võimas, et sellele mehele ei osutatud isegi seda au ega antud talle hauda tolle mehe jalge ees, kelle kuulsuseks ta andis kogu oma elu. See mees, Raoul, ärge unustage, tegi kuninga väikeseks, aga kuningavõimu suureks, ja Louvre'is troonivad kaks erinevat jõudu — surelik kuningas ja surematu kuningavõim.
- Alexandre Dumas vanem, "Kakskümmend aastat hiljem", tlk Henno Rajandi, 2008, lk 237 (stseen Saint-Denis's, kuningate hauakambris, jutt on Louis XIIIst ja Richelieust)

[D'Artagnan:] "Ma näen, et sa oled veel naiivsem kui arvasin. Kas sa tõesti kujutled, et ma lähen lihtsalt Louvre'isse ja annan end selle väikese kroonitud hundikutsika käsutusse?"

"Hundikutsikas! Kuningas? Härra ševaljee, te olete aru kaotanud!"

"Otse vastupidi, mu mõistus pole iialgi olnud selgem. Sa ei tea siis, mis see Louis Õiglase vääriline poeg minuga mõtleb teha?... Surm ja põrgu, see on ju poliitika... Ei muud midagi kui mind lihtsalt Bastille'sse pista."

Alexandre Dumas vanem, "Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem". I osa. Tõlkinud Henno Rajandi. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1959

Louvre on nagu morg: seal käiakse, et sõpru ära tunda.
- Jean Cocteau, "Le Secret Professionnel", "Le Rappel à l’Ordre" (1922; 1926)

Luule

On sõda ja on suvi
Üks mees ja üks naine
Käivad muuseumis ringi
Mitte kedagi seal pole peale nende kahe
See muuseum on Louvre
See linn on Pariis
Ja maailm nii suur ja lahe
Näeb seal und

Korraks sammude kaik une valvurilt viis
Litsub nupule ta magab jällegi siis
Kuna sealsamas just tõuseb valgusekiiris
Kiviorva sees nüüd üks egiptuse ime
See on elutust puust elav jumal Osiris
Nõnda elav et taas elutuna on maas
Puha puuslikud need kes on jumala nime
Pariisi kirikuis kandnud
Ja suudlevad armastajad
ja oma elavasse öhe
Läheb tagasi Osiris
Kes neile õnnistuse on andnud.

Jacques Prévert, "Osiris ehk põgenemine Egiptusesse", tlk Ain Kaalep, rmt: "Peegelmaastikud" I (1976), lk 112