Nõiaprotsess

Luule

Roosid on ninakad / ma tahan et sa mind kepiksid / uputa kannikesed nagu süüalune nõid / sinu kätes mis tunduvad minu omad

Trace Peterson, "Üksnes Veenusel" ("Exclusively on Venus"), poets.org, algselt ilmunud kogus "The Brooklyn Rail", 2016

"Ei," ütles Kourjaak.

"Ise ütlesid, et ei toonud midagi kaasa. Meil siin süüa ei ole," ohkas Marta.

"Muidugi ei toonud," kordas Kourjaak. "Aga ma tahtsin hoopis öelda, et me ei lähe magama mitte niipea. Enne tuleb üks nõiaprotsess maha pidada.»

"Misasi?" päris Lambet.

"Nõiaprotsess. Ma süüdistan Martat nõiduses."

"Absurd," pomises Lambet. "Muide, kui midagi paremat teha ei ole, siis võib minugipoolest nõiaprotsessi mängida. Kuigi mina eelistaksin malet."

"Protsessige peale," leidis Marta, "aga valige endale mõni teine ohver. Mina ei ole nõus."

"Nõiad olid harilikult naised," märkis Kourjaak. "Ja pole mingit põhjust arvata, et asjalood vahepeal muutunud oleksid." (lk 22)

1593. aasta nõiaprotsessil avastas süüdistaja (abielumees) ilmselt esimest korda kliitori ja tunnistas selle saatana lutiks, mis andvat kaljukindlat tõestust nõia süüs. See oli "tilluke lihakühm, mis küündib nisasarnaselt esile, pikkus pool tolli". Kohtunik "pidas esmapilgul paremaks seda mitte näidata, kuna see asetses kõrvu nii salajase kohaga, et seda polnud sünnis paljastada." Ent lõppude lõpuks, "tahtmata nii kummalist asjalugu varjata," näitas ta seda mitmele kõrvalseisjale. Viimaste silm polnud kunagi midagi vastavat näinud. Nõid mõisteti süüdi.

- The Woman's Encyclopedia of Myths and Secrets

(Naiste Müütide ja Saladuste Entsüklopeedia) (lk 59-60)