Location via proxy:   [ UP ]  
[Report a bug]   [Manage cookies]                
Mine sisu juurde

Pööbel

Allikas: Vikitsitaadid

Proosa

[muuda]
  • Pööbel peab pedantidest lugu.
    • Jean Paul, "Tähelepanekuid meie, narride inimeste kohta. Valik aforisme", tlk Krista Räni, LR 36/2004, lk 29


  • Kes teisi enda kõrval alandab, ei ole kunagi suur. Tavaliselt on niinimetatud suured inimesed kõige väiksemad seal, kus kuldne ja tinane pööbel neid imestunult vaatab.



  • "Oh," hüüdis d'Artagnan, "mis on mul lõpuks tegemist härra Cromwelliga, kes on inglane ja mässab oma kuninga vastu, kes on pealegi šotlane. Mina olen prantslane ja kõik need asjad ei lähe mulle korda. Miks te tahate mind nende eest vastutavaks teha?"
"Tõepoolest, mispärast?" küsis Porthos.
"Sellepärast, et kõik aadlikud on vennad, sellepärast, et teie olete aadlikud ja et kõigi maade kuningad on esimesed oma aadlike hulgas, pime, tänamatu ja rumal pööbel aga tunneb alati rõõmu nende alandamisest, kes temast kõrgemal seisavad. Teie, d'Artagnan, kes te pärinete vanast aadlist ja kannate ilusat nime, teie, kes te olete nii hea sõjamees, teie aitasite kaasa ühe kuninga sahkerdamisele õllekaupmeeste, rätsepate ja voorimeeste kätte! Ah, d'Artagnan, sõdurina te võib-olla täitsite oma kohust, kuid aadlikuna olete süüdlane, ja ma ei karda seda teile öelda."


  • Mõtted, mis tulevad hulgakaupa, on pööbel. Head mõtted ilmuvad väikese seltskonnaga. Jumalik mõte tuleb üksipäini.


  • Nüüd oleme jõudnud niikaugele, et poliitiline liider mitte üksnes ei kasuta oskuslikult põliseid pööblit üleskihutavaid võtteid - vaadake Shakespeare'i "Julius Caesarit", vaid ta palkab ka asjatundjad, et need teeksid seda veelgi mõjusamalt. Vastukaaluks aga on avatud ühiskonnas võimalik uurida seda, kuidas neid trikke meie mõjutamiseks kasutatakse. Kui me muidugi tahame seda teha ega lülita televiisorit selle asemel "Dallasele" või millelegi muule.

Luule

[muuda]

Isand on läinud. Koitub ta mööbel.
Unustet aujärje vallutand pööbel.

Kogu võim on sääl praalival puupääl.
Sinu koht, laulik, on kaagis või kuu pääl.


Las pööbel käratseb,
kuni käärib kannuden humal!
Las uulits märatseb
ja joobub pruunsärgi tallast,
mis põrutab tänavakive,
kui kantakse haakristi lippe
mõne marsi taktil.
Ent siiski piinlik ja häbi,
kui meenutad fakti,
et hämardub vaimugi tippe...