Location via proxy:   [ UP ]  
[Report a bug]   [Manage cookies]                
Mine sisu juurde

Sõnum

Allikas: Vikitsitaadid
Marie Spartali Stillman, "Armastuse sõnumitooja" (1885)

Proosa

[muuda]
  • Vana rästas istus sealsamas kaljunukil, pea viltu, ja kuulas kogu jutuajamist pealt. Bilbo pidi tõesti olema väga pahas tujus, sest ta haaras maast kivi ja virutas sellega rästa poole, kes aga ainult eest ära lendas ja kohe jälle tagasi tuli.
"Tont võtaks seda lindu!" ütles Bilbo tigedalt.
"Paistab, et ta kuulab pealt, ja ta ei meeldi mulle mitte üks põrm."
"Jäta ta rahule!" ütles Thorin, "Rästad on head ja sõbralikud linnud – see on igatahes ka väga vana ja võib-olla viimane tollest muistsest tõust, kes siin kandis kunagi elas ja taltsalt minu isa vanaisa käe peal istus. Nood olid väga pikaealised ning võlujõuga linnud, ja võimalik, et see on üks neid, kes olid olemas juba tollal, oma paarsada või rohkem aastat tagasi. Oru inimesed said nende keelest aru ja kasutasid neid kulleritena, kui järverahvale või kuhugi mujale oli vaja sõnumeid saata."
"Järverahvale on tal tõesti mõndagi uudist viia, kui ta just selle peal väljas on," ütles Bilbo, "kuigi ma ei usu, et seal tänapäeval enam kedagi leidub, kes rästakeelega viitsib vaeva näha."


  • [Francis kirjas Jack Copplestone'ile:] Pildid on puhas vorm ja värv. Vähemasti ütlevad nii uue aja raamatud ja kindlasti ütlevad sedasama libedad poepoisid. Ei mingeid tundeid. Võib isegi olla, et ei mingit tähendust peale selle, mida sa silmaga näed.
Häda on selles, et uuema aja parimatesse töödesse murravad tunne ja tähendus ikkagi sisse. Nagu tollel Picassol. Nägin ühes galeriis mõnda tema tööd, ja kui see on pelgalt vorm ja värv lamedal pinnal, siis näen ma und. Selles on sõnum. Mitte et oskaksin öelda, mis sõnum see on, aga ma olen kindel, et see on olemas, samuti olen kindel, et kui selle kallal piisavalt kaua pead murran, leian tähenduse.
  • Robertson Davies, "Mis on lihas ja luus". Tõlkinud Riina Jesmin. Varrak 1999, lk 195



  • Süstemaatilise polüseemia mallid võtavad üldistatult kokku nimisõna iseäraliku võime "venida" vajadusel tähistama väga mitmesuguseid asju: kui eset, siis ka (sellega seonduvat) tegevust, (selle) materjali, (selle sisse mahtuvat) kogust jm; kui asutust, siis ka sealseid inimesi, samuti hoonet, kus asutus toimib, vahel ka tegevust. Eks peitub selleski seesama keeleökonoomia: on väga mugav kasutada üht ja sama sõna ühe situatsiooni kõigi osaliste (elementide) jaoks. Siiski ei tohi teate edastaja valvsust päris kaotada: ta peab veenduma, et teade läks pärale nii, nagu ta välja saadeti, nagu ta mõte (sisu) oli. Kui see ei õnnestu, sest rikutud on vähima pingutuse põhimõtte seesmist tasakaalu, siis on sujuv suhtlus häiritud. (lk 20)


  • Tänavakunst on mulle parim teadaolev viis oma sõnumi levitamiseks. Kui ma leiaksin midagi veel efektiivsemat, kasutaksin hoopis seda meetodit. Üldiselt tundus kunsti paigutamine sinna, kus on inimesed, palju lihtsama ja loogilisema variandina kui inimeste paigutamine sinna, kus on kunst. Kunsti peitmine rahva silma alt ära kuhugi salakohtadesse, kuhu keegi kunagi ei satu, on see, mida nimetaksin tegelikuks kriminaalseks aktiks.


  • Samas jäävad sõnumid tihti vastukäivaiks. Elame ajal, mil osaliselt on veel käibel endised stereotüüpsed väärtused, aga paralleelselt on pildil femvertising, mis tekitab teatavat kakofooniat. Ole võimestatud – milleks piisab "sina ise" olemisest –, aga osta see toode, milleks on näiteks Dove'i nahka pinguldav kreem või hoopis Pantene'i šampoon. Aga kui me saame olla meie ise, kaob ka müügiargument. Rääkimata sellest, et Pantene'i "Sorry, Not Sorry" õpetab, et nüüd peaksid naised olema sorry ka selle eest, et nad on sorry. Ehk siis pane see feministisärk selga (kusjuures, pluss-suuruses sõbranna ütleb, et tema neisse kirjaga "love yourself" ja "feminist" T-särkidesse ei mahu), aga ole pigem ikka see enda eest hoolitsev feminist, mitte see tüütu, kes aina võrdõiguslikkusest jaurab. Ole bossy, enesekindel, läikivate juustega, pingul nahaga, naerata rohkem – ei oot, ära naerata rohkem, see on ju see vana sõnum –, don't be sorry!


  • Eks minagi olen pärit ajastust, mis nõudis perfektsust, sest kuidas muidu nendest konkurssidest ja võistlustest läbi tulla. Tehnilised võimalused on koolkondadele ka oma pitseri vajutanud, a la et vigu ei tohi teha. Vanu salvestusi kuulates kohtab vigu küll, aga ikkagi seal tuleb miski muu esile. Üldiselt on ju sedasi: perfektsus ei tohiks olla eesmärk omaette ja soovitav on, kui tuleb niimoodi välja, aga sõnum ei tohi kaduma minna, see on kuskil mujal ja milleski muus. Vigu teha on ikka lubatud, see on loomulik ja inimlik. Harjutamise mõte on lõppude lõpuks ju ka ikkagi loominguline, kunstiline kavatsus. Kahtlemata harjutamisega paralleelselt kinnistub mingisugune tehnika, mis omakorda jälle tõstab tõenäosust, et kõik tuleb perfektselt välja, aga veel kord: see ei ole eesmärk.
    • Kalle Randalu, intervjuu: Janar Ala, "Kalle Randalu: tühjale kohale karjääri ei ehita", Postimees, 11.11.2021, lk 18


Luule

[muuda]

Mis sõnumeist see lage mäestik kajab?
  Sel hiilgusel ja ängil puudub määr —
maas, mis üht inimsüdant tundma ajab,
  saab kokku taeva sfäär ja põrgu sfäär.

  • Emily Brontë, "*Noomida tihti saand, kuid siiski lahti...", tlk Märt Väljataga, rmt: "Väike inglise luule antoloogia", 2018, lk 181