Sardiin

Proosa

Sardiinid on mere žiletiterad.
- Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad", tlk Jüri Talvet, LR 2/1974, lk 47

Jõulukakuvorsti tuleb praadida ettevaatlikult, hästi nõrgal tulel, nii et ta küpseks korralikult läbi, kuid ei pruunistuks ülearu. Kohe, kui vorst on valmis, võetakse ta tulelt ja lisatakse juurde sardiinid, millelt on eelnevalt luud eemaldatud. Samuti tuleb nende nahal olevad mustad plekid noaga maha kaapida. Sardiinidega segatakse kokku sibulad, hakitud piprakaunad ja peenestatud majoraan. Enne kakkude sisse asetamist lastakse täidisel seista.

Titale oli väga meeltmööda see aeg, kui täidis seisis, ütlemata mõnus oli nautida sellest hoovavat lõhna, sest lõhnadel on võime esile manada möödunud aegu koos häälte ja hõngudega, milletaolisi praegu enam ei ole. Talle meeldis sügavalt sisse hingata ja rännata koos auru ja lõhnaga, mis oli nii erisugune, et tungis kaugeimaisse mälusoppidesse.

Asjata püüdis ta meenutada, millal esmakordselt jõulukaku lõhna tundis: ta ei suutnud seda, küllap seetõttu, et see oli veel enne tema sündi. Võimalik, et sardiinide ja vorsti haruldane kombinatsioon köitis teda niivõrd, et sundis maha jätma rahuliku eetri ja valima ilmaletulekuks ema Elena üsa, et sel viisil siseneda De la Garza perekonda, kus nii hõrgutavaid roogi söödi ja nii eripärast vorsti tehti.

Laura Esquivel, "Nagu šokolaadi keeduvesi", tlk Ilmar Seibe, 1994, lk 7

[Nakata-san:] Muuseas, kas härra konstaabel juhtub ka homme õhtupoolikul siin kandis olema?"

"Olen küll," ütles konstaabel ettevaatlikult. "Olen ka homme õhtul siin tööl. Mis siis sellest?"

"Isegi kui taevas peaks selge olema, oleks parem igaks juhuks vihmavari kaasa võtta."

Konstaabel noogutas. Ja vaatas siis selja taga seinal rippuvat kella. Kohe-kohe peaks kolleegidelt baari kutsumise kõne tulema. "Sain aru. Võtan vihmavarju kaasa."

"Taevast hakkab kalu sadama nagu paduvihma. Palju kalu. Arvatavasti peamiselt sardiine, aga väheke makrelle võib ka seas olla."

"Ah et sardiine ja makrelle," naeris konstaabel. "No kui nii, siis oleks parem vihmavari tagurpidi keerata, lasta kaladel sisse sadada ja pärast neid äädikaga söögiks teha."

"Äädikaga tehtud makrellid meeldivad Nakatale väga," ütles Nakata-san tõsisel ilmel. "Aga homme samal ajal Nakatat ilmselt enam siin kandis ei ole."

Kui järgmisel päeval tolles Nakano linnaosa nurgas tõesti sardiine ja makrelle taevast alla sadas, tõmbus see noor konstaabel näost kaameks. Ilma mingi hoiatuseta sadas kuskil kaks tuhat kala ühtäkki mütaki pilvedest alla. Paljud kalad kukkusid maha jõudes sodiks, kuid oli ka neid, kes olid maha jõudes veel elus ja poetänava sillutisel lärtsudes visklesid. Kalad olid silmanähtavalt värsked, lõhnasid veel mere järele. Kalad kukkusid lirts ja lärts inimeste peale, autode ja majade katustele, kuid kuna nad ei kukkunud eriti kõrgelt, siis tõsiselt viga ei saanud õnneks keegi. Pigem oli palju neid, kellele see põhjustas suure hingelise vapustuse. Suur hulk kalu sadas taevast alla nagu rahe. Tõeliselt apokalüptiline vaatepilt.

Haruki Murakami, "Kafka mererannas", tlk Kati Lindström, 2016, lk 208-209

Luule

Oo Võimule Ohutu Mees
Piiritu ustavus elab su sees
Sa oled koeraga sarnanev mees
/---/
Peremees paitab su pead
Ja sulle tundub et elu on hea
Sa oled ketis kuid seda sa ei tea

Sa oled sittuv sardiin
Instinktiivselt lojaalne kretiin
Su nägemisest mul puhkeb angiin

Villu Tamme, "Koer" kogus "Sorlimeki plät" (1998), lk 24