Trauma

Proosa

• "Ja mis haigus see õieti on sinu sõbral?" usutles noorperenaine edasi.

"Talle astuti peale," ütles Sammalhabe.

Noorperenaine jahmus.

"Astuti peale? Kuidas astuti peale?"

"Päris tavaliselt," selgitas Sammalhabe. "Ja peaaegu keskpaika. See on kaunis tõsine lugu."

"Aga muidugi," sosistas noorperenaine.

Ta oli niivõrd vapustatud, et pidi ennast üsna tükk aega koguma, enne kui jätkata suutis.

"Sa armas taevas," ütles ta siis. "Mis imeasju küll tänapäeval kõik ei juhtu. Sulle astutakse lihtsalt peale. Ja peaaegu keskpaika kohe. No juhtub ikka alles asju! Sa tervita minu poolt oma sõpra ja soovi talle head paranemist. Kuidas ta nimi nüüd oligi?"

"Rudolf."

"Ah Rudolf..."

• Eno Raud, "Naksitrallid", teine raamat, 1984, lk 108

• C-osakond on murdusid täis - jalad, pahkluud, käsivarred. Vanad kukuvad treppidest alla, komistavad kõnniteeservadele; noored pudenevad oma jalgratastelt või treenivad liiga hooletult. Inimesed on siia maandunud ja hunnikusse kuhjatud — suvaline valik õnnetusi: keskealine Maureen, kes oma uute kardinate ülesriputamiseks laenas naabrilt treppredeli ja sellel olid katastroofilised tagajärjed; noor Karen, kes püüdis oma tõukerattal bussist ette jõuda; vana Pat, kes vapralt astus jäätunud kõnniteele, seda poleks ta pidanud tegema. C-osakond on väsitav — kärarikas ja rahutu; palju siin magada ei saa —, kuid ühtlasi ehk mingis mõttes ka kasulik tähelepanu kõrvalejuhtija. Sa ei kurda oma hädade üle nii palju, kui sind ümbritsevad teiste omad. Sa kannatad ära, kuid vaatled samal ajal; sinust saab teravsilm, kes oskab etendust hinnata.

"Nagu vaataks telekast "Traumaosakonda"," ütleb Rose. "Ainult et sina oled ka seal sees."

• Penelope Lively, "Kuidas see kõik algas", tlk Kati Karu, 2017, lk 18

• Narva jõgi on ilus ja ohtlik, jutukas ja toitev, muutlik ning vahel vahutav. Ta on kogenud inimkäe all mitmeid traumasid. Ometi on ta miski, mis elab oma elu, sõltumata sellest, mida inimene parasjagu toimetab. Vahest sai linn just temalt oma näo?
  • Heili Sepp "Killustatud kogemuste Narva" Vikerkaar, mai 2020

• Avastasin, et inimeste sõjalugusid kuulates oli mul raske distantsi hoida. Samas on distants intervjueerija ja intervjueeritava vahel vajalik, et mitte ise ohtralt pisaraid valades juba niigi traumeeritud inimesi veel rohkem traumeerida.
  • Jaana Davidjants, "Uurides sõjakoldeid - välitöö võlud ja valud", Delfi, 06.08.2020

• Minu sümpaatia Vene psühholoogilise trauma osas, mis tekkis seoses Nõukogude Liidu lagunemisega, ütleme nii, on piiratud. Nemad ei ole ohvrid. Nemad olid agressoriks. Me peame meeles pidama, kuidas ja milliste vahenditega nad allutasid Ida-Euroopa oma impeeriumile. Seda pole vaja rääkida eestlastele, eestlased teavad, nagu ka poolakad, leedulased ja lätlased.
  • Daniel Fried, intervjuu: Arp Müller, "USA veterandiplomaat: Venemaa vastutab ise oma läbikukkumiste eest", ERR, 13.05.2022

• Õudus-, põnevus-, krimimeedia on üks neist lavadest, kus neid konflikte läbi mängitakse, etendatakse, lavastatakse. Eetilises plaanis võiks mõelda lava olemuse peale. Kuidas mängida läbi ajaloolisi, ühiskondlikke traumasid? Kas mõrtsukate esiletõstmine ja aupaistega ümbritsemine on siin kõige parem tee? Näiteks tõsiseltvõetavad holokaustiteemalised filmid on keskendunud ikka sellele, kuidas ohvrid mäletavad ja traumat läbi töötavad. Popajaloo dokid räägivad aga siingi lõpmatult natside saladustest, tehnikast jne, luues mingi müstilise aura just massimõrvarite ümber.
• Võib-olla leidub seal teisigi võimalusi konfliktsuse etendamiseks, lavastamiseks, traumade läbitöötamiseks kui hoolikas mõrvarite portreede maalimine.
  • Ott Puumeister, intervjuu: Mariliis Mõttus, "True crime ajab hamba verele", Müürileht, 15. märts 2023