Dorian Gray portree/XII

by Oscar Wilde

←XI

Dorian Gray portree Oscar Wilde, tõlkinud A. H. Tammsaare

XIII→

EPUB

KAHETEISTKÜMNES PEATÜKK

See oli üheksandal novembril, tema kolmekümne kaheksanda sünnipäeva eelõhtul, nagu ta seda nii sagedasti meenutas hiljem.

Ta oli kella üheteistkümne paiku koduteel lord Henry juurest, kus ta oli lõunat söönud, ja oli enda mässinud raskesse kasukasse, sest ilm oli külm ja udune. Grosvenori platsi ja South Audley tänava nurgal möödus temast mees kiirel sammul, halli mantli krae ülal. Käes kandis ta reisipauna. Dorian tundis mehe ära. See oli Basil Hallward. Doriani valdas imelik hirm, millele ta seletust ei leidnud. Ta ei avaldanud mingit märki, et ta tema ära oleks tundnud, ja läks ruttu oma maja poole edasi.

Kuid Hallward oli teda tähele pannud. Dorian kuulis, kuis ta esiti kõnnil peatus ja siis temale järele ruttas. Mõne minuti pärast puutus kunstnik tema kätt.

„Dorian! Missugune õnnelik juhus! Ootasin teid teie raamatukogus kella üheksast saadik. Lõpuks hakkas mul teie teenrist kahju ja lahkudes käskisin tal magama minna. Kesköise rongiga sõidan Pariisi ja enne ärasõitu tahtsin eriti just teid näha. Kui te minust mööda läksite, arvasin, et see peaks olema teie või vähemalt teie kasukas. Ometi polnud päris kindel. Kas teie mind ei tundnud?”

„Selle uduga, kallis Basil? Ma ei tunne Grosvenori platsigi. Arvan, mu maja on kusagil siin kandis, kuid üsna kindel pole ma selles mitte. Kahetsen, et te ära sõidate, kuna ma ju teid aastate kaupa pole näinud. Aga arvatavasti tulete varsti tagasi?”

„Ei. Lähen, et jääda pooleks aastaks. Mõtlesin Pariisis ateljee võtta ja enda sinna kinni panna, kuni olen lõpetanud suure pildi, mis mul peas. Aga mitte endast ei tahtnud ma rääkida. Olemegi teie ukse juures. Lubage mind silmapilguks sisse. Mul on teile midagi öelda.”

„See rõõmustab mind. Aga ega te rongist maha jää?” ütles Dorian Gray loiult, kui ta astmeid mööda üles läks ja võtmega ukse avas.

Lambivalgusel, mis võitles uduga, vaatas Hallward oma kella.

„Mul on aega laialt,” vastas ta. „Rong läheb veerand üks ja kell on praegu ainult üksteist. Teid kohates olin parajasti teel klubisse, et sealt teid otsida. Kuna ma oma rasked asjad ära saatsin, siis pole mul pakkidega muret. Kõik, mis mul kaasas, on selles paunas, ja Victoria jaama jõuan siit lahedasti kahekümne minutiga.”

Dorian vaatas talle otsa ja naeratas.

„Missugune viis kuulsal kunstnikul reisida! Gladstone-paun ja ulster-mantel! Tulge sisse, muidu poeb udu majja. Ja pidage meeles – te ei räägi mitte midagi tõsist. Tänapäev pole enam miski tõsine. Vähemalt mitte miski ei peaks olema.”

Hallward raputas sisse astudes pead ja läks Doriani järele raamatukogusse. Hele puutuli leegitses suures lahtises kaminas. Lambid põlesid ja avatud hollandi hõbedane viinakast seisis ühes soodaveepudelite ja suurte voolitud klaasidega väikesel mosaiiklaual.

„Nagu näete, tegi teie teener mulle siin õige koduseks, Dorian. Ta andis mulle kõik, mis vajasin, isegi teie kuldotsalisi sigarette. Ta on väga vastutulelik olend. Mulle meeldib ta palju rohkem kui see prantslane, kes oli teil varem. Muu seas, mis sai sellest prantslasest?”

Dorian kehitas õlgu.

„Vististi abiellus ta leedi Radley teenijaga ja seadis selle Pariisis kohale kui Londoni õmblejanna. Kõik inglise oma on seal praegu moes, nagu ma kuulen. See on prantslastest väga rumal, eks ole? Kuid, teate, ta polnud sugugi halb teener. Ma ei armastanud kunagi teda, aga ette heita pole mul temale midagi. Sagedasti kujutled endale asju, mis on päris võimatud. Tema hoidis väga minu poole ja näis lahkudes väga kurb olevat. Soovite ehk veel konjakit soodaveega? Või meeldib teile rohkem reinvein seltersiga? Mina joon alati viimast, kõrvalruumis peab seda tingimata leiduma.”

„Tänan, ma ei sooviks enam midagi,” ütles kunstnik ja võttis mütsi peast ning mantli seljast ja viskas nad reisipaunale, mille ta oli paigutanud nurka. „Ja nüüd, mu kallis sõber, tahan teiega tõsiselt rääkida. Ärge kortsutage nõnda kulmu. Seega teete asja mulle ainult raskemaks.”

„Mis siis õige lahti on?” hüüdis Dorian pahaselt ning laskus sohvale. „Loodan, see pole ometi minust. Endast olen ma täna tüdinud. Tahaksin keegi teine olla.”

„See puutub just teisse,” vastas Hallward oma tõsisel, sügaval häälel, „ja ma pean seda teile ütlema. Ma pean teid ainult pool tundi kinni.”

Dorian ohkas ja süütas sigareti.

„Pool tundi!” pomises ta.

„Ma ei nõua teilt palju, Dorian, ja ainult teie enda pärast räägin ma. Minu arvates peate teie ometi kord teada saama, et teie kohta räägitakse Londonis kõige hirmsamaid asju.”

„Mina ei taha sellest midagi teada. Skandaale teistest armastan ma, aga skandaalid iseenda kohta ei huvita mind. Neil puudub uudsuse sarm.”

„Need peavad teid huvitama. Iga dzhentlmen peab oma heast nimest huvitatud olema. Te ei taha ometi, et inimesed teist räägivad kui alatust ja langenust. Muidugi on teil oma seltskondlik seisund, rikkus ja muud niisugused asjad. Kuid seltskondlik seisund ja rikkus pole veel kõik. Pidage meeles, mina neid kuulujutte ei usu. Vähemalt ei või ma neid uskuda, kui ma teid näen. Patt on asi, mis kirjutab inimese näkku. Teda ei saa varjata. Inimesed räägivad mõnikord salapahedest. Niisuguseid asju pole olemas. On rikutud inimesel mõni pahe, siis ilmutub see kohe tema suujoontes, rippuvais silmalaugudes, isegi tema kätevormis. Keegi, kelle nime ma ei taha nimetada, kuid keda teie tunnete, tuli mineval aastal minu juurde, et mina maaliksin tema portree. Mina polnud teda kunagi varem näinud ja polnud siis veel midagi temast kuulnud, küll aga nii mõndagi sest ajast saadik. Ta pakkus haruldaselt suure summa. Mina andsin eitava vastuse. Tema sõrmede kujus oli midagi, mida ma vihkan. Tean, mul oli kõiges õigus, mis ma temast oletasin. Tema elu on hirmus. Teie aga, Dorian, oma puhta, särava, süütu näoga ja oma imelise rikkumata noorusega – teie kohta ei või ma midagi halba uskuda. Aga ma näen teid väga harva ja enam kunagi ei tule te minu ateljeesse, ja kui ma nõnda teist eemal seisan ning kuulen kõiki neid inetuid asju, mis inimesed teist sosistavad, siis ei tea ma, mis öelda. Miks on see nõnda, et hertsog v. Berwick’i taoline mees sealt klubiruumist lahkub, kuhu teie sisse astute? Miks nii paljud Londoni härrad kunagi teie majja ei astu ega teid ka enda poole kutsu? Teie olite ikka lord Staveley sõber. Möödunud nädalal kohtasin teda lõunasöögil. Juhtumisi mainiti teie nime nende miniatuuride tõttu, mis teie olite Dudley näitusele laenanud. Staveley vingutas huuli ja ütles, et teil võib küll peen kunstiline maitse olla, kuid et ometi olete mees, keda ükski puhaste tundmustega neiu ei tohiks tunda ja kellega ükski korralik naine ei peaks ühes ruumis istuma. Mina tuletasin talle meelde, et mina olen teie sõber, ja küsisin temalt, mis ta arvab oma sõnadega. Ta ütles mulle seda. Ta ütles mulle seda otseteed kõigi kuuldes. See oli kole! Miks on teie sõprus noormeestele nii saatuslik? Näiteks see vilets poiss kaardiväes, kes tappis enda. Teie olite temaga suured sõbrad. Siis see sir Henry Ashton, kes pidi Inglismaalt lahkuma määritud nimega. Teie olite temaga lahutamatult koos. Ja kuis oli lugu Adrian Singleton’iga ning tema hirmsa lõpuga? Ja mis oli lord Kent’i ainukese poja ning karjääriga? Mina kohtasin tema isa eile St. Jamesi tänaval. Ta näis murtuna häbist ja murest. Ja mis oli noore Perthi hertsogiga? Mis elu pidavat ta praegu elama? Missugune aumees tahaks veel temaga läbi käia?”

„Pidage, Basil. Te räägite asjust, millest te midagi ei tea,” ütles Dorian Gray, hammustades oma huult ja lõpmatu põlgusega hääles. „Teie küsite minult, miks lahkub Berwick toast, kui mina sinna sisse astun. See on sellepärast, et mina tean tema elust kõik, tema aga minu omast mitte midagi. Ja kuidas võiks inimesel hea kuulsus olla, kel voolab niisugune veri soontes, nagu on seda tema oma? Teie küsite minult Henry Ashton’i ja noore Perth’i kohta. Õpetasin mina ühele tema pahed ja teisele tema liiderlikkuse? Kui Kent’i arutu poeg võtab oma naise tänavalt, mis puutub see siis minusse? Kui Adrian Singleton oma sõprade nimed vekslitele kirjutab, olen siis mina tema hoidja? Tean, kuidas Inglismaal keelt kantakse. Keskklassid kehklevad oma kõlbeliste eelarvamustega rikkaliku lõunalaua taga ja sosistavad sellest, mida nad nimetavad kõrgemate klasside kõlblaks lodevuseks, püüdes nõnda näidata, et nemad kuuluvad peenesse seltskonda ja seisavad lähemas ühenduses nendega, keda nad laimavad. Siin maal on õilsusest ja vaimukusest küllalt, et iga labast keelt enda vastu liikuma panna. Ja mis elu elavad need inimesed ise, kes peavad ennast kõlbeliseks? Mu kallis poiss, te unustate, et me asume silmakirjalikkude sünnimaal.”

„Dorian,” hüüdis Hallward, „küsimus pole selles. Inglismaa on küllalt halb, seda tean ma, ja inglise seltskond pole parem. Sellepärast tahaksingi, et teie puhtana hoiduksite. Aga teie ei ole seda teinud. Inimese üle võib otsustada selle mõju kaudu, mis tal on oma sõpradesse. Teie omad näivad kaotavat igasuguse au, headuse ja puhtusetunde. Teie olete nad täitnud lõbuhullustusega. Nad on langenud alla sügavusse. Teie juhtisite nad sinna. Jah: teie juhtisite nad sinna ja ometi võite te naeratada, nagu teete seda praegugi. Aga on olemas veel halvemat. Tean, et teie ja Harry olete lahutamatud. Juba ainult sellepärast poleks te pidanud tegema tema õe nime sõimusõnaks.”

„Olge ettevaatlik, Basil. Teie lähete liiga kaugele.”

„Ma pean rääkima ja teie peate kuulama. Ja teie kuulate. Kui teie kohtasite leedi Gwendolen’i, siis polnud veel miski teda riivavalt puudutanud. Aga kas leiduks praegu veel ainuski viisakas naine Londonis, kes söandaks temaga parki sõita? Isegi ta lapsi ei lubata tema juures elada. Peale selle on veel teised lood, nimelt – teid olevat nähtud hämarikus välja ronivat hirmsaist majadest ja valerõivais hiilivat Londoni räpasemaisse urgastesse. On see tõsi? Võib see tõsi olla? Esimest korda sellest kuuldes naersin ma. Nüüd aga paneb see mind juba värisema. Kuidas on lugu teie majaga maal ja mis elu olete seal elanud? Dorian, te ju teate, mis teist räägitakse. Mul pole ometi vaja teile kinnitada, et ma ei taha teile hakata jutlust pidama. Mäletan, et Harry millalgi ütles, et igaüks, kes muutub silmapilgukski asjaarmastajaks vaimulikuks, lubab alati mitte jutlustada ja murrab siis kohe oma sõna. Noh, hea siis küll, mina tahaksin teile jutlustada. Mina tahaksin, et elaksite niisugust elu, mis paneks inimesed teid austama. Mina tahaksin, et teil oleks puhas nimi ja hea kuulsus. Mina tahaksin, et loobuksite neist hirmsaist inimesist, kellega te läbi käite. Ärge kehitage nõnda oma õlgu. Ärge olge nii ükskõikne. Teil on imeline mõju. Tarvitage seda heaks, mitte kurjaks. Öeldakse, et teie rikute igaühe, kellega tutvute lähemalt, ja et olevat küllalt teie astumisest kuhugi majja, kui juba teie kannul kõndivat mingisugune häbi. Mina ei tea, on see nii või mitte. Kuidas võiksingi seda teada. Aga nõnda räägitakse teist. Mulle on asju räägitud, milles võimatu kahelda. Lord Gloucester oli Oxfordis minu paremaid sõpru. Ta näitas mulle kirja, mille oli saatnud temale ta naine oma üksildaselt surmavoodilt Mentone suvilas. Teie nime mainiti seal ühenduses kõige hirmsamate pihtimustega, mida ma kunagi lugenud. Mina ütlesin temale, et see on rumalus, et mina tunnen teid läbi ja läbi ja et teie ei saa kunagi millegi niisugusega toime. Aga tunnen ma siis teid? Küsisin endalt, kas tunnen? Enne kui sellele võiksin vastata, peaksin teie hinge nägema.”

„Minu hinge nägema!” lausus Dorian Gray sohvalt karates ja hirmust peaaegu valgeks muutudes.

„Jah,” vastas Hallward tõsiselt, sügav kurbus hääles, „peaksin teie hinge nägema. Kuid ainult jumal võib teda näha.”

Kibe irvitus pääses noorema mehe huulilt.

„Täna õhtul peate teda oma silmaga nägema!” hüüdis ta ja võttis lambi laualt. „Tulge: see on teie enda kätetöö. Miks ei peaks teie teda nägema? Kui heaks arvate, võite maailmale pärast kõik öelda. Ükski ei usuks teid. Ja kui teid ustaks, siis armastataks mind selle eest veel rohkem. Mina tunnen oma aega teist paremini, kuigi teie temast nii tüütavalt lobisete. Tulge, ütlen ma. Teie olete raiskumusest juba küllalt vaterdanud. Nüüd saate teda näost näkku näha.”

Uhkusehullustus kõlas igas sõnas, mis ta rääkis. Poisikesliku häbematusega lõi ta jalga vastu põrandat. Ta tundis kohutavat rõõmu mõttest, et veel keegi teine peaks tema saladust tundma ja et just see mees, kes maalis selle portree ja oli kogu tema häbi algpõhjuseks, pidi koormama enda kogu eluks oma teo vastiku mälestusega.

„Jah,” jätkas ta temale lähemale astudes ja vaatas otseteed tema tõsistesse silmadesse, „mina näitan teile oma hinge. Teie näete seda, mida võib teie arvates näha ainult jumal.”

Hallward põrkas tagasi.

„See on jumalateotus, Dorian!” hüüdis ta. „Teie ei peaks niisuguseid sõnu rääkima. Need on hirmsad ja neil pole mingit mõtet.”

„Arvate?” naeris Dorian uuesti.

„Ma tean seda. See aga, mis ma teile täna ütlesin, oli ainult hästi mõeldud. Te teate ju, ma olen ikka olnud teie truu sõber.”

„Ärge puutuge mind. Lõpetage, mis teil öelda.”

Valus tuksatus lõi läbi kunstniku näo. Ta peatus silmapilguks ja teda valdas metsik kaastundmuse hoog. Lõpuks, mis õigus oli temal tungida Dorian Gray ellu? Oli ta ühe kümnendikugi sellest teinud, mis räägiti, kui palju pidi olema ta siis kannatanud! Ta ajas end sirgeks ja läks üle toa kamina juurde, kus vahtis põlevaid puuhalge, härmatisetaolist tuhka ja leegitsevat tuld.

„Ma ootan, Basil,” ütles noormees karmil, selgel häälel.

Kunstnik pöördus ümber. „Mis mul öelda, on see,” hüüdis ta: „Teie peate mulle vastuse andma kõigi nende teie vastu tõstetud süüdistuste kohta, ütlete teie, et nad algusest lõpuni täiesti valed on, siis usun teid. Eitage neid, Dorian, eitage neid! Eks te ometi näe, kuis ma kannatan? Mu jumal! Ärge ütelge ometi mulle, et teie olete halb, rikutud ja alatu.”

Dorian Gray naeratas. Ta huulil hõljus põlgus. „Tulge üles, Basil!” ütles ta rahulikult. „Mina pean tund-tunnilt oma päevaraamatut, mis ei lahku kunagi sellest ruumist, kus ta kirjutatakse. Ma näitan teda teile, kui tahaksite minuga kaasa tulla.”

„Ma tulen, Dorian, kui soovite. Praegu märkan, et olen oma rongist maha jäänud. Aga sellest pole midagi. Võin ka homme sõita. Kuid ärge nõudke, et ma täna midagi loeksin. Mina tahan ainult selget vastust oma küsimusele.”

„Selle saate ülal. Siin ei saa ma teile seda anda. Teil pole vaja kaua lugeda.”