Location via proxy:   [ UP ]  
[Report a bug]   [Manage cookies]                
Mine sisu juurde

Daani hindamise raamat/Nimed

Allikas: Vikitekstid
Daani hindamise raamat = Liber census Daniae
Matthias Johann Eisen

Nimed.

Ladina keeli on Liber census Daniae kirjutatud. Oli ju 700 aasta eest Ladina keel kirjandusekeel. Raamatu kirjutaja püüdis Ladina keeli kirjutades Eesti nimesidki ladinastada. Selle ladinastamise käes on nimed enam-wähem kannatanud. Nimede lõpud, mis raamatu kirjutaja eesti-iseloomuliseks pidas, jättis ta tawalisesti kirjutamata. Nii näeme Liberis -la lõppudega kohtade nimede asemel tawalisesti -l, ehk küll kordegi ette tuleb, mil täielik -la lõpp kirjas seisab. Niisama puuduwad tihti muud lõpud. Näituseks Sõmaru asemel seisab Semaer. Silmuse asemel Silmus, Urwaste asemel Urwas jne. Selle asemel katsub Liberi kirjutaja Eesti nimedele sagedasti Ladina lõpu anda. Nii näituseks kirjutab ta lõpu -us: Mekius, Cosius, Ekius, Normius, Laidus, Jarwius jne. = Mägisi, Kose, Jõgisoo, Nurme, Laitse, Järwe jne. Ehk jälle lõpu -s, -as, -es, -is, näituseks Carias = Karja, Tomias = Toomja, Padagas = Pada, Pasies = Paasiku, Ubbianes = Ubina, Aytis = Aidu, Paeitis = Päide, Vemais = Wõhma jne. Weel muid Ladina lõppusid leidub; neid kõiki aga siin üles lugeda wiiks liig kaugele.

Liber census Daniae nimesid silmates selgub pea, kui palju waewa daanlastele Eesti keeli nimede kirjutamine walmistanud. Näeme ju praegusel ajal, et muulane mõnda Eesti nime milgi kombel ei suuda wälja rääkida. Mis ime siis, kui umbes 700 aasta eest daanlased ühtelugu Eesti nimesid ära wäänasid ja wõõriti kirjutasid. Nagu enne tähendatud, seati Eestimaa kohta walmistatud Liber census Daniae osa mitme nimekirja najal kokku. Iga nimekirja walmistaja kirjutas nimesid isewiisi. Sel põhjusel leiame raamatu nimede kirjutuses nii wähe järjekindlust, et otse imestleda. Üks ja seesama nimi wahel kas kümnet wiisi kirjutatud. Kõige parema eeskuju annawad meile ses tükis sõnad küla ja mägi. Nii leiame küla sõna järgmistes nimedes: Peskulae, Torvascula, Rakela, Kalligalae, Jaergakylae, Pankyl, Herkial, Sellaegael, Paegkaelae, Melanculae, Vircol, Waerkaela, Wakalae, Wataekya, Martaekilae, Orgiöl jne. Igas eesolewas nimes tähendab sõna lõpupool küla. Meie wiisi ei ole, hulga kirjawiiside peale waatamata, kordagi küla kirjutatud. Muidu olgu Liber census Daniae külast weel nimetatud sõnad „kylaegund“ ja „kiligund“ — meie külakond, kihelkond. Niisama suurt kõikumist nimede kirjutamises näeme ka mäe ehk mäega ühendatud sõnades. Näituseks: Maechius, Mekius, Mechias, Meintakus, Emomaekae, Asimekae, Jacomeckae, Jalkemetae, Tarvameki, Vilumaeki, Kiriolle maec. Küll hulk mägesid, aga ei kordagi nimi meie wiisi kirjutatud. Nii tuleb kirjawiisi kõikumine igal pool enam-wähem nähtawale. Sarnasel kõikuwal alusel seistes ei wõi Liber meile täiesti kindlat juhtnööri anda, kudas kohti sel ajal tõesti hüüti.

Wõõriti kirjutuse juurde tuli weel wõõriti kuulmine. Wõõriti kuulmine aitab nimele segasema kuju anda. Igaüks, kel wõõra keelega tegemist, kuuleb õudseid sõnu tihti wõõriti. Mu ees seisab praegu kirikuraamat, mille jaoks sakslane esmalt Eesti nimesid üles kirjutanud ja siis wist lätlane nimesid ümber kirjutanud. Seal loen näituseks Ahlik = Ahelik, Siniskar = Semiskär, Jaan Rankon, naine Anna Reuken = Jaan ja Anna Rauk, Tetter = Teder jne. Sedasama wiisi wõis Liberi kirjutaja wõi Liberi nimelehtede kirjutajad mõne nime esmalt juba wõõriti kirja panna ja ümber kirjutades tehti uusi wigasid juurde. Liberi kirjutaja nägi enese ees ainult wõõraid nimesid, kelle üksikutest kirjatähtedest ta tihti aru ei saanud. Arwates, et ta ees see ja see kirjatäht leidub, kirjutas ta arwatawa kirjatähe nimesse, kuna tõepoolest hoopis teine kirjatäht oleks tarwis olnud kirjutada. Kõik need ja weel mõned muud põhjused kokku mõjusid nii palju, et palju nimesid hoopis moonutatud kuju said. Mõnigi Liber census Daniae wäänatud kohanimi on meil nagu pähkel, mille kallal hambaid, ei, parem ütelda pead peame murdma, enne kui aru kätte saame, missugust nime Liber census Daniae nimi meie päewil tähendab. Peale selle leidub Liberis kirjatähti, millest raske ütelda, missugusteks tähtedeks neid arwata. Liberis on näituseks c ja t täiesti ühte nägu. Sedawiisi loetakse mõnda sõna wahel t-ga, wahel c-ga, s. o. mõni arwab, et sõnas t seisab, teine jälle, et c.

Teiselt poolt on aga kindel, et nimed endid aastasadade jooksul enam-wähem muutnud. Arwaksime ka, et kui mingisugune nimi algupärast kuju alati kannab, siis see just kohanimi peab olema; teadus näitab meile ometigi, et kohanimed niisama muutlikud on nagu kõik, mis maailmas olemas. Keel muudab ennast aja jooksul, kohanimed muutuwad ka. Kohanimesid wõime nagu laawajõega wõrrelda, mis kraaterist wälja tulles enesele teed teeb ennast wälja laotades. Siin hangub üks osa ära, kuna teine osa edasi woolab, kuni jahedam ilm sellegi wiimaks jahtuma ja hanguma paneb. Waheajal woolab kraaterist uus laawajuga wälja endise ärahangunud laawajõe peale, katab selle mõned kohad sula wedelikuga, teised aga jätab puutumata. Nii lugu nimedegagi. Mitmesugused olud mõjuwad nimedesse ja moondawad nende kuju. Hea meelega püüab rahwas kohanimesid, aga ka üleüldse sõnu lühendada. Lühenduse teel sündis näituseks Danilinnast Tallinn, lühenduse teel Rabalast Rapla, Tapaarhust Tabara ja palju muud sellesarnast. Mõne korra on lühendades sõna wõi nime algkuju nii moondatud, et seda ära ei wõiks tunda, kui ajalooline tunnistus järjelesaamiseks näpunäiteid ei annaks. Näituseks ei wõiks peaaegu keegi tunnistada, et Lyoni linna nimi enne Lugdunum olnud ja et Lyon sest wiimasest nimest tekkinud, kui ajalugu selle kohta juhatust ei annaks.

Raske oleks niisama meie nimedest ära arwata, et Kiidewa Kiwidepääst ja Keawa Kätepääst tekkinud, kui nende wõõrakeelsed nimed Kiwidepe ja Kedenpe sellekohast tunnistust ei annaks. Keawa nimes on esialgusest nimest õieti ainult esimene kirjatäht järele jäänud, kõik muu aja jooksul teise kuju saanud. Sedasama wiisi on palju nimesid endid aja jooksul nii rohkesti muutnud, et tihti wõimata on algupärast kuju kätte saada, seda wähem, kui nende nimede kuju kohta endisel ajal tunnistused puuduwad. Ühesuguse saatuse on niihästi omad kui wõõrastelt laenatud nimed enestele saanud; wiimasedki on rahwas aja jooksul sulatuseahju saatnud, oma maitse järele ümber sulatada katsudes. Nii näituseks on rahwas Lisettenhofist Läti teinud. Liig ligidal seisab arwamine, et koha kas lätlased asutanud ehk keegi Lätist tulnud isik. Siiski ei tohi selle poolest lätlasi sugugi süüdistada; koht on nime kellestki Lisettest pärinud.

Ei wõigi nii imestleda, et ajaraamatute kirjutajad wõnnuwõõraste nimede kirjutamisel palju wigasid teinud. Me teeksime tihti niisama. Enam tuleb aga imestleda, kui ajaraamatute kirjutajad oma tuttawaid nimesid kirjutades wigasid teewad. Liber census Daniae kirjutaja ei kirjuta oma tuttawaid nimesid mitte ainult pea nii, pea teisiti, waid kirjutab neid wahel hoopis wõõriti. Nii näituseks Bicharte, kellest öeldakse, et ta 9 adramaa peremees Kupras olnud, kuna kuningas teised 9 adramaad oma hoiu all pidanud. See Bicharte tähendab aga Richardit.

Mida rohkem korda wõõras käsi nimesid ära kirjutanud, seda enam neid wäänatud. Liber census Daniae nimed on ehk kõigest paar korda enne wäänamisetules käinud, kui nad praeguse pärgamendi peale maailmale mälestuseks jõudsid; mõni ajaraamat on aga mõnda korda ära kirjutatud ja igal korral uusi wigasid sisse tehtud. Nii näituseks lugu Läti Hindreku ajaraamatuga. Igas wanas käsikirjas ilmub mõni nimi isekujul. Saarlaste jumalat nimetab üks käsikiri Tharapillaks, teine Tharapitaks, kolmas Tharabitaks. Jälle teises wana kirjas Tarapita ja Thoraphita, ka Tharaphita. Kõik need nimed tähendawad ometi: Taara awita. Kohanimedes weel suurem segadus. Näituseks leiame käsikirjades ja mõnes trükitud raamatus Puduurn, Pudurn, Pudüurn, Pudymra, Pudymrum, Pudymen. Mitmed ajaraamatu seletajad tahawad sest nimest Pudiwiru wälja lugeda. Ligemal seisab ometi Pudiwere. Igatahes annawad nii ärawäänatud nimed tihti kõwa pähkle katkimurdmiseks ja tuuma kättesaamiseks.

Nagu sfinksi ette jõuame, Liber census Daniae nimesid ära seletada püüdes. Mõnest nimest saame hõlpsasti jagu, aga teised walmistawad uurijale peawalu, uurijat nagu sfinks neelda tahtes. Nimede seletuseks on tänini alles koguni wähe tööd tehtud. Nimesid seletama hakates wõime pea igal sammul eksiteele sattuda. Seletusi nimede algupära kohta peetagu ainult oletamiseks. Mõnda nime leidub, mille kohta me oletamistki ei julge awaldada, kindlast seletusest pole juttugi. Igatahes wõib waewalt kõiki nimesid oma keele waral seletada. Harjumaal, weel enam aga ehk Wirumaal puutume nimedega kokku, mida Soome keele waral wõime seletada. Soome nimesid Eestist leides ei taha ma tunnistada, nagu oleksid soomlased muiste kaua aega Eestis elanud ja sest asumisest meile hulga nimesid mälestuseks jätnud. Küll pean ma soomlaste Eestimaal wiibimist kindlaks, aga seda wiibimist tuleb möödaminewaks arwata. Kui Eestimaal siiski palju nimesid leidub, mida Soome keel ära seletab, tuleb lugu nii mõista, et 1000 aasta eest ja weel wanem Eesti ja Soome keel teineteisest ehk niikaugele lahku läksid, nagu Tartu ja Tallinna murre.

Aja jooksul kadus hulk sõnu keelest, ainult nimedes suutis osa neist säilida. Soome keeles sellewastu elawad need sõnad praegu alles edasi. Soome keele waral saame mõnegi kohanime seletuse kätte.

Aga kõiki nimesid ei wõi ammugi Eesti ega Soome keele waral ära seletada. Mitme nime kohta ei anna Soome keelgi seletust. Tuleb oletada, et mitmed nimed kaugemast muistsest ajast pärit on, ajast, mil keegi wõõras rahwas meie maal elas. Enne eestlaste tulekut meie maal elanud rahwalt pärisid esiwanemad mitmed nimed, s. o. nad hakkasid kohta niisama edasi hüüdma, kui nende eelkäijad, ehk õigem wäänamisega edasi hüüdma. Nimede wäänamise tagajärjel on aga ränk ülesanne wõõrastelt päritud algupärase nime pärale päästa. Juhtub kord, mil oma keelest wõetud nime algupärast kuju raske kätte saada; palju raskemaks läheb aga wõõrastelt laenatud, väänatud nime algkuju kättesaamine.