Kuuldminõ
Kuuldminõ om üts viiest meelest. Kuuldmisõ riistaq ommaq kõrvaq.
Ku helülainõq kõrva tulõvaq ja trumminaha külge putusõq, sõs mi kuulõ hellü. Kuuldmisõ närviq saatvaq sõs kuult helü tundmisõ edesi aiu poolõ. Et õigõ pall'o helülainit kõrva saas, om välimäne kõrv kausi viisi lag'a luud ja mi või helü kuuldmist viil suurõmbas tetäq, kui üte kuuldmisõ toro, miä pasuna ehk lehtre viisi tett om, peenikese otsaga kõrva panõmiq. Tuuläbi võimiq viil inämb helülainit kõrva juhataq, miä hääle suurõmbas ja selgembäs tege.
Rassõ kuuldminõ ja kõrvolda jäämine (kurdisjäämine) võivaq mitund viisi sündüdäq. Sagõhõhe tulõ rassõ kuuldminõ tuust, et kõrvasitta nii pall'o kõrva himmitses, et kuuldmisõ uus täüs saa topitus ja kinniq sulutas ja helülainõq trumminaha külge ei võiq küündüq. Om lugu nii, sõs või jo kõrraperäline kõrva puhastaminõ kuuldmisõ jälq selges tetäq. Ent ommaq kuigiviisi, kas sündümisest saaniq ehk mõnõ haigusõ läbi kõrva liikmekeseq sisemädsen kõrvan ärqrikkunuq, sõs kõrvolda ehk rassõ kuuldmisõgaq inemine inämb kõrva tervüst ei saaq ja piät kõrvolda jäämä ehk kasina kuuldmisõgaq rahul olõma.
Kirändüs
[toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]- Hurda Jakob, "Inemisest", Tarto Kalender 1868; vahtsõst vällä annõt raamadun "Looja ees", Tarto, 2005.