Põltsamaa ordulinnus

Põltsamaa ordulinnus (saksa keeles Oberpahlen, vene keeles Верпель või Верполь) rajati 1272. aastal Liivimaa ordu poolt Põltsamaa jõe kaldale foogtkonna keskuse jaoks. Linnust on korduvalt purustatud ja taastatud. Alates Teisest maailmasõjast oli linnus suuremas osas varemetes. Pärast põhjalikke renoveerimistöid avati varemetes seisnud ajaloolised hooned, uuenenud õueala ning uus välilava külastajatele 2023. aasta juunis.

Põltsmaa linnus ja loss (aprill 2023)

Põltsmaa loss (aprill 2023)

Droonivideo Põltsamaa jõest ja ordulinnusest 2021. aasta sügisel

Vaade linnusele ülalt 2021. aasta sügisel

Vaade linnusele ülalt 2021. aasta sügisel

Põltsamaa linnus, loss ja Põltsamaa uus Niguliste kirik enne linnuse rekonstrueerimist (2010)

Linnus ja loss üle vallikraavi

Linnuse ja lossi läänevaade

Linnuses tegutsevad Põltsamaa Muuseum ja Eesti Pressimuuseum.

Ajalugu

Põltsamaa ordulinnus

Põltsamaast (saksa keeles Oberpahlen) oli kujunenud uue Põltsamaa foogtkonna keskus. Põltsamaa jõe ületuskohal ristusid tolleaegsed põhimagistraalid Tallinn–Tartu ja Viljandi–Laiuse–Narva. Seetõttu otsustas Liivimaa ordu rajada Mõhu kihelkonna keskele tähtsa maantee jõeületuskohta teetõkkelinnuse. Pae- ja maakivist linnus püstitati Põltsamaa jõe paremale kaldale. Liivimaa ordu maameistri Otto von Rodensteini (1272–1274) juhtimisel eraldati pisut rohkem kui ühe hektari suurune nelinurkne maatükk. See piirati paksude müüridega. Ehitustöödel kasutati materjalina kohalikku maa- ja lubjakivi. Müüri ümber kaevati lai ja sügav vallikraav, mis oli ühenduses jõega. Linnus valmis 1272. aastal.

Algne linnus oli ruudukujuline kastell, mille ümber kaevati Põltsamaa jõegaühenduses olevad vallikraavid. Kastelli müüride algne kõrgus oli kolm meetrit, peagi kõrgendati seda aga viie meetrini.

Algul ehitati suur paest ruudukujuline kastellitaoline ringmüür, millele kaevati ümber täiendavat kaitset pakkuv jõeveega täidetud vallikraav. Müüri loode- ja kaguküljel eendus danskeritaoline väravaehitis. Müür oli üle kolme meetri kõrge ja selle siseküljel kulges kaitsekäik. Väravad asusid loodes, kirdes ja kagus. Loodeväravat turvas vallikraavini ulatuv eeskaitse, kuid peavärav oli kaguvärav.

Müüri kõrgendati juba 13. sajandi lõpul. Samuti uuendati siis kaitsekäik, mis toestati ulgtalade asemel piilaritele. Selleaegne müüritis on varasemast hõlpsasti eristatav.

14. sajandil lisati müürile suurte laskeavadega tellisrinnatis. Linnuse idanurka ehitati konvendihoone. Teisel korrusel asusid kapiitlisaal, refektoorium ja dormitooriumid ning kaguküljes kõige suuremas saalis linnuse kirik. Kolmas korrus oli kaitsekorrus, mille jaoks on säilinud kitsas ja järsk tellistest müüritrepp konvendihoone tornis. Kogu ringmüüri sisekülg on olnud hoonetega ääristatud. 15. sajandil kõrgendati ringmüüri ja rajati uus kaitsekäik, mille kõrgus on praegugi 11 meetrit. Kastelli kolmes nurgas asusid väikesed nelinurksed tornid, mille väliskülje moodustas ringmüür, õuepoolne külg oli aga puidust.

Ruudukujuline, kastelli müüripikkusest umbes kolmandiku moodustav konvendihoone oli sisehoovi ja läänenurgas kõrguva torniga ehitis. Konvendihoone tiibu ühendas seestpoolt galerii, torni teine korrus oli aga kasutusel linnuse komandandi elupaigana. Värav asus edelaseinas, mis oli ühtlasi konvendihoone peafassaad. Tiibehitise teisel korrusel asusid garnisoni eluruumid.

Põltsamaa linnus

Põltsamaa linnuse varemed vallikraaviga

Linnusemüür

16. sajandi algul ehitati kagupoolse värava ette raveliin, sellele suurtükitorn ja nendevahelise ühenduse kaitseks kaponiir. Loodepoolsegi värava kaitseks püstitati praeguseks hävinud torn, mille ülakorrusel oli suurtükiplatvorm.

Liivimaa kuninga residents

16. sajandi jooksul Vene-Poola-Rootsi sõdade käigus rünnati ja rüüstati linnust korduvalt. Liivi sõja ajal, 1570. aastal, kuulutas Moskva tsaar Ivan Julm Holsteini hertsogi Magnuse – Taani kuninga Frederik II noorema venna ja Saare-Lääne piiskopi – Liivimaa kuningaks. Kuninga residentsiks sai Põltsamaa linnus. Seetõttu kohendati vana konvendihoone ümber elu- ja esindusruumideks. Küttekehadena hakati kaminate kõrval kasutusele võtma kahhelahje. Sõja käigus käis linnus siiski korduvalt käest kätte.

12. aprillil 1573 peeti Novgorodis Magnuse ning tsaari onupojatütre – 13aastase Maria Vladimirovna Staritskaja pulmad. Abielu suurvürstitariga võis tähendada tulevikus kohta Vene troonil. Kuningas Magnus sai enda juhtida 25 000 meest ja pidi tsaari jaoks maad juurde vallutama. Iseäranis huvitatud oli tsaar Tallinnast, mis oli rootslaste valduses. Kuna aga Magnus Tallinna vallutada ei suutnud, vihastas Ivan Julm hirmsasti ja saatis oma väe kuningriigile lõppu tegema. Magnus ja Maria põgenesid lootsikus üle Liivi lahe Riiga poolakate kaitse alla.

1600. aastal alanud Rootsi-Poola sõda käis mitu korda Põltsamaalt üle. Tuleroaks langesid nii linnus kui ka väiksemad mõisahooned, vahetusid mõisnikud. 1600. aastal hävis ka keskaegne kirik (1234), millest on säilinud vaid üks kunstiteos – nurgakonsool "Põltsamaa suudlus", mis asub tänapäeval Põltsamaa Muuseumis.

Linnusest kindluseks

1623. aastal kinkis Gustav II Adolf Liivi sõjas kannatada saanud ja sõjalise tähtsuse minetanud Põltsamaa linnuse ja mõisa feldmarssal Herman Wrangelile. Alustati varemetes hoonete kordaseadmist. Aastatel 1632–1636 töötas Põltsamaal arvukalt Tallinnast, Tartust jm pärinevaid ehitusmeistreid. Parandati lossi ja kirikut, ehitati üles majandushooned: veskid, rehed, karjaõu jne. Kahjuks ei olnud aga neilgi hoonetel pikka iga. Paraku hävis toona ehitatu suuresti Rootsi-Vene 1656.–1661. aasta sõja käigus, mil linnus rüüstati. Põltsamaa linnus kaotati 1681. aastal, mil garnison viidi linnusest minema. Sel puhul tehti 1682. aastal revisjon, mis on senini oluline Põltsamaa ajaloo allikas. Protokollides nimetatakse enam kui 20 hoonest koosnevat mõisaansamblit.

Põhjasõjas, 1703. aastal vallutasid ja hävitasid Põltsamaa lossi ja aleviku Venemaa väed kindralfeldmarssal Boriss Šeremetevi juhtimisel.

Pärast Põhjasõda, 1720. aastal, sai linnuse ja Põltsamaa kihelkonna omanikuks Peeter I riiginõunik Heinrich Claus von Fick (1678–1750). Temale oli seda mõisa soovitanud tütar Aurora ristiema Maria Aurora von Königsmark, kelle vanaisa Rootsi feldmarssal Hermann von Wrangell oli siinsete maade omanik Rootsi ajal. Fick alustas Põltsamaa majanduse arendamist eesmärgiga luua siin eesrindlik näidisasula järeletegemiseks kogu Vene riigis. Ta alustas uuesti kiriku ülesehitamist. Endine suurtükitorn liideti kiriku sisse juba kooriruumina.

Kindlusest rokokoolossiks

1750. aastal Heinrich Claus von Fick suri ja vastavalt testamendile jagati tema valdused viie tütre vahel. Senisest Põltsamaa mõisast eraldati Põltsamaa jõe vasakule kaldale jäänud mõisa osa ja sellest moodustus Uue-Põltsamaa mõis, mille päris Heinrich Claus von Ficki tütar Christine (1722–1788), kes oli abielus Jakob Heinrich von Lilienfeldiga (1716–1785). Linnuse ja Põltsamaa mõisa, mida pärast Uue-Põltsamaa mõisa loomist hakati kutsuma Vana-Põltsamaa mõisaks, päris Heinrich von Ficki tütar Aurora, kes oli abielus major Woldemar Johann von Lauw'ga (1712–1786). Lauw laskis Põltsamaa linnusevaremed esinduslikuks paleeks ümber kohendada.

1712. aastal Pärnumaal sündinud Lauw oli õppinud Jena ülikoolis, teenis Vene armees, kaotas Vene-Türgi sõjas vasaku käe, võttis rendile Muhu saare ning, abiellunud 1746. aastal Aurora von Fickiga, asus Põltsamaale. Tema äial oli olnud soov muuta linnake hästitoimiva majanduseluga õitsvaks asulaks, mis oleks eeskujuks kogu keisririigile. Lauw jätkas äia tööd. Ta rajas Põltsamaale vasekoja, tärklisevabriku ja parkimiskojad, rohelise klaasi koja, kus valmistati pudeleid, klaasnõusid meditsiini tarbeks ja igasugust rohelist õõnesklaasi. Johann Woldemar von Lauw ehitas konvendihoone ja vana lossi varemed ümber suurejooneliseks rokokoostiilis paleeks, mille ansamblisse liideti ühtse väliskujundusega kirikki.

1782. aastal asutas Lauw Põltsamaa lossis portselanimanufaktuuri, mis oli vanuselt kolmas Venemaal. Valgesiniseks maalitud kausid, taldrikud ja muud nõud, mis pärinesid Põltsamaa portselanimanufaktuurist, olid omal ajal väga hinnatud kaup. Ilmselt valmistati ka portselankujukesi. Paraku selle vabriku suured kulud jäid tasumata, mistõttu pidi see veel Lauw' eluajal tegevuse lõpetama.

Major von Lauw suri ootamatult 15. veebruaril 1786. Valitsus kui Lauw' põhiline võlausaldaja laskis pärast seda Põltsamaa lossi maha müüa ja keisrinna Katariina II andis mõisa rendile oma vallaspojale vürst Grigori Orloviga – krahv Aleksei Bobrinskile (1762–1813). Katariina II saatis poja Eestisse 1788. aastal karistuseks kõlvatu elu ja Pariisis tehtud kaardimänguvõlgade eest. Bobrinski abiellus Tallinna komandandi Woldemar Konrad von Ungern-Sternbergi tütre Annaga (1769–1846). Põltsamaa lossi torni ehitas ta observatooriumi, uuendas hoone sisustust, veetis Eestis ühtekokku üheksa aastat. 1804. aastast kuni oma surmani oli Laiuse ja Põltsamaa lossi ja mõisa rentnik, Kavastu, Kaave ja Pajusi mõisnik Carl Gustav von Wahl (1766–1825). Mõisa päris hiljem Aleksei Bobrinski tütar Maria Bobrinskaja, kelle abielu kaudu sai ja jäi see kuni 1920. aastani vürstide Gagarinite omaks. Üheks Põltsamaa lossi uhkuseks oli ka krahv Bobrinski raamatukogu.

Loss Esimese maailmasõja ja Eesti Vabariigi ajal

Esimese maailmasõja puhkedes paigutati Põltsamaa lossi sõjavägi. Sõja algul oli torni puuosa strateegilistel kaalutlustel maha lõhutud. Põltsamaa lossis ja Vana-Põltsamaa mõisas asus 1917. novembris moodustatud 2. Eesti polgu pataljon staabikapten Arnold Hinnomi juhtimisel. Lossi alumise korruse paari saali seati kahekordsed narid. Lossi oleks võinud mahutada paar tuhat sõdurit. Kuni mõisa ülevõtmiseni enamlaste poolt 1917. aasta detsembris oli loss olnud üsna korras. Saksa okupatsiooni ajaks 1918. aastal oli hoone juba laastatud. Mööbel oli lõhutud või rikutud, kastid dokumentidega lahti murtud ja tühjaks varastatud.

1919. aasta maaseadusega Põltsamaa mõis riigistati. Loss jäi kuni 1926. aasta suveni Eesti Vabariigi sõjaministeeriumi haldusesse. Hoone oli kehvas seisus, ruumid seisid tühjana, põrandad pehkisid ja katus lagunes. Kordategemiseks vajaminevat mitut miljonit marka polnud vastselt linnastaatusse tõusnud Põltsamaal kuskilt võtta. Vaatamata kesisele olukorrale oli loss turistide hulgas populaarne ja muutis Põltsamaa turismimagnetiks. Seetõttu tundsid ka linnajuhid kohustust lossi katuse parandamise ja akende vahetamisega tegelda. Heakorra parandamiseks keelati talumeestel hobustega lossihoovi sõitmine. Laadapäevadel seda siiski tohtis.

1929. aastal võeti loss muinsuskaitse alla ja 1935. aasta jaanuaris läks see täielikult linna omandisse. Järgmistel aastatel võttis linn ette hulga töid lossi olukorra parandamiseks. Tehti korda küttekolded, akendele lisati talveraamid ja haridusministeeriumi toel taastati marmorsaali 12 suurt 2,5 meetri kõrgust peeglit. 1938. aastaks oli korda seatud marmorsaal ja seal sai korraldada pidusid. Järgmisel aastal otsustas linnavalitsus muuta lossi alumise korruse rahvamajaks ja anda ruumid (välja arvatud marmor- ja rokokoosaal) kohalike organisatsioonide, eelkõige kaitseliidu, naiskodukaitse ja noorteorganisatsioonide kasutusse. Teisele korrusele oli plaan ehitada turistide kodu. Väljastpoolt tehti korda lossi peatrepp ja seinad värviti üle.

Loss Teise maailmasõja ja Nõukogude okupatsiooni ajal

23. juunil 1940. aastal hõivas Põltsamaa lossi Punaarmee ning 14. juulil 1941 põlesid nii Põltsamaa loss kui ka kirik maani maha. Põlengus hävisid Eesti kõige rikkalikumad rokokoodekoorid, mis olid 1750. aastatel tehtud lossi peakorruse paljudesse ruumidesse. Tuha alt paistsid välja vaid mitmesaja aasta vanuste kivimüüride jäänused. Lossihoov ja -varemed jäid Nõukogude armee valdusse kuni 1950. aastate teise pooleni, mil sõjavägi Põltsamaalt lahkus.

Hävinud Põltsamaa kirik taastati sõja järel pastor Herbert Kuurme eestvõtmisel, kes sai sinna sisustuse – altarisein, kantsel, pingid ja laelühtrid – likvideeritud Tartu Ülikooli kirikust ja oreli suletud Viljandi Jaani kirikust. Enamik kiriku taastamistöödest lõppesid 1952. aastal, uus tornikiiver sai paika 1969. aastal.

1970. aastate algul hakkas Põltsamaa Tarbijate Kooperatiiv planeerima lossis ja lossihoovis ulatuslikke ehitustöid. Põhjamaja asemele kavandati esindushoone restoraniga, piki kirdemüüri kontorihoone (tänane meistritemaja). Algasid väljakaevamised ja ehitustööd. Kunagise viljaaida kohale loodemüüri ääres kerkis juurviljahoidla, millest hiljem sai muuseumimaja. Konvendihoone siseõue mitmekorruseline sammasgalerii lõhuti maha 1981. aastal. Toonaste arusaamade ja arendusotsuste kohaselt oli see vajalik ettevalmistus enne lossihoone täiemahulist taastamist. Nõnda see siiski ei läinud.

Põltsamaa lossi taastamine

2020. aastal algas suurarendus, mis kestis 3,5 aastat. Selle raames investeeriti lossikompleksi umbes 4,6 miljonit eurot. Enam kui 80 aastat varemetes seisnud ajaloolised hooned, uuenenud õueala ning uus välilava avati külastajatele 2023. aasta juunis. Väravahoones on püsiekspositsioon, mis tutvustab koha 7,5 sajandi pikkust ajalugu, konvendihoones saab külastaja nautida ainulaadset arhitektuuripärandit ja tõusta ka seitsmekorruselise lossitorni vaatepaltvormile, kus omal ajal asus ka Struve geodeetilise kaare Põltsamaa mõõdupunkt. Peale selle on lossihoovis restoran-veinikelder Oberpahlen, mitmesugused meistrikojad, Kesk-Eesti kunstigalerii pART ja Põltsamaa kirik. Välilaval toimuvad vabaõhuüritused, lossikompleksis on võimalik rentida ruume ürituste korraldamiseks.

Põltsamaa lossikompleksi töid pidas Muinsuskaitseamet 2023. aastal aasta teo auhinna vääriliseks. Samuti pälvis suurarendus 2023. aastal Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali aastapreemia.

Pildid

• 
  Linnuse ja lossi asendiplaan 19. sajandist.
  Autor: Wilhelm Tusch
• 
  Linnuse ja lossi vaade kirdest 19. sajandil.
  Autor: Wilhelm Tusch
• 
  Põltsamaa linnuse ja lossi plaan. Arvatavasti 1682. aasta. Rootsi Sõjaarhiiv
• 
  Põltsamaa plaan 18. sajandist. Johann Christoph Brotze kogust
• 
  Põltsamaa linnus ja kirik 19. sajandi alguses. Vasakul Uue-Põltsamaa mõisasüda
• 
  Põltsamaa loss enne Esimest maailmasõda
• 
  Põltsamaa ordulinnuse hoov 1939. aastal. Foto alumises vasakus nurgas on näha Põltsamaa linnuse kaev.

Kirjandus

• Hagemeister, Heinrich von (1836). Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands T. 1–2. Riga: E. Frantzen. Lk lk 190–192.
• Bornhaupt, Christian (1855). Entwurf einer geographisch-statistisch-historischen Beschreibung Liv-, Ehst- und Kurlands, nebst einer Wandkarte. Riga: W.F. Häcker. Lk lk 67.
• Stryk, Leonhard von (1877). Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Erster Teil, Der ehstnische District mit vier karten. Dorpat: C. Mattiesen. Lk 514 lk. (+ kaardid), lk.379-381
• Villem Raam. "Põltsamaa linnus" // Eesti arhitektuur 4 (Tartumaa, Jõgevamaa, Valgamaa, Võrumaa, Põlvamaa). Valgus. Tallinn 1999. Lk 105-107

Välislingid

• Põltsamaa lossi koduleht
• Põltsamaa ordulinnus kultuurimälestiste riiklikus registris
• Rootsi Riigiarhiiv: Põltsamaa linnuse plaan 1683. aastast Plaan 2
• Pilte Johann Christoph Brotze kogust:
  • Pilt Ohngefährer Grundriß des Schloßes Oberpalen [der Plan].
  • Pilt Das Schloß Oberpalen von der Abendseite. 1800 [ Eduard Philipp Körber; die Ansicht].
• Aeropanoraam / aerofoto