Słaŭharad

Słaŭharad
valgevene	Слаўгарад * / Słaŭharad *transkriptsioon: Slavgarad
vene	Славгород (Slavgorod)
	Słaŭharadi lipp Słaŭharadi vapp
	Pindala: 24,6 km²
	Elanikke: 7788 (1.01.2024)
	Koordinaadid: 53° 27′ N, 31° 0′ E

Słaŭharad (transkribeerituna Slavgarad, vanasti Prapojsk (Прапойск), poola keeles vanasti Propojsk, vene keeles vanasti Пропойск (Propoisk) on linn Valgevenes Mahiloŭ oblastis, Słaŭharadi rajooni halduskeskus. Słaŭharad asub Mahiloŭ linnast 76 kilomeetri kaugusel Soži jõe kaldal. Linna läbib Žłobini ja Mahiloŭ vaheline raudtee.

Haridust annavad kaks keskkooli, laste spordikool ja muusikakool. Linnas on kultuuri- ja rahvaloomingu keskus ja kaks raamatukogu. Linnas on toiduainetetööstus, seal valmistatakse ka ehitusmaterjale. Linnas on jõesadam.

Vaatamisväärsusteks on vanalinn, XIX sajandil valminud postijaama hoone, aastail 1791–1793 valminud õigeusu kirik ja kaitsealune park.^[2]

Ajalugu

Vanemad kasutusel olnud nimekujud on Прупой ja Пропошеск.^[3] Asulat on esimest korda kirjalikult mainitud aastal 1136, mil see kuulus Smolenski vürstiriiki.^[4]. Aastal 1197 läks asula Mstislavi vürstiriigi koosseisu.^[5] XIII sajandil rajati sinna linnus, mis oli kasutuselö XVI sajandini. XIV sajandil sai asula Leedu osaks.

Seoses territoriaal-administratiivse reformiga hakkas Prapojsk kuuluma Minski vojevoodkonda ja Rečyca maakonda, kus sellest sai alev. Aastail 1601–1602 laastasid seda näljahäda ja epideemia, Uputuse ajal aga Moskva väed.^[6] Lesnaja lahingu järel toimus linna all lahing Adam Ludwig Lewenhaupti vägedest maha jäänud Rootsi sõdurite ja Vene peavägede vahel.^[7]

Poola jagamisel läks alev aastal 1772 Venemaa koosseisu, kus hakkas kuuluma Mogiljovi kubermangu ja Bõhhovi maakonda. Katariina II kinkis selle asula Golitsõnide suguvõsale.^[8] Aastal 1787 oli alevis kaks õigeusu kirikut, lisaks veel katoliku kirik.

Aastal 1924 läks Prapojsk Valgevene NSV koosseisu. 25. mail 1945 sai Prapojskist linn, ühtlasi muudeti selle nimi Słaŭharadiks. Põhjus on oletatavalt linna vana nime sarnasus venekeelse sõnaga «пропойца», mis tähendab väejooksikut (valgevene keeles sellist sõna ei ole). Aastal 1944, mil asula ümbruses peeti lahinguid, tundus taoline nimetus demoraliseerivana ja propagandasse mittesobivana.^[9]

Pilte

Postijaam
Vaade lossimäelt
Torn pargis
Õigeusu kirik

Tuntud elanikke

Ivan Hryharovič – valgevene ajaloolane
Vassili Bibikov – Nõukogude sõjaväelane
Józef Kozłowski – poola helilooja
Oleg Korottsev – vene astronoom ja geodeet
Ivan Ziaćkoŭ – valgevene füüsik
Danilo Vorontsov – ukraina füsioloog
Boriss Velikovski – vene arhitekt
Arthur Lourié – USA helilooja
Josef Pevzner – juudi kirjanik
Valancina Ivańkova – valgevene keraamik
Leanid Homanaŭ – valgevene kunstnik
Alaksandr Homanaŭ – valgevene arhitekt
Hienadź Hovar – valgevene füüsik
Jossif Igin – nõukogude karikaturist
Joseph Malkin – USA tšellist
Anatoli Sliva – Venemaa kohtunik
Alaksandr Antonienka – Valgevene poliitik

Viited

↑ The population as of January 1, 2024 and the average annual population for 2023 in the Republic of Belarus by regions, districts, cities and urban-type settlements
↑ Туристская энциклопедия Беларуси / редкол. Г. П. Пашков [и др.]; под общ. ред. И. И. Пирожника. — Мн., 2007.
↑ Жучкевич В. А. Краткий топонимический словарь Белоруссии. — Мн.: Изд-во БГУ, 1974. Lk. 310.
↑ Гістарычны шлях беларускай нацыі і дзяржавы = The History of the Belarusian Nation and State / Біч М., Гарэцкі Р., Конан У. і інш.; Міжнароднае грамадскае аб’яднанне «Згуртаванне беларусаў свету „Бацькаўшчына“». — Менск: З. Колас, 2005. Lk. 354.
↑ Славянская энциклопедия. Киевская Русь — Московия. Kd. 1 — М.: Олма-Пресс, 2001, 784 lk. ISBN 5-224-02249-5
↑ Вялікае княства Літоўскае: Энцыклапедыя. У 3 т. / рэд. Г. П. Пашкоў і інш. Kd. 2: Кадэцкі корпус — Яцкевіч. — Мінск: Беларуская Энцыклапедыя, 2005. Lk. 463.
↑ Konovaltjuk & Lyth, Pavel & Einar (2009). Vägen till Poltava. Slaget vid Lesnaja 1708 . Svenskt Militärhistorisk Biblioteks Förlag. ISBN 978-91-85789-14-6.
↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 18. mai 2012. Vaadatud 28. juulil 2016.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
↑ Вячорка В. Як расейскія пісьменьнікі пакрыўдзілі старажытны беларускі горад // Радыё Свабода, 20 чэрвеня 2016

Välislingid

[1] The population as of January 1, 2024 and the average annual population for 2023 in the Republic of Belarus by regions, districts, cities and urban-type settlements

[2] Туристская энциклопедия Беларуси / редкол. Г. П. Пашков [и др.]; под общ. ред. И. И. Пирожника. — Мн., 2007.

[3] Жучкевич В. А. Краткий топонимический словарь Белоруссии. — Мн.: Изд-во БГУ, 1974. Lk. 310.

[4] Гістарычны шлях беларускай нацыі і дзяржавы = The History of the Belarusian Nation and State / Біч М., Гарэцкі Р., Конан У. і інш.; Міжнароднае грамадскае аб’яднанне «Згуртаванне беларусаў свету „Бацькаўшчына“». — Менск: З. Колас, 2005. Lk. 354.

[5] Славянская энциклопедия. Киевская Русь — Московия. Kd. 1 — М.: Олма-Пресс, 2001, 784 lk. ISBN 5-224-02249-5

[6] Вялікае княства Літоўскае: Энцыклапедыя. У 3 т. / рэд. Г. П. Пашкоў і інш. Kd. 2: Кадэцкі корпус — Яцкевіч. — Мінск: Беларуская Энцыклапедыя, 2005. Lk. 463.

[7] Konovaltjuk & Lyth, Pavel & Einar (2009). Vägen till Poltava. Slaget vid Lesnaja 1708 . Svenskt Militärhistorisk Biblioteks Förlag. ISBN 978-91-85789-14-6.

[8] "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 18. mai 2012. Vaadatud 28. juulil 2016.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)

[9] Вячорка В. Як расейскія пісьменьнікі пакрыўдзілі старажытны беларускі горад // Радыё Свабода, 20 чэрвеня 2016

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]

[9]