Ohranka

Peterburi Avaliku julgeoleku ja korrakaitse jaoskond
**ohranka**
Asutatud	1866
Tegevuse lõpetanud	1917
Eesmärk	sisejulgeoleku tagamine
Peakorter	Peterburi
Asukoht	Admiraliteedi prospekt/ Gorohhovaja ulitsa 6/2, Peterburi (1882–1906); Moika tänav 12, Peterburi (1906–1917)
Tegevuspiirkond	Venemaa keisririik
Emaorganisatsioon	Venemaa keisririigi Siseministeeriumi Politseidepartemang
Allorganisatsioonid	linnade ja kubermangude Kaitsejaoskonnad

Avaliku julgeoleku ja korrakaitse jaoskond
**ohranka**
Asutatud	1882
Tegevuse lõpetanud	1917
Eesmärk	sisejulgeoleku tagamine
Peakorter	Peterburi
Tegevuspiirkond	Venemaa Keisririik
Emaorganisatsioon	Venemaa Keisririigi Siseministeeriumi Politseidepartemang
Allorganisatsioonid	linnade ja kubermangude kaitsejaoskonnad

Ohranka, ametliku nimetusega Venemaa Keisririigi Siseministeeriumi Politseidepartemangu ühiskondliku korra ja rahu kaitsejaoskond (vene keeles отделение по охране общественной безопасности и порядка, охранное отделение) moodustasid Venemaa Keisririigi Siseministeeriumi Politseidepartemangu poliitilise politsei Politseidepartemangu eriosakonna piirkondlikud jälitusasutused aastatel 1882–1917.

Venemaa Keisririigi riikliku julgeoleku tagamise keskasutuseks keisririigi pealinnas Peterburis Fontanka tänav 16 oli Venemaa Keisririigi Siseministeeriumi Politseidepartemangu Eriosakond, millele allusid keisririigi kubermangudes asuvad kaitsejaoskonnad.

Kaitsejaoskonnad likvideeriti Venemaa Ajutise Valitsuse korraldusega 10. mail 1917.

Kaitsejaoskondade isikkoosseisus oli tema tegevuse lõpuaastatel ca 1000 töötajat, kellest 200 asus pealinnas Peterburis, kubermangu kaitsejaoskondades asus keskmiselt 2–3 sandarmikorpuseohvitseri ning teenistujat. Lisaks ametlikele kaastöötajatele kuulusid kaitsejaoskondade koosseisu ka salajased kaastöötajad (fiilerid) ja salajased kaastöötajad (agendid).

Pikemalt artiklis Venemaa Keisririigi haldusjaotus

Politseidepartemangu Eriosakonna ja sellele alluvate kaitsejaoskondade tööd juhtis Venemaa keisririigi siseministri asetäitja (seltsimees), kes;

juhtis kriminaalmenetluste läbiviimisel täidevsaatvat võimu omavat Riigipolitseid ja
oli ka sõjaväestatud, riiklikku julgeolekut tagava ja juurdlust läbiviiva Sandarmikorpuse ning sellele alluvate kubermangude sandarmivalitsuste juht^[1],^[2].

Pikemalt artiklis Venemaa Keisririigi Siseministeeriumi Politseidepartemang#Politseidepartemangu juhid

Ohranka ehk kaitsejaoskondade loomine

Enne 1880. aasta politseireformi oli riikliku julgeoleku tagamisega tegelevad kaitsejaoskonnad vaid pealinnas Peterburis (loodi 1866) ja Moskvas (1880) ning Varssavis (1890). Pärast 1880. aasta reformi aga moodustati riikliku keskasutusena Kolmanda Osakonna asemel Politseidepartemangu Eriosakond, millele allusid keisririigi haldusüksustes – kubermangudes tegutsevad kaitsejaoskonnad ehk ohrankaosakonnad.

Keisririigi korrakaitseliste ja riiklikku julgeolekut tagavate asutuste ühise juhtimise alla liitmiseks ja relvastatud poliitiliste liikumiste vastase asutuste loomise tõukeks oli 1880. aastatel Venemaal laialt levinud sotsialistlik liikumine ning ka sellega kaasnenud poliitiline terrorism (Narodnaja Volja, Sotsialistide-Revolutsionääride Partei Võitlusorganisatsioon, VSDTP Võitlusorganisatsioon), liikumiste poolt, kes pidasid ainuvõimalikuks poliitiliste muudatuste saamise viisiks Venemaa keiserliku perekonna ning keisririigi juhtivate poliitikutele suunatud terroriakte. 17. veebruaril (ukj) 1880 toimus Peterburis Narodnaja Volja liikme Stepan Halturini organiseeritud terroriakt, mis oli suunatud keisriperekonna vastu. Keiser Aleksander II pääses atentaadist, kuid Talvepalees keisri söögisaalis plahvatanud pommi tõttu hukkus 67 inimest.

Sisejulgeolekut tagavate asutuste reorganiseerimiseks moodustati keisri korraldusel Riiklikku korra ja ühiskondliku rahu kaitse kõrgem korraldav komisjon, mille juhiks määrati krahv Mihhail Loris-Melikov. Üleminekuperioodi ajaks määrati ka Loris-Melikov, kellele allutati ka seni keisri isiklikule kantseleile allunud Kolmas osakond ja Sandarmikorpus, augustis 1880 aga määrati Loris-Melikov siseministriks ning 6. augustil kinnitas keiser Loris-Melikovi koostatud Venemaa ühendatud Siseministeeriumi kava.

Plaani kohaselt oli:

Keisririigi elanikkonna poliitilise meelsuse kontrolli ja jälgimise jälitusasutusteks olid Moskva ja Peterburi ning hiljem poliitiliselt aktiivsemates piirkondades loodud kaitse-jälitus/kaitsejaoskonnad ning keskasutuseks Politseidepartemangu Eriosakond;
Kaitsejaoskondade poolt jälitusmenetluses ning sandarmivalitsuste poolt kriminaalmenetluses väljaselgitatud riigivastaseid kuritegusid menetlesid kubermangu sandarmivalitsused või sandarmivalitsuste keskasutus Sandarmikorpus.

Kaitsejaoskondade piirkondlikud asutused

Peterburi Kaitsejaoskond

Pikemalt artiklis Peterburi Kaitsejaoskond

1866–1887, Peterburi linnapea kantselei juures asuv Avaliku korra ja rahu kaitse jaoskond ("Отделение по охранению общественного порядка и спокойствия в столице" при канцелярии Санкт-Петербургского градоначальникe)
1887–1917, Peterburi Avaliku korra ja rahu kaitsejaoskond (Oтделение по охранению общественной безопасности и порядка в Санкт-Петербурге);

Peterburi kaitsejaoskond, mis oli Venemaa Keisririigi 1. kaitsejaoskond, moodustati 1866. aastal, pärast Dmitri Karakozovi poolt keiser Aleksandr II-le tehtud atentaati, oli väikesearvuline (12 inimest).

Peterburi kaitsejaoskond asus:

1867–1877, Bolšaja Morskaja tänav (ул. Большая Морская), 40
1878–21. november 1901, Gorohhovaja tänav (ул. Гороховая), 2
21. detsember 1901 – 27. veebruar 1917, Moika kaldapealne (наб. реки Мойки, (endine A.Puškini korter)), 12
.
Kaitsejaoskonna organisatsioon koosnes:
- Üldkantseleist, kuhu kuulus 8 "lauda", vastavalt jälgitatavatele teemadele;
- Kaitsekommandost, mis tegeles keisri ja keisriperekonna füüsilise kaitsega;
- Keskalluvusega fiilerisalk, mis tegeles varjatud jälgimisega ja
- Registreerimisbüroo

Peterburi kaitsejaoskonna formaalseks juhiks oli Peterburi linnapea, kuid tegelikud juhid olid:

1867–1877, Fjodor Arhipovitš Kolõškin
1877–1878, Mitrofan Petrovitš Ustimovitš
1878–1880, Vassili Vassiljevitš Fursov
1880–1883, Georgi Porfirovitš Sudeikin, tapeti 16. detsembril 1883,
1884–1885, K. Velbitski
1885–1897, Pjotr Vassiljevitš Sekerinski
1897–1901, Vladimir Mihhailovitš Piramidov, hukkus 21. juunil 1901,
1901–1901, N. Matšalov
1901–1903, I. Sazonov
1903–1905, Leonid Nikolajevitš Kremenetski
1905–1909, Aleksandr Vassiljevitš Gerassimov (1861–1944)^[3]
1909 Sergei Georgevitš Karpov, tapetud 19. detsember 1909;
1910–1914, Mihhail Kotten (Михаил Фридрихович фон Коттен);
1914–1915, P. K. Popov
1914–1917 Konstantin Ivanovitš Globatšjov^[4],^[5]

Kaitsekomando (Охранная команда) moodustati 5. augustil 1883, kuid juriidiliselt asutati alles 28. augustil 1903, "keisri sõidumarsruutide kaitsmiseks jalutuskäikude, teatrite külastamise jms ajaks" ning samuti ministrite, välissaadikute ja teiste isikute kaitsmiseks;
Keskalluvusega fiilerisalk (Центральный филерский отряд), alustas tegevust jaanuaris 1911, tegevuse aluseks oli keisririigi siseministri poolt 7. detsembril 1910. kinnitatud Fiileri kesksalga põhimääärus (Положение о Центральном филерском отряде). Salga ülesandeks oli keisri ja tema perekonna kaitse organiseerimine reiside ajal määda Venemaad ja revolutsioonilise tegevuse jälgimine Venemaal ning ka välismaal (Šveitsis, Prantsusmaal (1913) ja Itaalias (1912));
Registratsioonibüroo (Регистрационное бюро), moodustati 23. jaanuari 1911. aasta põhimäärusega, ning büroo ülesanneteks oli sissesõitnud isikute jälgimine, kes elasid hotellides, möbleeritud tubades Peterburis^[6]

Moskva Kaitsejaoskond (Московское охранное отделение),

1880–1881, Moskva Politseimeistri kantselei juures asuv Salajane Jälitusjaoskond (Секретно-розыскное отделение при Канцелярии московского обер-полицмейстера)
1880–1917 Moskva linnapea juures asuv Moskva Avaliku julgeoleku ja korra kaitse jaoskond (Отделение по охранению общественной безопасности и порядка в Москве (охранное отделение) при Московском градоначальнике).

Moskva kaitsejaoskond moodustati 1880. aastal enne keiser Aleksandr II visiiti Moskvasse, kuid oli samuti väikesearvuline ning 1889. aastal oli tema isikkoosseis ainult 6 inimest, kaitsejaoskonna teeninduspiirkond oli ainult Moskva linn. Moskva Sandarmivalitsus aga juhtis Moskva kubermangu, Arhangelski kubermangu, Vladimiri kubermangu, Vologda kubermangu, Kaluuga kubermangu, Kostroma kubermangu, Nižni-Novgorodi kubermangu, Orjoli kubermangu, Rjazani kubermangu, Smolenski kubermangu, Tveri kubermangu, Tula kubermangu, Jaroslavli kubermangu poliitilise politsei tegevust^[7].

Kaitsejaoskonna organisatsioon koosnes:
- 5 osakonnast, vastavalt jälgitatavatele teemadele;
- Üldkantseleist
  - Üldkantselei Eriosakonnast, mis tegeles:
    - kahtlustatavate varjatud jälgimise organiseerimisega:
      - (kontrollis varjatud jälgimise poste,
      - teostas kirjavahetust atud küsimustes,
      - teostas isikute, kes olid allutatud varjatud kontrollile elukohtade kontrolli ning
      - koostas varjatud jälgimise andmetest kokkuvõtteid
- Agentuurosakond, (moodustati 1910. aastal), mis tegeles
  - siseagentuuriga, st. salajastelt kaastöötajatelt saadud agentuurandmete töötlusega^[8]

Moskva kaitsejaoskonna juhid^[9]:

1880–1884 Aleksandr Skandrakov, (А. Скандраков);
1884–1896 Nikolai Berdjajev (1855–1913) (Н.С.Бердяев);
1896–1902 Sergei Zubatov (Зубатов Сергей Васильевич);
1902–1905 Vassili Ratko (Ратко Василий Васильевич);
1905 Vladimir Tržetsjak (Тржецяк Владимир Валерианович)
1905–1906 Aleksandr Peterson (Петерсон Александр Григорьевич);
1905–1906 Pjotr Fullon (Фуллон Петр Александрович);
1906–1907 Jevgeni Klimovitš (Климович Евгений Константинович)
1907–1909 Mihhail Kotten (Фон-Котен (Фон-Коттен, фон Котен) Михаил Фридрихович);
1909–1912 Pavel Zavarzin^[10],^[11],^[12];
1912–1917 Aleksandr Martõnov^[13];

Varssavi Kaitsejaoskond, 1900–1917

1903–1905, Aleksandr Peterson (Петерсон Александр Григорьевич);
1906–1909, Pavel Pavlovitš Zavarzin;
1909–1912, Konstantin Globatšjov;

13. augustil 1902 moodustatud Vilno, Jekaterinoslavli, Kaasani, Kiievi, Odessa, Saratovi, Tiflisi ja Harkovi kubermangu kaitsejaoskonnad.

Vilno Kaitsejaoskond

Jekaterinoslavli Kaitsejaoskond

Kaasani Kaitsejaoskond

Kiievi Kaitsejaoskond +

1879–1903, Vassili Novitski (Новицкий, Василий Дементьевич) (ru)
1903–1905, Aleksandr Spiridonovitš (ru);
1905– , Aleksandr Šredel (Александр Шредель)
1907–1911, Nikolai Kuljabko (Николай Кулябко);

Odessa Sandarmivalitsuse kaitsejaoskond

Pavel Zavarzin

Saratovi Kaitsejaoskond

Tiflisi Kaitsejaoskond

1897– , Jevgeni Debel (Евгений Павлович Дебел)
21. jaanuar 1903 – Aleksandr Jerjomin

Harkovi Kaitsejaoskond

Välisagentuuri juht:
- 1885–1902 Pjotr Ratškovski;
- 1902–1905 Leonid Ratajev;
- 1905–1909 Arkadi Garting (Герарди Б.А.);
- 1909–1917 Aleksandr Krasilnikov;

Muudatused organisatsioonis

1907. aastal moodustati keskasutuse Politseidepartemangu Eriosakonna ning alamaastme kubermangujaoskondade töö parandamiseks ja koordineerimiseks 8 kaitsejaoskondade rajooni (районные охранные отделения), millest igasse rajooni kuulus 8–12 kubermangu^[14],^[15].

Põhja rajoon (keskus Peterburi), rajooni koosseisu kuulusid: Peterburi, Eestimaa, Pihkva, Novgorodi ja Olonetsi kubermang;
Keskrajoon (Moskva) – Moskva, Tveri, Jaroslavli, Volgogradi, Arhangelski, Kostroma, Kaluga, Tula, Orjoli, Vladimiri, Rjazani ja Nižni Novgorodi kubermang;
Volga-äärne rajoon (Samara) – Samara, Permi, Vjatka, Kaasani, Simbirski, Ufa, Saraatovi, Orenburgi, Astrahani, Penza kubermang ja Uraali oblast;
Kagurajoon (Harkov) – Harkovi, Kurski, Voroneži, Tambovi kubermang, Doni, Musta mere ja Jekaterinoslavli oblast;
Edelarajoon (Kiiev) – Kiievi, Tšernigovi, Poltava, Podolski ja Volõõnia kubermang;
Lõunarajoon (Odessa) – Hersoni kubermang, koos Odessaga, Tauria kubermang, Bessaraabia kubermang ja kogu Musta mere rannik;
Looderajoon (Vilno) – Vilno, Kovno, Grodno, Mogiljovi, Minski, Vitebski ja Smolenski kubermang;
Läänemere rajoon (Прибалтийское) (Riia) – Liivimaa ja Kuramaa kubermang.

15. detsembril 1907 moodustati täiendavalt Turekestani kindralkuberneri kantselei juures Turkestani rajoon kaitsejaoskond (keskus Taškent) Taga-Kaspia, Samarkandi, Semiretšnoi, Sõr-Darja kubermang ja Fergana oblast ja

Siberi (Irkutski) rajooni kaitsejaoskond (keskus Irkutsk) – Irkutski kindralkubermangu Taga-Baikali, Jakuudi oblast, Irkutski ja Irkutski kubermang Stepi kindralkubermang Akmolino kubermang ja Semipalatinski oblast^[16].

Kaitsejaoskondade keskasutus, Politseidepartemangu Eriosakond

Politseidepartemangu Eriosakond ehk salajane osakond (vene keeles Особый отдел Департамента государственной полиции в составе Министерства внутренних дел ja hiljem Особый отдел Департамента полиции в составе Министерства внутренних дел)

Politseidepartemangu Eriosakonna ülem:

1898–1902, Leonid Ratajev
1902–1903, Sergei Zubatov
1908–1909, Jevgeni Klimovitš
21. jaanuar 1910 – juuni 1913, Aleksandr Jerjomin (ru) (1872–1920)

Vaata ka

Viited

↑ ПОЛОЖЕНИЕ об устройстве секретной полиции в Империи. «Высочайше утверждено. 3-го декабря 1882 г. в Гатчине»
↑ Положение об устройстве секретной полиции в империи
↑ Герасимов А.В. На лезвии с террористами
↑ Глобачев Константин Иванович
↑ Правда о русской революции: Воспоминания бывшего начальника Петроградского охранного отделения, М.: Российская политическая энциклопедия (РОССПЭН). 2009. – 519 с
↑ "Жандармские и полицейские учреждения > Охранные отделения. ОТДЕЛЕНИЕ ПО ОХРАНЕНИЮ ОБЩЕСТВЕННОЙ БЕЗОПАСНОСТИ И ПОРЯДКА В САНКТ-ПЕТЕРБУРГЕ (ОХРАННОЕ ОТДЕЛЕНИЕ). 1866 – 1917". Originaali arhiivikoopia seisuga 27. veebruar 2015. Vaadatud 20. juulil 2010.
↑ Москва и центральные губернии: органы политического сыска, дознания и суда (1826–1917)
↑ А. Шаханов, Жандармские и полицейские учреждения > Охранные отделения. ОТДЕЛЕНИЕ ПО ОХРАНЕНИЮ ОБЩЕСТВЕННОЙ БЕЗОПАСНОСТИ И ПОРЯДКА В МОСКВЕ (ОХРАННОЕ ОТДЕЛЕНИЕ) ПРИ МОСКОВСКОМ ГРАДОНАЧАЛЬНИКЕ. 1880 – 1917., Московский журнал, N 1 – 2006 г.
↑ А. Шаханов, Москва и центральные губернии: органы политического сыска, дознания и суда (1826–1917)ю Начальники 2-го округа штаба Отдельного корпуса жандармов, Московский журнал N 1 – 2006 г.
↑ Заварзин Павел Павлович
↑ Заварзин П.П. Работа тайной полиции
↑ Заварзин П.П. Жандармы и революционеры
↑ Мартынов А.П. Моя служба в Отдельном корпусе жандармов
↑ Положение "О районных охранных отделениях". 14 декабря 1906 г.^{[alaline kõdulink]}
↑ Hовое положение "Об охранных отделениях", 9 февраля 1907 г.^{[alaline kõdulink]}
↑ "Жандармские и полицейские учреждения > Районные охранные отделения. Районные охранные отделения". Originaali arhiivikoopia seisuga 27. veebruar 2015. Vaadatud 21. juulil 2010.

Kirjandus

"Охранка". Воспоминания руководителей политического сыска. Тома 1, М., Новое литературное обозрение, 2004
"Охранка". Воспоминания руководителей политического сыска. Тома 2, М., Новое литературное обозрение, 2004.

[3WNIt-1] ПОЛОЖЕНИЕ об устройстве секретной полиции в Империи. «Высочайше утверждено. 3-го декабря 1882 г. в Гатчине»

[FRMe5-2] Положение об устройстве секретной полиции в империи

[KLH2C-3] Герасимов А.В. На лезвии с террористами

[R17Iq-4] Глобачев Константин Иванович

[vCHdR-5] Правда о русской революции: Воспоминания бывшего начальника Петроградского охранного отделения, М.: Российская политическая энциклопедия (РОССПЭН). 2009. – 519 с

[d0tWs-6] "Жандармские и полицейские учреждения > Охранные отделения. ОТДЕЛЕНИЕ ПО ОХРАНЕНИЮ ОБЩЕСТВЕННОЙ БЕЗОПАСНОСТИ И ПОРЯДКА В САНКТ-ПЕТЕРБУРГЕ (ОХРАННОЕ ОТДЕЛЕНИЕ). 1866 – 1917". Originaali arhiivikoopia seisuga 27. veebruar 2015. Vaadatud 20. juulil 2010.

[tW9R8-7] Москва и центральные губернии: органы политического сыска, дознания и суда (1826–1917)

[PAgrn-8] А. Шаханов, Жандармские и полицейские учреждения > Охранные отделения. ОТДЕЛЕНИЕ ПО ОХРАНЕНИЮ ОБЩЕСТВЕННОЙ БЕЗОПАСНОСТИ И ПОРЯДКА В МОСКВЕ (ОХРАННОЕ ОТДЕЛЕНИЕ) ПРИ МОСКОВСКОМ ГРАДОНАЧАЛЬНИКЕ. 1880 – 1917., Московский журнал, N 1 – 2006 г.

[GzqKf-9] А. Шаханов, Москва и центральные губернии: органы политического сыска, дознания и суда (1826–1917)ю Начальники 2-го округа штаба Отдельного корпуса жандармов, Московский журнал N 1 – 2006 г.

[mBNQ6-10] Заварзин Павел Павлович

[UNHSv-11] Заварзин П.П. Работа тайной полиции

[CqvWX-12] Заварзин П.П. Жандармы и революционеры

[Czzpl-13] Мартынов А.П. Моя служба в Отдельном корпусе жандармов

[DchUN-14] Положение "О районных охранных отделениях". 14 декабря 1906 г.^{[alaline kõdulink]}

[gZsq9-15] Hовое положение "Об охранных отделениях", 9 февраля 1907 г.^{[alaline kõdulink]}

[erqp2-16] "Жандармские и полицейские учреждения > Районные охранные отделения. Районные охранные отделения". Originaali arhiivikoopia seisuga 27. veebruar 2015. Vaadatud 21. juulil 2010.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]

[9]

[10]

[11]

[12]

[13]

[14]

[15]

[16]