Aleksandr Puškin

See artikkel räägib luuletajast; laeva kohta vaata artiklit Aleksandr Puškin (jõelaev); 1965. aastal ehitatud laeva kohta vaata artiklit Marco Polo (1965); teemandi kohta vaata artiklit Aleksandr Puškin (teemant)

---

Orest Kiprenski. Aleksandr Puškini portree. 1827.

Aleksandr Sergejevitš Puškin (vene keeles Александр Сергеевич Пушкин; 6. juuni (vkj 26. mai) 1799 Moskva – 10. veebruar (vkj 29. jaanuar) 1837 Peterburi) oli vene romantiline luuletaja, prosaist ja näitekirjanik, üks moodsa vene kirjanduse rajajatest. Ta kirjutas ka kirjanduskriitikat ja ajalooteoseid.

Päritolu

Puškin pärines Puškinite tituleerimata aadlisuguvõsast, mis genealoogilisele legendi järgi sai alguse "ausast mehest" Ratšast ("мужу честну" Ратше). Puškin ise samastas kirjutises "Minu sugupuu" (Моя родословная) oma esiisa Ratmiriga (Aleksander Nevski kaasaegsega), keda mainiti Ratša (lühend nimest Ратислав Степан) nime all kroonikates ja kes hukkus 1268. aastal Rakovori lahingus. Ta eksis, sest esimene allikates mainitav Puškinite eellane oli Gavrila Aleksitš, kes oli sugupuu järgi Ratša lapselapselaps. Aleksitš osales 1240. aastal Neeva lahingus ja oli niisiis ise Aleksander Nevski kaasaegne. Seega pidi Puškinite esiisa Ratša elama sada aastat varem.

Puškin kirjutas oma suguvõsast korduvalt nii luulet kui ka proosat. Ta nägi oma esivanemates tõelise aristokraatia etaloni: see oli iidne suguvõsa, kes teenis ausalt isamaad, kuid ei pälvinud valitsejate poolehoidu ja oli taga kiusatud. Ta kirjutas korduvalt (sealhulgas ilukirjanduses) oma emapoolsest vanavanaisast, aafriklasest Abram Petrovitš Hannibalist, kellest sai Peeter I teener ja kasvandik ning hiljem sõjaväeinsener ja kindral.

17. sajandil ei tõusnud Puškini isapoolsed esivanemad õukonnas kõrgemale laudniku astmest. Peeter I ajal elanud vaarisa Aleksandr Petrovitš Puškin oli kaardiväeseersant, kes 1725. aastal tappis meeltesegaduses oma abikaasa Jevdokija Puškina. Puškini isapoolne vanaisa Lev Aleksandrovitš Puškin oli suurtükiväepolkovnik, kaardiväekapten. Isa Sergei Lvovitš Puškin oli vaimukas seltskonnainimene ja harrastusluuletaja. Puškini ema Nadežda Ossipovna oli Hannibali lapselaps. Isapoolne onu Vassili Lvovitš Puškin oli tuntud luuletaja Nikolai Karamzini ringkonnast. Õdedest ja vendadest jõudsid täiskasvanuikka Olga Pavlištševa ja Lev Sergejevitš Puškin.

Elulugu

Lapsepõlv

Puškin sündis 26. mail (6. juunil) 1799 Moskvas Nemetskaja slobodas. Jelohhovo Jumalailmumise kiriku (praegune Jelohhovo Jumalailmumise peakirik) meetrikaraamatus on 1799. aasta 8. juuni all muu hulgas ka järgmine sissekanne 27. mai kohta: "27. mai. Kolleegiumiregistraator Ivan Vassiljev Skvartsovi majas sündis tema üürilisel major Sergi Lvovitš Puškinil poeg Aleksandr. Ristitud 8. juunil. Ristiisa krahv Artemi Ivanovitš Vorontsov, ristiema eelnimetatud Sergi Puškini ema, lesknaine Olga Vassiljevna Puškina."

Aastate 1805–1810 suved veetis tulevane luuletaja enamasti emapoolse vanaema Marija Aleksejevna Hannibali (1745—1818, sündinud Puškina, suguvõsa teisest harust) juures Zahharovo külas (praegu Moskva oblasti Odintsovo rajoon) Zvenigorodi lähedal.

Noorpõlv

Puškin alustas õpinguid 1811. aastal Peterburi eeslinna Tsarskoje Selo lütseumis koos hilisemate Venemaa kuulsate kirjandusringkonna inimeste Ivan Puštšini, Wilhelm Küchelbeckeri ja Anton Delwigiga. Kirjandustegevusega alustas ta juba lütseumiaastatel ja 1814. aastal ilmus tema esimene luuletus "К другу стихотворцу". 1817. aastal, pärast Tsarskoje Selo lütseumi lõpetamist, astus Aleksandr Puškin tööle Välisasjade Kolleegiumisse ja omas õukonnas kammerjunkru auastet. Puškin polnud oma auastmega rahul ja see on tekitanud täieliku segaduse Vene kirjandusloos, mistõttu on arvatud, et tegemist oli madala auastmega. Tegelikult vastas aastast 1800 kammerjunkru auaste riiginõuniku või kapten-komandöri auastmele. Välisasjade Kolleegiumis töötamise ajal jätkas ta kirjandustegevust ja osales ka aktiivselt Vene keisri õukonna seltsielus. 1820. aastal ilmus ta esikpoeem "Ruslan ja Ljudmilla".

1820. aastal avaldas Puškin Peterburis autoritaarse keisrivõimu vastase epigrammi, mille eest saadeti ta administratiivkorras asumisele Lõuna-Venemaale (Jekaterinoslav, Kišinjov ja Odessa), kus ta kirjutas romantilised poeemid "Kaukaasia vang", "Bahtšisarai purskkaev" ja "Vennad röövlid". 1823. aastal alustas ta värssromaani "Jevgeni Onegin" kirjutamist.

1824. aastal saatis keskvõim Puškini asumisele Venemaa põhjapiirkondadesse, vanematekoju Mihhailovskojesse, kus ta jätkas tööd romaaniga "Jevgeni Onegin" ning kirjutas romaani "Boriss Godunov". Puškin viibis Mihhailovskojes ka 1825. aasta detsembris, kui Peterburis Talvepalee väljakul toimus dekabristide ülestõus. Lõpetanud tragöödia "Boriss Godunov" kirjutamise, luges Puškin selle üksinda valjusti ette, aplodeeris ja karjus: "Tubli, Puškin, tubli, koerapoeg!"

1826. aastal andis uus keiser Nikolai I Puškinile armu ning lubas ta asuda elama Moskvasse, kuid juba 1828. aastal seati Puškin tema poliitiliste väljaütlemiste ja kirjandusteoste eest Venemaa Riiginõukogu otsusega kolmanda osakonna politseilise järelevalve alla.

1831. aastal abiellus Puškin Natalja Gontšarovaga. Enne pulmi külastas ta Boldino mõisa, kuhu oli sunnitud jääma pikemaks ajaks piirkonnas levinud nakkushaiguste tõttu. Seda Puškini kirjandusperioodi nimetatakse Boldino sügiseks. Puškin abiellus 15. mail 1831. aastal ning kolis seejärel Peterburi, kus ta kogus arhiivimaterjale ning kirjutas nende põhjal ajaloolised teosed "Dubrovski", "Kapteni tütar" ja "Pugatšovi lugu".

1837. aasta 9. veebruaril (vkj 27. jaanuaril) kohtus Puškin auhaavamise lahendamiseks määratud duellil Georges d'Anthesiga. Puškin suri saadud vigastustesse 10. veebruaril (vkj 29. jaanuaril) oma majas Peterburis Moika kaldapealsel.

Duell ja surm

Puškin hukkus duellil, mis oli tolle aja aurikkumiste lahendamise viise ja mille ta pidas prantsuse päritolu Hollandi saadiku parun Heeckereni kasupoja, keisri kavalergardide polgu porutšiku Georges d'Anthèsiga. Duelli käigus esimesena püstolist tule avanud d'Anthès haavas surmavalt Puškinit, kes haavatuna tegi vastulasu, millega haavas d'Anthèsi rindkere piirkonda. d'Anthèsi pääsemise kohta on käibel versioon, et ta kandis alatult vormiriietuse all terasest soomusvesti, millelt rikošetiga põrganud kuul ainult riivas ta paremat kätt ning tekitas rindkerepõrutuse. d'Anthèsi enda seletuse järgi põrkas Puškini lastud kuul tagasi tema mundrinööbist, mis päästis tema elu.

Enne surma jõudis Puškin vahetada kirju tsaar Nikolai I-ga, kes lubas hoolitseda ta naise ja laste eest. Tõepoolest andis keiser korralduse maksta kõik Puškini võlad ja määrata perele ühekordne rahaline toetus 10 000 rubla väärtuses. Lisaks kindlustas ta Puškini naisele pensioni, tütrele kaasavara ning poegadele tasulise paažiteenistuse. Siiski pidas ta Puškinit piisavalt ohtlikuks liberaalide juhiks, et mitte lubada avalikku matuserongkäiku. Ka jumalateenistus Peterburis, mis pidi esialgu toimuma Iisaku katedraalis, viidi üle Konjušennaja kirikusse. Puškin maeti Svjatogorski kloostrisse Pihkva kubermangus (praegu Pihkva oblast).

Teoseid

• "Руслан и Людмила" (poeem "Ruslan ja Ljudmilla", 1820)
• "Кавказский пленник" (poeem "Kaukaasia vang", 1822)
• "Цыганы" ("Mustlased", 1827)
• "Борис Годунов" ("Boriss Godunov", 1825)
• "Сказка о царе Салтане" (poeem "Jutustus Tsaar Saltaanist", 1831)
• "Евгений Онегин" (värssromaan "Jevgeni Onegin", 1825–1832)
• "Медный всадник" ("Vaskratsanik", 1833)
• "Пиковая дама" ("Padaemand", 1833)
• "Капитанская дочка" ("Kapteni tütar", 1836)

Isiklikku

Vanaisa Hannibal

Puškini emapoolne vanaisa Ibrahim Petrovitš Hannibal oli Peeter I kasupoeg ning pärit Aafrikast (arvatavasti Eritreast või Tšaadist). 1742. aastal ülendati ta kindralmajoriks ja määrati Tallinna ülemkomandandiks (Ревельским обер-комендантом). 1762. aastal vabastati ta vanuse tõttu sõjaväeteenistusest.

Perekond

Aleksandr Puškini abikaasa Natalja Puškina

Aleksandr Puškin oli 1831. aastast abielus Natalja Nikolajevna Puškinaga (sündinud Gontšarova), kellega oli tal neli last:

1. Marija Hartung (neiupõlvenimi Marija) (1832 – 7. märts 1919);
2. Aleksandr Puškin (6. juuli 1833 – 19. juuli 1914);
3. Grigori Puškin (14. mai 1835 – 5. juuli 1905);
4. Natalja Puškina (23. mai 1836 – 10. märts 1913).

Lev Tolstoi võttis Marija Hartungi välimuse eeskujuks, et kirjeldada oma teose "Anna Karenina" peategelast. Aleksandr Puškin juunior teenis Vene armees välja kindralleitnandi aukraadi, kuuludes Narva husaaripolku. Ta pälvis arvukalt eri riikide ordeneid, sealhulgas Püha Vladimiri ordeni IV järgu husaaride juhtimise eest Vene-Türgi sõjas 1877–1878. aastal ning Püha Anna ordeni 1. järgu, Püha Aleksandr Nevski ordeni, Franz Josephi ordeni 1. järgu (Austria-Ungari), Vürst Daniili ordeni 1. järgu (Tšernogooria) ja Itaalia krooni ordeni suurristi. Grigori Puškin teenis sõjaväes alampolkovniku aukraadini ning oli errumineku järel rahukohtunik Vilniuse lähedal Markučiais.

Natalja Puškina esimene abielu oli Tema Keiserliku Majesteedi Isikliku Kantselei III osakonna (Venemaa keisririigi poliitilise politsei) juhataja Leonti Dubelti poja Mihhailiga (1822–1900) ning teine abielu krahv Merenbergiga.

Puškini neljast lapsest olid vaid Aleksandril ja Nataljal järeltulijad. Tänapäeval leidub nende järglasi kogu maailmas. Umbes 50 neist elavad Venemaal, sealhulgas Tatjana Lukaš, kelle vanavanaema (Puškini lapselaps) abiellus Nikolai Gogoli järeltulijaga.

Viimane otsene järeltulija meesliinis on 1942. aastal sündinud Aleksandr Puškin, kes elab Belgias.

Elu ja tegevuse kajastamine kunstis

Aleksandr Puškini monument Bahtšisarais

Puškinit on kujutatud paljudes žanrides. 1910. aastal valmis Puškinist esimene film "Puškini elu ja surm" ("Жизнь и смерть Пушкина"), mis on tänaseni säilinud. Filmi lavastas Vassili Gontšarov, nimiosa mängis Vladimir Krivtsov. Tuntumate filmide seas on ka "Poeet ja tsaar" (1927), "Reis Arzrumi" (1936), "Poeedi noorus" (1937), "Puškin" (1958), "Puškini hukk" (1967), "Sügis" (1982), "Viimane tee" (1986), "Romanss poeedist" (1992) ja "Puškin. Viimane duell" (2006). Aleksandr Puškini lütseumiaastaid kajastab Eesti režissööri Andres Puustusmaa mitteajalooline seiklusfilm "1814".

Üks tuntumaid eluloolisi romaane Puškinist on Juri Tõnjanovi kirjutatud "Puškin". Mihhail Lermontov pühendas Puškinile luuletuse "Poeedi surma puhul". Puškinist on samuti kirjutanud Marina Tsvetajeva ja Daniil Harms. Mihhail Bulgakov kirjutas näidendi "Aleksandr Puškin".

Mälestuse jäädvustamine

Venemaa

Aleksandr Puškini järgi on nimetatud hulk asulaid, tänavaid, organisatsioone, sõidukeid ja inimesi. Talle on püstitatud arvukalt mälestusmärke. Segaduse vältimiseks tuleb arvestada, et Puškin pole ainus sellenimeline. Mitmed asulad, näiteks Moskva oblastis asuv Puškino, on saanud nime Puškinite bojaarisuguvõsa teiste liikmete järgi.

Endine Tsarskoje Selo linn nimetati 1937. aastal Puškiniks. 1925. aastal anti Pihkva oblasti Tobolenetsi asulale uueks nimeks Puškinskije Gorõ ("Puškini mäed"), mille järgi on hiljem nime saanud Puškinogorski rajoon. Puškini tänavad on näiteks Peterburis, Harkivis, Odessas, Simferopolis, Doni-äärses Rostovis, Jerevanis, Riias, Skopjes ja Novi Sadis. Puškini väljakud on muu hulgas ka Moskvas ja Seoulis.

Esimene mälestusmärk Puškinile püstitati 1880. aastal Tveri bulvarile Moskvas, mille autor oli vene skulptor Aleksandr Opekušin. 1937. aastal viidi see üle Puškini väljakule.

Puškini muuseumid on muuhulgas Moskvas, Peterburis, Puškinogorski rajoonis, Novgorodis, Toržkis, Kiievis, Kišinjovis, Gurzufis, Odessas ja Vilniuses. Pihkva oblastis tegutseb Mihhailovskoje muuseum-looduskaitseala.

Puškini nime kannavad asteroid nr 2208 ja kraater Merkuuril.

1999. aastal vermis Venemaa keskpank mündiseeria Puškini portreedega, et tähistada tema 200. sünniaastapäeva.

Eesti

24. mail 1949 nimetati Narvas senine 21. juuni prospekt ning Töölispolgu tänav ümber Puškini tänavaks seoses Aleksandr Puškini 150. sünniaastapäeva tähistamisega.

Eestis on Puškini mälestusmärgid Sillamäel (Aleksandr Puškini mälestusmärk Sillamäel) ja Narvas (Aleksandr Puškini mälestusmärk Narvas).

2014. aastal otsustati Tartu Vene Lütseum nimetada Tartu Aleksandr Puškini Kooliks.

Üks Puškini surimaskidest asub Tartu Ülikoolis. On väidetud ka, et tegemist võib olla koopiaga.

Ukraina

2022. aasta detsembris eemaldati Dnipros Puškini mälestusmärk.

Kirjandus

• Juri Lotman, "Aleksandr Sergejevitš Puškin" Tallinn: Eesti Raamat, 1986 (tõlkinud Piret Lotman)
• Марат Гайнуллин, "Валерия Бобылева: Эстонская Пушкиниана.", Таллинн: Ingri, 1999. ISBN 9985915798
• Jevgeni Kaljundi, "Puškini aastal Eesti ajaloost vene keeles. Marat Gainullin, Valeria Bobõljova. Estonskaja Puškiniana." Tallinn: INRI, 1999. Ajalookultuuri ajakiri Tuna, 1/2000, lk 149–151
• Malle Salupere, "Eestimaa oli täis Pushkini sugulasi." Postimees, 8. september 1999.

Välislingid

• Aleksandr Puškini teosed portaalis lib.ru
• Poola, Kreeka ja Panama saavad Puškini monumendi Postimees, 11. jaanuar 2009
• Gustav Suits, Posthuumne Puškin, Looming 1937, nr 2
• Jüri Šumakov, Tartu – Mihhailovskoje, Looming 1939, nr 3
• Aleksander Puškin, Valik luulet, 1936