Victor Hugo

Victor Hugo
Victor Hugo
Sünniaeg	26. veebruar 1802; Besançon
Surmaaeg	22. mai 1885 (83-aastaselt); Pariis
Matmispaik	Panteon (Pariis)
Amet	näitekirjanik, romaanikirjanik, joonistaja, kirjanik, illustreerija, reisikirjanik, luuletaja, kunstiajaloolane, publitsist, graafik
Autasud	Auleegioni ohvitser, Auleegioni ordeni kavaler
Autogramm
	[muuda Wikidatas]

Victor Marie Hugo [vikt'oor üg'oo] (26. veebruar 1802 Besançon – 22. mai 1885 Pariis) oli prantsuse kirjanik. Ta oli tähtsaim prantsuse romantik. Napoleon III vastasena oli ta 1851–1870 eksiilis.

Näidendi "Cromwell" (1827) eessõna peetakse prantsuse romantismi manifestiks, aga tegelikult on sel nii Hugo näidendite kui ka kogu tema loominguga üsna vähe pistmist. Tuleb küll tunnistada, et klassikalise teatri reeglite vastu võitles Hugo üsna aplombikalt.

Näidend "Hernani" (1830) tekitas skandaali. Nimelt tekitas see vastuolusid romantikute ja klassitsistide vahel.

1841 valiti Hugo Prantsuse Akadeemiasse.

1841 tõstis Louis-Philippe I ta aadliseisusse ja ta määrati parlamendi ülemkotta. Seal sai ta tuntuks sõnavõttudega surmanuhtluse ja sotsiaalse ebaõigluse vastu ning sõnavabaduse ja Poola iseseisvuse poolt. Pärast 1848. aasta revolutsiooni valiti ta Teise Vabariigi Seadusandlikku Assambleesse ja Konstitutsioonilisse Assambleesse.

Kui Napoleon III haaras 1851 täieliku võimu ja kehtestas antiparlamentaarse põhiseaduse, nimetas Hugo teda avalikult riigireeturiks. Kartes oma elu pärast, rändas ta algul Brüsselisse ja siis Kanalisaartele. Seal elas ta 1870. aastani ning kirjutas Napoleon III vastaseid pamflette "Napoleon väike" ja "Kuriteo ajalugu". Prantsusmaal need keelustati, kuid olid sellegipoolest mõjukad. 1859 andis Napoleon III armu kõigile poliitilistele kurjategijatele, ent Hugo ei soovinud endistviisi Prantsusmaale tulla.

Alles pärast Napoleoni kukutamist 1870 naasis ta kodumaale, kus teda võeti vastu rahvuskangelasena ning valiti kohe Rahvusassambleesse ja Senatisse.

Teosed

Luulekogud

"Oodid" (1822)
"Oodid ja ballaadid" (1826)
"Idamaised laulud" (1829)
"Sügislehed" (1831)
"Videvikulaulud" (1835)
"Sisehääled" (1837)
"Karistused" (1853)
"Kontemplatsioonid" (1856)
"Hirmus aasta" (1872)
"Kunst vanaisa olla" (1878)

Romaanid

"Hukkamõistetu viimne päev" (1829; eesti keeles 1900 pealkirjaga "Viimne päev enne surma")
"Jumalaema kirik Pariisis" (1831; eesti keeles 1924, 1961, 1971, 1982, 1997, 2000, 2007)
"Hüljatud" (1862; eesti keeles kahes köites 1954, kolmes köites 1980–81)
"Meretöölised" (1866)
"Mees, kes naerab" (1869; eesti keeles 1893, 1964 pealkirjaga "Inimene kes naerab", 1983 pealkirjaga "Mees, kes naerab")
"93. aasta" (1873; eesti keeles 1927 pealkirjaga "Tapakirve aastal", 1928 pealkirjaga "Terrori aastal")

Lasteraamatutena on korduvalt avaldatud peatükke "Hüljatutest": "Cosette" (eesti keeles 1941, 1978, 1990 koos "Gavroche'iga", 1999) ja "Gavroche" (1941, 1955, 1972, 1990)

Näidendid

"Cromwell" (1827)
"Hernani" (1830; eesti keeles 1924)
"Marion de Lorme" (1831)
"Kuningas lõbutseb" (1832; selle ainel on Giuseppe Verdi loonud ooperi "Rigoletto")
"Lucrezia Borgia" (1833)
"Marie Tudor" (1833)
"Ruy Blas" (1838)

Kirjandus

Martin Feller, Der Dichter in der Politik. Victor Hugo und der deutsch-französische Krieg von 1870/71. Untersuchungen zum französischen Deutschlandbild und zu Hugos Rezeption in Deutschland. Marburg 1988.
Johannes Lehtonen, "Victor Hugo". Soome keelest tõlkinud ja eessõna: Friedebert Tuglas. EKS, Tartu 1929
Graham Robb, "Victor Hugo". Tõlkinud Riina Jesmin. Varrak, Tallinn 2000, 723 lk.
Pascal Tonazzi, Florilège de Notre-Dame de Paris (anthologie) Editions Arléa, Paris, 2007, ISBN 2869597959

Välislingid

Marek Tamm, "Victor Hugo hauatagune elu" (Hugo 200) (Eesti Päevaleht 22. 2. 2002)