Sergei Ahromejev
 | See artikkel vajab toimetamist. (Oktoober 2014) |
Sergei Fjodorovitš Ahromejev (5. mai 1923 – 24. august 1991) oli NSV Liidu sõjaväelane, auastmelt Nõukogude Liidu marssal.
Elukäik
[muuda | muuda lähteteksti]Sergei Ahromejev sündis Nõukogude Liidus Tambovi kubermangus Vindrei külas (tänapäeval asub Venemaal Mordva Vabariigis), põlvnedes talupoegade perekonnast.
Sõjaväelist karjääri alustas 1940. aastal, mil astus M. Frunze nimelisse Kõrgemasse Mereväekooli ning pärast 1. kursuse läbimist juulis 1941 suunati Leningradi rindele, olles laskurroodu komandör detsembrini 1941.
1942. aastal lõpetas Ahromejev Astrahanis sõjakooli ning oktoobrist 1942 kuni veebruarini 1943 oli merejalaväelaste komandör, adjutant ning viimaks ka veel ühe pataljoni staabiülem. 1944. aasta juulist juhtis suurtüki brigaadi. 1945. aastal lõpetas ohvitseride kursused.
Pärast sõda, juunist 1945 oli Ahromejev tankipataljoni komandöri asetäitja ning juulist 1952 kuni augustini 1955 omakorda tankipataljon komandör. Detsembris 1957 sai temast tankidiviisi komandöri asetäitja ja oskuste paranedes ka diviisi staabiülem. Detsembris 1960 määrati juhtima tankidiviisi Valgevene sõjaväeringkonnas. 1967. aastal lõpetas õpingud NSV Liidu Relvajõudude Kindralstaabi Sõjaväeakadeemias.
Juulist 1967 kuni oktoobrini 1968 oli 8. tankiarmee komandör, seejärel kuni 1972. aasta maini 7. tankiarmee komandör ning siis Kaug-Ida sõjaväeringkonna staabiülem ehk komandöri esimene asetäitja, seda märtsini 1974. Pärast seda täitis Ahromejev kuni veebruarini 1979 NSV Liidu Relvajõudude kindralstaabi asetäitja ülesandeid ning kuni 1984. aasta septembrini 1. asetäitja ülesandeid.
1984. aasta sügisest kuni detsembrini 1988 oli Ahromejev NSV Liidu Relvajõudude Kindralstaabi ülem.
Alates 1990. aasta märtsist oli NSV Liidu presidendi Mihhail Gorbatšovi sõjaline nõunik.
Suure Isamaasõja 50. aastapäeva eel, juunis 1991 toimus NLKP Keskkomitee pressikeskuses NSV Liidu presidendi sõjalise nõuniku pressikonverents teemal "1941. aasta 22. juuni: pilguheit 50 aastat hiljem".[1]
Augustiputš ja surm
[muuda | muuda lähteteksti]Sergei Ahromejev võttis osa 19. augustil 1991 NSV Liidus alanud augustiputšist.
NSV Liidu presidendile seltsimees Gorbatšovile läkitatud isiklikus kirjas, mis on dateeritud 22. augustiga 1991, kirjutab Ahromejev, et 6. augustil läks ta presidendi loal puhkusele sanatooriumisse Sotši linna, kust aga 19. augustil, olles televisioonist kuulnud Riikliku Erakorralise Seisukorra Komitee loomisest, otsustanud oma puhkuse katkestada ja naasta oma töökohale Kremli Moskvas. Marssal Ahromejev teatab oma kirjas sedagi, et 19. augusti hommikuni ta vandenõu ettevalmistamisest midagi ei teadnud.[2]
Pärast Kremlisse saabumist kohtunud ta Gennadi Janajeviga, kellele öelnud, et ta on nõus programmiga, mille komitee esitanud oma pöördumises rahva poole ning et ta on nõus tööle hakkama NSV Liidu presidendi kohusetäitja nõuandjana. Ahromejev kirjutas, et koos Oleg Baklanoviga hakkasid nad tegelema andmete kogumise ja olukorra analüüsiga. Ahromejev selgitab isiklikus teates Gorbatšovile, et ta oli "veendunud, et see avantüür kukub läbi" ja "et Moskvasse jõudnud, veendusin selles veelkord". Ahromejev märgib, et ta oli juba 1990. aastal jõudnud seisukohale, et riik läheb vastu hukule, et varsti osutub ta tükeldatuks. Ahromejev täpsustab seejärel, et ta otsis viisi, kuidas "seda valjul häälel teatavaks teha". Ta möönab, et "see võib kõlada ebaveenvalt ja naiivselt, aga see olevat nii, ja et mingeid omakasupüüdlikke motiive tema sellel otsusel ei olevat".[2]
Ahromejev kirjutab viimaks, et ta mõistab, et Nõukogude Liidu marssalina on ta murdnud sõjaväelase vandetõotust ja on sooritanud sõjaväelise kuriteo, aga ka et "mitte väiksema kuriteo olen sooritanud ka kui NSV Liidu presidendi nõuandja". Kirja president Gorbatšovile lõpetab ta märkega, et "mulle pole jäänud midagi muud kui vastutada tehtu eest".[2]
24. augustil 1991 kell 21.50 leidis kaitsemeeskonna valveohvitser Korotjev Moskva Kremli 1. korpuse töökabinetist nr 19 marssal Ahromejevi laiba.[3]
Ahromejev oli oma töölauale jätnud kuus kirja. Ühes neist palus ta marssal Sergei Sokolovil ja armeekindral Lobovil olla abiks matustel ning "mitte jätta pereliikmeid üksi noil rasketel päevadel". 24. augustiga dateeritud kirjas selgitas enesetapu motiive: "Ma ei saa elada, kui hukkub minu Isamaa ja hävitatakse kõik, mida ma olen pidanud oma elu mõtteks. Minu vanus ja elatud elu annavad mulle õiguse elust lahkuda. Ma võitlesin lõpuni". Ühes järgnevas kirjas palus marssal tasuda kirjale kaasa pandud 50 rublaga võlg Kremli söökla ees. Viimases kirjas teatas järgmist: "Ei oska hästi enesetapuriista teha. Esimene katse (kl 9.40) ebaõnnestus – nöör katkes. Kogun jõudu, et kõike uuesti üritada".[3][4]
Ööl vastu 2. septembrit 1991 rüvetati marssal Ahromejevi ja kindralpolkovnik Sredini haudu: neist olid varastatud mundrid ja vormimütsid.[5] Sergei Ahromejev on maetud Moskvasse Trojekurovo kalmistule.[6]
1991. aasta novembris lõpetas Venemaa prokuratuur Ahromejevi kriminaalasja kuriteokoosseisu puudumise tõttu.[7]
Sergei Ahromejev oli kommunistliku partei liige 1943. aasta augustist, NSV Liidu Ülemnõukogu ja Vene NFSV Ülemnõukogu saadik aastatel 1980–1989 ning NLKP Keskkomitee liige alates 1983. aastast.[6]
Auastmed
[muuda | muuda lähteteksti]- polkovnik, 8. detsember 1956
- tankivägede kindralmajor, 13. aprill 1964
- tankivägede kindralleitnant, 21. veebruar 1969
- kindralpolkovnik, 30. oktoober 1974
- armeekindral, 23. aprill 1979
- Nõukogude Liidu marssal, 25. märts 1983
Teenetemärgid
[muuda | muuda lähteteksti]- Nõukogude Liidu kangelane (7. mai 1982)
- Lenini orden, neljakordne kavaler (23. veebruar 1971, 21. veebruar 1978, 28. aprill 1980, 7. mai 1982)
- Oktoobrirevolutsiooni orden (1. juuli 1988)
- Punatähe orden, kahekordne kavaler (15. september 1943, 30. detsember 1956)
- Isamaasõja orden, 1. klass (6. aprill 1985)
- NSV Liidu relvajõududes ja kodumaa teenimise orden, 3. klass (30. aprill 1975)
- Lenini preemia (1980)
- medal "Vladimir Iljitš Lenini 100. sünniaastapäeva tähistamiseks"
- medal "Eriliste teenete eest NSV Liidu riigipiiri kaitsmisel"
- medal "Moskva kaitsmise eest"
- medal "Leningradi kaitsmise eest"
- medal "Stalingradi kaitsmise eest"
- medal "Võidu eest Saksamaa üle Suures Isamaasõjas 1941–1945"
- juubelimedal "20 aastat võidust Suures Isamaasõjas 1941–1945"
- juubelimedal "30 aastat võidust Suures Isamaasõjas 1941–1945"
- juubelimedal "40 aastat võidust Suures Isamaasõjas 1941–1945"
- medal "Sõjaliste operatsioonide tugevdamise eest"
- juubelimedal "30 aastat NSV Liidu relvajõude"
- juubelimedal "40 aastat NSV Liidu relvajõude"
- juubelimedal "50 aastat NSV Liidu relvajõude"
- juubelimedal "60 aastat NSV Liidu relvajõude"
- juubelimedal "70 aastat NSV Liidu relvajõude"
- medal "Moskva 800. aastapäev"
- medal "Leningradi 250. aastapäev"
- medal "Laitmatu teenistuse eest" 1. klass
- medal "NSV Liidu relvajõudude veteran"
Välismaised
[muuda | muuda lähteteksti]- Sükhbaatari orden (Mongoolia, 1981)
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Zenkovitš (Zenkovich) Nikolai, Marssalid ja peasekretärid: intriigid, vaen, vandenõud (Tallinn: Olion, 2003), lk 23.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Zenkovitš, Marssalid ja peasekretärid, lk 20–21.
- ↑ 3,0 3,1 Zenkovitš, Marssalid ja peasekretärid, lk 14.
- ↑ Zenkovitš, Marssalid ja peasekretärid, lk 15.
- ↑ Zenkovitš, Marssalid ja peasekretärid, lk 11.
- ↑ 6,0 6,1 "Ahromejev, Sergei Fjodorovitši biograafia". Originaali arhiivikoopia seisuga 7. aprill 2009. Vaadatud 11. oktoobril 2012.
- ↑ Zenkovitš, Marssalid ja peasekretärid, lk 22.
| Eelnev Nikolai Ogarkov |
NSV Liidu Relvajõudude Kindralstaabi ülem 1984–1988 |
Järgnev Mihhail Moissejev |