Location via proxy:   [ UP ]  
[Report a bug]   [Manage cookies]                
Mine sisu juurde

Abraham Lincoln

Allikas: Vikipeedia
Abraham Lincoln
Abraham Lincoln
16. Ameerika Ühendriikide president
Ametiaeg
4. märts 1861 – 4. märts 1865
Eelnev James Buchanan
Järgnev Andrew Johnson
Ameerika Ühendriikide Esindajatekoja liige Illinois'ist
Ametiaeg
4. märts 1847 – 3. märts 1849
Eelnev John Henry
Järgnev Thomas L. Harris
Isikuandmed
Sünniaeg 12. veebruar 1809
Hardini maakond, Kentucky
Surmaaeg 15. aprill 1865 (56-aastaselt)
Washington D.C.
Erakond Viig (1832–1854)
Vabariiklik Partei (1854–1865)
Autogramm

Abraham Lincoln (12. veebruar 1809 Hardini maakond, Kentucky15. aprill 1865 Washington) oli Ameerika Ühendriikide poliitik ja 16. president 1861–1865.

Lincoln oli esimene Vabariikliku Partei esindaja USA presidendi ametis. Tema valitsusaja peamisteks saavutusteks peetakse orjanduse deklaratiivset kaotamist Ameerika Ühendriikidega sõdivas Ameerika Riikide Konföderatsioonis (1. jaanuaril 1863) ja neli aastat kestnud kodusõja võitmist (9. aprillil 1865).

Abraham Lincoln sündis Kentucky osariigis puusepp Thomas Lincolni ja tema abikaasa Nancy Hacks Lincolni teise lapsena. Usutunnistuselt olid Lincolnid baptistid. 1816 kolis nende perekond naabruses asuvasse Indiana osariiki, kus maaomandi küsimus oli selgemalt lahendatud kui Kentuckys. Seal asusid nad elama Little Pigeon Creeki, kus Abraham pidi juba lapsena tegema farmi- ja metsatööd. 1818 suri tema ema ja aastast 1819 kasvatas teda võõrasema Sarah Bush Johnston. Koolis käis ta nende aastate jooksul üsna juhuslikult, kuid kasutas iga võimalust oma oskuste piires raamatuid lugeda. 1828 ja 1831 külastas ta jõelaeval reisides New Orleansi linna. 1830 kolis nende perekond Indiana osariigist Illinois' osariiki, asustamata alale Sangamoni jõe ääres. Illinois' osariigiga jäi Lincolni elu seotuks 1861. aastani.

Poliitilise tegevuse algus

[muuda | muuda lähteteksti]
Abraham Lincoln 1846. aastal

1831. aastal New Orleansist naasnult ei läinud Abraham kaasa isaga, kes oli taas kolimas, vaid asus elama New Salemi külla, kus töötas poemüüjana. Märtsis 1832 astus ta esimese olulise poliitilise sammu, seades üles oma kandidatuuri Illinois' üldassambleesse. Kandideerimise ajal astus ta armeesse, mis pidas sel ajal lahinguid indiaanlastega, kuid oma kolmekuulise teenistuse ajal ta lahingutes ei osalenud. 6. augustil 1832 toimunud valimistel ei osutunud ta valituks, kuid esimene poliitiline kogemus oli omandatud. Samal ajal ei kulgenud asjad ettevõtluses kuigi edukalt – veel samal aastal pankrotistus tema kauplus ja 1833 ka järgmine kauplus, mille järel asus tulevane president tööle New Salemi postiametnikuna.

1834. aasta kujunes poliitilises elus Abraham Lincolnile murdepunktiks: Viigide Partei nimekirjas – sellesse parteisse kuulus ka tema isa Thomas – valiti ta 4. augustil 1834 Illinois' üldassambleesse. Saadikutöö kõrvalt alustas Lincoln õigusteaduse õpinguid.

Kui ta 1. augustil 1836 üldassambleesse tagasi valiti, oli 27-aastasest noormehest saanud juba Viigide partei juht Illinois' osariigis. Sama aasta septembris sai ta pärast kahte aastat õigusteaduse õpinguid loa praktiseerida juristina. 1837 osales ta Illinois' osariigi pealinna üleviimisel Springfieldi ja asus ka ise sinna elama. Poliitilise tegevuse kõrvalt töötas Lincoln nüüd advokaadina ja sai 1839 loa osaleda USA ringkonnakohtu protsessidel. Üldassambleesse valiti ta tagasi ka 1838 ja 1840, kuid üha enam mõjutasid tema elu sellel perioodil depressioon ja keerukad naissuhted (kuni katkestatud kihlusteni välja).

1842 kujunes uueks muutuste aastaks – Lincoln ei pürginud enam üldassambleesse ja abiellus sama aasta sügisel Mary Ann Toddiga.

1843 üritas Abraham Lincoln kandideerida Ameerika Ühendriikide Kongressi, kuid tema kandidatuur ei leidnud parteikaaslaste seas piisavat toetust. 1844 aitas ta korraldada presidendikandidaat Henry Clay kampaaniat ja 1846 seadis uuesti üles oma kandidatuuri USA Kongressi. Sel korral kiitis partei Lincolni kandidatuuri heaks ja 3. augustil 1846 valisid Illinois' elanikud ta oma esindajaks kongressis.

Töö kongressis

[muuda | muuda lähteteksti]

Parlamendi (kongressi) liikmeks olemine tähendas pidevat tööd pealinnas ja 1847 koliski Lincolnide perekond Washingtoni. 6. detsembril 1847 alustas Abraham Lincoln tegevust kongressi 30. koosseisu liikmena. Kuna Viigide partei seisis sel ajal vastu Mehhiko-Ameerika sõjale, siis astus ta korduvalt kongressis üles sõnavõttudega sõda alustanud presidendi James Polki vastu. 1848 aitas Lincoln korraldada Viigide partei presidendikandidaadi Zachary Taylori edukat kampaaniat. Järgmiseks aastaks oli ta aga poliitikast väsinud, keeldus uuesti kongressi kandideerimast ja pöördus 31. märtsil 1849 tagasi koju Springfieldi, kus tegutses 5 aastat ainult juristina, pälvides hüüdnime "Aus Abe" (Honest Abe).

Orjuse küsimus ja liitumine vabariiklastega

[muuda | muuda lähteteksti]

Lincolni ajendas poliitikasse tagasi pöörduma 1854 kongressi poolt vastu võetud Kansase-Nebraska akt, mille eesmärk oli lahendada Kansase aladel orjapidamise lubamise või keelamise pärast puhkenud tüli vaidlusaluse territooriumi kaheks jagamise teel ning lubades mõlemal piirkonnal ise otsustada orjandust puudutavaid küsimusi. Kuna see seadus võimaldas edaspidi enamushääletuse teel seadustada orjanduse leviku piirkondadesse, kus see varem oli keelatud, pidas Lincoln seda ebamoraalseks. Siinkohal tuleb rõhutada, et Abraham Lincoln ei olnud mingil juhul orjanduse likvideerimise pooldaja, vaid pidas seda lõunaosariikide elanike põhiseaduslikuks õiguseks, kuid tema isiklikud veendumused ei lubanud orje pidada ja võimaluste loomist orjanduse laiendamiseks pidas ta Ameerika Ühendriikidele ebasobivaks teguviisiks.

Seismaks vastu sellele Demokraatliku Partei poolt sisse viidud seadusemuudatusele, pürgis Lincoln 1855 Ameerika Ühendriikide Senatisse, kuid ei osutunud valituks. Ta otsustas seejärel astuda Kansase-Nebraska akti vastaste asutatud Vabariikliku Parteisse ja asutas 29. mail 1856 Vabariikliku Partei organisatsiooni Illinois' osariigis. Selle poliitilise jõuga jäi tema elu seotuks surmani.

16. juunil 1858 valiti ta Vabariikliku Partei senaatorikandidaadiks Illinois' osariigis. Tema valimisdebatid demokraadist senaatori Stephen Douglasega, ühe Kansase-Nebraska akti peamise toetajaga, tõid talle üleriigilist kuulsust ja parandasid tema positsiooni parteis. 1860 anti need debatid ka raamatuna välja. Vaatamata Lincolni edukale esinemisele debattidel valiti senaatoriks siiski Douglas.

18. mail 1860 esitati Lincoln Vabariiklaste Partei presidendikandidaadiks. Tema vastasteks valimistel olid lõunaosariikide demokraat John Breckinridge ja vana oponent, põhjaosariikide demokraat Stephen Douglas. 6. novembril 1860 osutus ta valituks, pälvides 180 valijamehe toetuse 303-st.

Ameerika Ühendriikide president

[muuda | muuda lähteteksti]

Abraham Lincoln lahkus Springfieldist Washingtoni veebruaris 1861 ja vannutati presidendiks 4. märtsil 1861. Presidendi amet langes ta õlule raskel ajal, sest tema valimisvõidu teatavaks saamise järel 20. detsembril 1860 oli Lõuna-Carolina osariik teatanud oma eraldumisest Ameerika Ühendriikidest. Jaanuaris 1861 järgisid Lõuna-Carolina eeskuju Mississippi, Florida, Alabama, Georgia, Louisiana ja Texas. 4. veebruaril 1861 moodustasid need osariigid Ameerika Riikide Konföderatsiooni ehk sisuliselt uue riigi. Eraldumise põhjuseid tuleks näha eelkõige nende osariikide rolli vähenemises poliitiliste ja majanduslike küsimuste otsustamisel, aga ka rahuolematuses Vabariikliku Partei majandus- ja maksupoliitikaga ning osariikide õiguste piiramises keskvalitsuse poolt.

12. aprillil 1861 algas Fort Sumteri tulistamisega Konföderatsiooni vägede poolt Ameerika kodusõda ehk "sõda osariikide vahel" (War Between the States). Aprillis ja mais astusid Konföderatsiooni veel neli osariiki: Virginia, Põhja-Carolina, Tennessee ja Arkansas. Fort Sumteri tulistamisele vastas president 15. aprillil miilitsaüksuste kokkukutsumise ja 19. aprillil Konföderatsiooni sadamatele blokaadi kuulutamisega. Neli aastat kestnud sõja juhtimine võiduka lõpuni kujunes Abraham Lincolni valitsusaja peamiseks ülesandeks.

Pärast Bull Runi lahingu kaotamist Virginia osariigis juulis 1861 otsustas president esimest korda kasutada orjanduse küsimust sõjategevuse mõjutamisel Ameerika Ühendriikide kasuks – 6. augustil kuulutas ta konfiskeerituks kogu Konföderatsiooni armeele kuuluva omandi, sealhulgas sellele kuuluvad orjad[1][2] (oma valimisprogrammis oli ta toetanud orjanduse säilitamist lõunaosariikides ja lubanud heaks kiita seadused, mis kohustasid põhjaosariike põgenenud orjad tagastama). Kui kevadeks 1862 ei olnud suuremad ja sõjaliselt tugevamad Ühendriigid suutnud sõjas edu saavutada, võttis Lincoln 11. märtsil 1862 sõjavägede üldjuhtimise enda kätte.

20. mail 1862 kinnitas president talundiseaduse (Homestead Act), mille alusel hakati asunikele riiklikust maafondist indiaanlaste maad jagama. Iga täisealine USA kodanik võis selle kohaselt saada madala riigilõivu eest Ameerika Ühendriikide lääneosas kuni 65 hektari suuruse maatüki valdajaks ja olles 5 aastat seda hooldanud, ka selle täieõiguslikuks omanikuks. Kokku sai talundiseaduse alusel maad ligi 2 miljonit ameeriklast.

16. aprillil 1862 kaotas Lincoln orjanduse Washingtoni osariigi Columbia föderaalringkonnas. 19. juunil keelustas president orjanduse Ühendriikide osades, millele polnud veel omistatud osariigi staatust. 1. jaanuaril 1863 kuulutas ta kõik orjad Ameerika Riikide Konföderatsioonis vabaks – tegutsedes nii oma valimislubaduste vastaselt, kuid kindlustades sellega endale igavese koha oma riigi ajaloos. 1864 vormistati see deklaratsioon USA põhiseaduse 13. parandusena (13th Amendment).

25. veebruaril 1863 pani president aluse riigipankade süsteemile, mille eesmärgiks oli koguda Ameerika Ühendriikide valitsusele ja armeele raha, sundides panku ostma riiklikke võlakirju. Ta kehtestas ka esimest korda Ameerika Ühendriikide ajaloos tulumaksu. 3. märtsil 1863 seadis Lincoln sisse kohustusliku ajateenistuse.

3. juulil 1863 purustasid Ameerika Ühendriikide väed kindral Robert E. Lee juhitud Konföderatsiooni armee Gettysburgi lahingus. See lahing kujunes Ameerika kodusõja oluliseks murdepunktiks, märkides sõjaliselt ja majanduslikult kurnatud Konföderatsiooni hävingu algust.

8. detsembril 1863 andis president välja dokumendi, millega lubati amnestia kõigile Ameerika Ühendriikide vastases "mässus" osalenud isikutele, kui need vannuvad truudust USA konstitutsioonile ja kohustuvad järgima kõiki Ameerika Ühendriikide seadusi.

12. märtsil 1864 loovutas president armee ülemjuhatuse kindral Ulysses S. Grantile. Sama aasta juunis nimetati Lincoln uuesti vabariiklaste presidendikandidaadiks ja ta võitis 8. novembril toimunud presidendivalimised, saades 212 valijamehe hääled 233-st. 4. märtsil 1865 vannutati ta teiseks ametiajaks Ameerika Ühendriikide presidendiks; asepresidendiks sai senaator Andrew Johnson.

9. aprillil 1865 alistusid kindral Lee väed Virginia osariigis Appomattoxis kindral Granti juhitud Ameerika Ühendriikide vägedele – seda loetakse tänaseni Ameerika kodusõja lõpuks. Juba 10. aprillil algasid Washingtonis pidustused võidu tähistamiseks. Lincolni juhtimisel oli kodusõda võidetud ja USA territoriaalne ühtsus taastatud.

Abraham Lincoln oli väga hea maadleja. Kaheteistkümne aasta jooksul kaotas ta ainult ühe maadlusmatši.[3][4]

 Pikemalt artiklis Abraham Lincolni mõrv

14. aprillil 1865 külastas president koos abikaasaga Washingtoni Fordi teatrit, kus etendus näitemäng "Meie Ameerika onupoeg" ("Our American Cousin"). Näidendi kolmanda vaatuse ajal tulistas näitleja John Wilkes Booth presidenti pähe, haavates teda surmavalt. Lincoln viidi teatri vastas asuvasse majja, kus ta arstide hoole all teadvusele tulemata 15. aprilli hommikul kell 7.22 suri. Presidendi põrm sängitati Oak Ridge'i kalmistule kodulinnas Springfieldis.

Kuu aega varem, 17. märtsil, oli Booth oma kaasosalistega kavatsenud presidendi sõdurite kodu külastamisel röövida, kuid Lincolni plaanide muutumise tõttu oli see plaan ebaõnnestunud. Enamasti on Boothi ja tema kaaslasi peetud lõunaosariikide pooldajaks, kes maksid nii kätte kaotatud sõja eest, kuid nagu kõigi riigijuhtide mõrvade puhul on ka Linconi surmaga seotud mitmed alternatiivsed vandenõuteooriad. Üks neist väidab näiteks, et president mõrvati tema kaitseministri mahitusel, kuna Lincoln soovinud sõja lõppedes armee osatähtsust tunduvalt vähendada, loobudes karistusekspeditsioonidest lõunaosariikidesse.

President Lincoln on ameeriklaste seas üks armastatumaid presidente, võisteldes riigi asutaja George Washingtoniga. Paljude jaoks on ta märter, kes sümboliseerib ausust, otsekohesust, austust üksikisiku ja vähemuste õiguste vastu. Lõunaosariiklaste seas võib siiski sageli kohata ka vastupidist suhtumist, mille kohaselt oli tegu türanniga, kes röövis neilt vabaduse ja tõukas lõunaosariigid aastakümneid kestnud viletsusse.

Abraham Lincoln tutvus Kentucky orjapidajate tütre Mary Ann Toddiga viimase õe Elizabethi vahendusel 1839 ja noored kihlusid sügisel 1840. 1. jaanuaril 1841 katkestas Lincoln nende kihluse, kuid suvel 1842 taastasid nad oma suhte ja 4. novembril 1842 abiellusid.

Lincolnide peres oli neli poega:

1. Robert Todd Lincoln (1843–1926), poliitik ja jurist
2. Edward Baker Lincoln (1846–1850)
3. William Wallace Lincoln (1850–1862)
4. Thomas Lincoln (1853–1871)

Poliitiline karjäär

[muuda | muuda lähteteksti]
  • 1834–1842 Illinois' osariigi üldassamblee liige (Viigide Partei)
  • 1847–1849 Ameerika Ühendriikide Kongressi liige (Viigide Partei)
  • 1861–1865 Ameerika Ühendriikide president (Vabariiklik Partei)
Valge ja musta rassi vahel on füüsiline erinevus, mis minu arvates ei võimalda neil kahel rassil elada kunagi koos sotsiaalse ja poliitilise võrdsuse tingimustes. Ja kuna selline kooselu on võimatu, kuid samal ajal tuleb neil elada samas riigis, siis tuleb paratamatult aktsepteerida, et üks rass on ülem ja teine alam, ning nii nagu kõik teisedki, pooldan ka mina seisukohta, et ülema rassi positsioon kuulub valgetele.

Stephen Jay Gould. Vääriti mõõdetud inimene. 2001, lk 69.

  1. "Pub. L. 37-60 (Session 1; 12 Stat. 319)". uslaw.link. Originaali arhiivikoopia seisuga 21. detsember 2023. Vaadatud 21. detsembril 2023.
  2. Linfield, Michael (1990). Freedom Under Fire: U.S. Civil Liberties in Times of War. South End Press. Lk 23, 30–32. ISBN 978-0-89608-374-5.
  3. Fleming, David (6. veebruar 1995). "The Civil Warrior". Sports Illustrated (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 25. veebruar 2014. Vaadatud 21. detsembril 2023.
  4. Klein, Christopher (18. oktoober 2023). "10 Things You May Not Know About Abraham Lincoln". HISTORY (inglise). Vaadatud 21. detsembril 2023.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Eelnev
James Buchanan
Ameerika Ühendriikide president
18611865
Järgnev
Andrew Johnson