Bellagio vald
Bellagio | |||
---|---|---|---|
| |||
[ belˈlaʤo[1] ] | |||
| |||
Pindala: 29,1 km² | |||
Elanikke: 3566 (1.01.2023)[2] | |||
| |||
Koordinaadid: 45° 59′ N, 9° 16′ E | |||
Bellagio omavalitsuse asend Como provintsis | |||
Bellagio (lombardia keeles Belàs) on omavalitsusüksus (comune) Itaalias Lombardia maakonnas Como provintsis. Koht on olnud ammu tuntud tänu oma asukohale Y-tähe kujulise Como järve (tuntud ka nimega Lario järv) kolme haru ristumiskohas.
Bellagio asub järve kahte lõunapoolset haru eraldava poolsaare tipus ning Bellagiost paistavad ka üle järve põhja pool asuvad Alpid. Bellagio kaitsepühak on Apostel Jaakobus, kelle päeva tähistatakse 25. juulil. Sealseid elanikke tuntakse kas nimetusega Bellagini (itaalia keeles) või Belagìn (kohalikus murdes).
Asend
[muuda | muuda lähteteksti]Bellagio asub Como järve kaheks jaotaval maaninal. Turismiga seotud kohad võtavad enda alla neeme kõige järvepoolsema osa ning arvukad elamupiirkonnad asuvad laiali nii mööda järve kaldaid kui ka mägede nõlvasid.
Loodus
[muuda | muuda lähteteksti]Pinnamood
[muuda | muuda lähteteksti]Como järve maastiku on vorminud suured pleistotseeniaegsed jäätumised koos Valtellina ja Valchiavenna orgudest lähtuvate aukartustäratavate vooludega: vähemalt neli korda jõudsid liustikud nii kaugele lõunasse kui seda on Brianza. Muistsest liustikuvaibast kerkisid vaid kõige kõrgemad tipud, sealhulgas St Primo mägi, mis sundis liustikke endid kaheks haruks jagama.
Kliima
[muuda | muuda lähteteksti]Puude ja lillede vohamist soodustab pehme ja mahe kliima. Talviti on keskmine päevane temperatuur harva alla 6–7 kraadi ja suviti on keskmine päevane temperatuur 25–28 kraadi, kuid seda leevendab pärastlõunane iseloomulik õrn Como järve briis ehk breva.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]"Como järve pärl" Bellagio oli kuulus juba Vana-Rooma ajal ja piirkonna ajalugu on suuresti määranud ära koha kaunis ja strateegiliselt oluline asukoht.
Esiajalugu ja Rooma keisririik
[muuda | muuda lähteteksti]Kuigi teatud leiud annavad tunnustust sellest, et Bellagio ümbruses leidus inimasustust juba paleoliitikumi ajal (ligikaudu 30 000 aastat tagasi), tekkis alles 7.–5. sajandil eKr järves olevale neemele arvukaid väikseid järveäärseid külasid teenindanud castellum (koht jumalate teenimiseks ja kauplemiseks).
Bellagio piirkonna esimesed elanikud, kelle kohta ajalugu on suuteline tõendusmaterjali pakkuma, olid insuberid, kes elasid osas Lombardiast (sh Como järve ääres kuni järve keskosani). Insuberid elasid sõltumatu hõimuna seni, kuni aasta 600 eKr paiku saabusid piirkonda Belloveso juhitud gallid. Olles insuberid alistanud, asustasid nad Milano ja Como ning hõivasid ka järve kaldad, luues sinna oma vallutuste äärmuspunkti tähistava garnisoni Bellagio (mis sai nende väejuhi järgi nimeks Bellasium).
Gallidest said hiljem "gallo-insuberid", kes sulandusid sealsete primitiivsete elanikega ja juurutasid seal omi kombeid ja traditsioone sel määral, et see jättis jälje ka Bellagio piirkonna kohanimedesse: sealhulgas Lezzeno külje all asunud Crux Galli (tänapäeval Grosgalla) ja Limonta vana tee ääres olev väike Gallo kabel, mis tähistab tänapäeval kahe omavalitsusüksuse vahelist piiri.
Vanad roomlased tõid Bellagio kanti ka oliivipuu ja loorberi, mida leidub järve ümbruses ohtralt veel tänapäevalgi. Roomlased olid ka esimesed, kes kasutasid Bellagiot puhkusekohana. Ühes oma kirjas kirjeldab Plinius Vanem pikki perioode, mida ta veetis oma Bellagios asunud villas ja mille jooksul ei praktiseerinud ta mitte ainult uurimistööd ja kirjutamist, vaid ka jahti ja kalapüüki.
Keskaeg
[muuda | muuda lähteteksti]Pärast seda, kui Põhja-Itaalia vallutasid langobardid, kindlustati Bellagiot veelgi ja aastal 744 asus sinna elama langobardide kuningas Liutprand.
Arvatakse, et aastaks 1100 oli Bellagio juba sõltumatu vald ja rahvakohtu asukoht ning et sel ajal oli piirkonna sõltuvus Comost vaid formaalne. Ent Bellagio strateegiliselt tähtis asukoht oli Como jaoks väga oluline ja seetõttu pidid sealsed elanikud elama üle rohkem kui ühe Como sissetungi ning kahe naabri vahel peeti ka arvukalt järvelahinguid. Aastal 1154 sunniti Friedrich I Barbarossa juhtimise all Bellagiot Comole truudust vanduma ja viimastele ka tribuuti maksma.
13. sajandi lõpus oli arvukates sõdades gibelliinide (ehk keisri toetajate) poolel osalenud Bellagio kindlasti üks osa Viscontide valdustest ja piirkond liideti Milano hertsogiriigiga.
Kui viimane Milano hertsog Francesco II Sforza aastal 1535 suri, algas kogu Lombardias kahe sajandi pikkune ränk aeg Hispaania valitsemise all (ajajärk, millest Alessandro Manzoni kirjutas teose "Kihlatu"). Hispaania valitsemise ajal ehitati muuhulgas Bellagios selle Guggiate naabruskonnast Suira naabruskonda viivad "Derta" nime kandvad trepid.
Aastal 1533 oli Francesco Sfondrati ostnud Bellagio läänivaldused ja Sfondrati perekond jäi rohkem kui 200 aastaks Bellagio kõige olulisemaks suunajaks ja kogu linna ajalugu koos selle arengu ja sündmustega oli selle perekonnaga seotud. Tänu ideaalsele asukohale transpordi ja kaubanduse seisukohast, õitsesid sellel ajajärgul Bellagios mitme valdkonna väiketööstused, mille hulgas olid eriti tähelepanuväärsed küünalde ja siidi tootmine (viimasele lisandus siidiusside aretamine ja siidiussipuude kasvatamine).
18. ja 19. sajand
[muuda | muuda lähteteksti]Carlo Sfondrati surma järel läks Bellagio piirkonna valduste omandiõigus kuulsale Serbelloni perekonnale.
Lühikese Napoleoni valitsemisaja jooksul sai Bellagio sadamast sõjaväeliselt ja strateegiliselt oluline koht. Lisaks suutis Bellagio saatust järgneva kahe sajandi jooksul juhtida üks näiliselt teisejärgulise tähtsusega fakt: Lodi krahvi ja Tsisalpiini vabariigi asepresidendi Francesco Melzi d'Eril otsus rajada Bellagiosse oma suvekodu. Seejärel ehitas ta järve läänekaldale Loppia lähedale suurejoonelise villa. See tõi piirkonda Milano ülemkihi õitsengu ja neem muudeti elegantseks ja maitsekaks õukonnaks. Ehitati ka tõldadele sobivad teed: esmalt selleks, et ühendada omavahel villad ja paleed ning seejärel linnakeskusega ühendamiseks ja lõpuks saadi valmis ka Erba-Bellagio provintsitee. Järveäärse linna kuulsus levis ka väljapoole Lombardia-Veneetsia kuningriiki: isegi Austria keiser Franz II soovis seda aastal 1816 külastada ja naasis sinna aastal 1825, et viibida Serbelloni, Trotti ja Melzi villades.
Aastal 1838 võttis Bellagio kõigi auavalduste saatel vastu Varennast tulnud Saksa-Rooma keisri Ferdinand I, Austria peaministri ertshertsog Rainer Ferdinandi ja minister Klemens von Metternichi. Nad saabusid linna järve esimesel aurulaeval Lario, mis oli lastud käiku aastal 1826.
Bellagio oli üks Lombardia ülemkihi poolt kõige sagedamini külastatavaid kohti ja sinna ehitati villasid ning aedu. Külas avati luksuskaupadega kauplevaid poode ja turistid tunglesid järveäärsel teel. Ruumi ei olnud piisavalt ja selle juurde saamiseks otsustati katta kinni Bellagio vana sadam.
Turismist oli selleks ajaks saanud Bellagio elanike peamine sissetulekuallikas ning sellest peale kattub Bellagio ajalugu suuresti sealsete hotellide omaga. Esimene hotell oli aastal 1825 asutatud vanast Abbondio Genazzini võõrastemajast ümber ehitatud Hotel Bellagio, millest sai hiljem Como järve esimene tõeline hotell, Hotel Genazzini. Seejärel asutati mõne aasta jooksul mitu hiilgavat hotelli, millest paljud tegutsevad veel tänapäevalgi ja on sageli veel ka neile aluse pannud perekondade omanduses.
Neist mõned koos avamise ajaga: aastal 1870 aurulaeva Lario kapteni vana maja kohale ehitatud Hotel Firenze ja aastal 1872 avatud Grand Hotel Bellagio (nüüdne Grand Hotel Villa Serbelloni). Aastal 1888 võtsid kolm suuremat hotelli (Hotel Genazzini, Grande Bretagne ja Grand Hotel Bellagio) gaasivalgustuse asemel kasutusele elektrivalgustuse ning alles pärast seda hakati sama valgustust kasutama aristokraatlikes kodudes. Bellagio oli üks esimesi rahvusvaheliseks muutunud Itaalia turismikohti ja alates sellest ajast ei ole see kunagi mandunud massturismi sihtkohaks.
Villa Melzi d'Eril
[muuda | muuda lähteteksti]See tähtis järve kohal kõrguv hoone ehitati vahemikus 1808–1815 arhitekt Giocondo Albertolli plaanide järgi Napoleon I enda poolt Lodi hertsogiks määratud Francesco Melzi d'Eril'i, kes täitis Napoleoni jaoks alates aastast 1802 Itaalia vabariigi asepresidendi rolli, tellimusel. Lühiajalise Itaalia kuningriigi tekkega aastal 1805 täitis Melzi d'Eril Keisririigi kantsleri ülesandeid.
Melzide residentsi kaunistati ja sisustati ka pärast tema poliitilise karjääri lõppu, sest Francesco Melzi d'Eril soovis muuta villa sama elegantseks kui seda olid Monzas asuv kuninglik villa ja teised Como järve ääres asunud villad. Seetõttu telliti töid tollastelt kuulsatelt kunstnikelt: maalikunstnikud Andrea Appiani ja Giuseppe Bossi, skulptorid Antonio Canova, Giovanni Battista Comolli ja Luigi Manfredini.[3] Ta oli ka kirglik kollektsionäär, kellel ei olnud selles Como järve piirkonnas muid rivaale peale omanimelise villa omaniku Giovan Battista Sommariva (tänapäeval tuntakse villat nimega Villa Carlotta); olles Melzi enda poolt poliitikas alistatud (Napoleon eelistas aastal 1802 Itaalia vabariigi asepresidendina just Melzit), püüdis ta oma kaotatud prestiiži tagasi saada, kogudes kokku tähelepanuväärse kunstikogu.
Villa Melzit iseloomustavad mööda järve kallast harmooniliselt kulgevad inglise stiilis aiad. Sellise aia saavutamine kätkes endas märkimisväärset sekkumist sealse maapinna struktuuri ja silmapaistvate tugimüüride ehitamist. Selles monumentide, muude ajalooliste esemete (mh just Napoleoni selgesõnalise soovi tõttu sinna toodud Veneetsia gondel ja kaks väärtuslikku Egiptuse kuju), haruldaste eksootiliste taimede, puude, kameeliahekkide, asaleasalude ja hiiglaslike rododendronitega rikastatud ümbruses moodustavad villa, kabel ja talveaed tähelepanuväärse ansambli, milles uusklassitsistlik stiil saavutas ühe oma tippudest.
Transport
[muuda | muuda lähteteksti]Õhu kaudu
[muuda | muuda lähteteksti]Bellagiole kõige lähemal asuvad lennujaamad on
- Milano Malpensa lennujaam (MXP), Milano
- Milano Linate lennujaam (LIN), Milano
- Bergamo Orio al Serio lennujaam (BGY), Bergamo
Raudteed mööda
[muuda | muuda lähteteksti]Bellagiole lähim raudteejaam asub Asso vallas. Bellagiole lähimad raudteeliinid on
- Milano – Como (kaks liini, mida käitavad Trenitalia ja LeNord)
- Milano – Varenna (Trenitalia)
- Milano – Lecco (Trenitalia)
- Milano – Asso (LeNord; lähim raudteejaam)
Laevaga
[muuda | muuda lähteteksti]Como linnast saab Bellagiosse sõita laevaga, mis peatub ka teistes tee peale jäävates Como järve äärsetes linnades. Parvlaevaga saab Bellagiosse ka Varennast. Nendel liinidel opereerib ettevõte Gestione Governativa Navigazione Laghi.
Maanteed mööda
[muuda | muuda lähteteksti]Bellagiosse pääseb teid mööda Comost ja Leccost lähtuvaid kitsaid teid mööda. Oluliselt ohutum on sõita Comost Cadenabbiasse ja kasutada järve ületamiseks autodele mõeldud praami; järve idakaldal kulgev Comost lähtuv tee on väga kitsas ja tuuline. Como ja Bellagio vahel sõidab igapäevaselt ka ühistransport. Teine võimalus on sõita mööda järve idapoolsel kaldal olevat neljarealist maanteed Varenasse ja sõita sealt parvlaevaga üle järve Bellagiosse.
Kultuur
[muuda | muuda lähteteksti]Alates aastast 1960 on Como järve ääres töötanud sihtasutuse Rockefeller Foundation Bellagio keskus, mille töö on seotud kahe peamise programmiga: residentuurid ja konverentsid. Residentuuriprogramm pakub mõjukatele õpetlastele, kunstnikele, kirjanikele, teadlastele jt professionaalidele üle maailma võimalust oma ideede täitumise poole püüelda ja teisi oma töösse kaasata. Konverentsiprogrammi eesmärk on kutsuda üle kogu maailma kokku väljapaistvaid ja väga erinevaid osalejaid, et nad saaksid oma ideid jagada, nende üle väidelda ja omavahel koostööd teha.
Rahvusvahelised suhted
[muuda | muuda lähteteksti]Bellagio on üks ainulaadse Euroopa Liidu linnade sõprussidemetele pühendatud ühenduse Douzelage asutajaliikmeid. See aktiivne linnade sõprussuhete rajamine algas aastal 1991 ja selle raames toimuvad regulaarsed üritused, näiteks teiste riikide toodetele pühendatud turud ja festivalid.[4][5] Lisaks all kirjas olevatele linnadele peetakse läbirääkimisi veel kolme linnaga: Agros (Küpros), Škofja Loka (Sloveenia) ja Trjavna (Bulgaaria).
- Altea, Hispaania (1991)
- Bad Kötzting, Saksamaa (1991)
- Bundoran, Iirimaa (1991)
- Granville, Prantsusmaa (1991)
- Holstebro, Taani (1991)
- Houffalize, Belgia (1991)
- Meerssen, Holland (1991)
- Niederanven, Luksemburg (1991)
- Préveza, Kreeka (1991)
- Sesimbra, Portugal (1991)
- Sherborne, Inglismaa, Suurbritannia (1991)
- Karkkila, Soome (1997)
- Oxelösund, Rootsi (1998)
- Judenburg, Austria (1999)
- Chojna, Poola (2004)
- Kőszeg, Ungari (2004)
- Sigulda, Läti (2004)
- Sušice, Tšehhi Vabariik (2004)
- Türi, Eesti (2004)
- Zvolen, Slovakkia (2007)
- Prienai, Leedu (2008)
- Marsaskala, Malta (2009)
- Siret, Rumeenia (2010)
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Bellagio
- ↑ https://demo.istat.it/?l=it
- ↑ Carroti, Giulio. "Delle Capi d'arte: appartenenti a S.E. la duchessa Joséphine Melzi d'Eril-Barbò". 1901.
- ↑ Douzelage.org: Home. Vaadatud 21.10.2009.
- ↑ Douzelage.org: Member Towns. Vaadatud 21.10.2009.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Bellagio vald |
- Ametlik veebileht
- Bellagio ajalugu
- Pildigalerii
- Parry, G. S. (jaanuar–juuni 1907). Inscriptions at Bellagio [foreigner's cemetery], Italy. Notes and Queries, VII, Tenth, lk 61–62.