Hõbevaher
|
See artikkel räägib hõbevahtrast; Acer saccharinum on ka suhkruvahtra sünonüümne ladinakeelne nimi |
| Hõbevaher | |
|---|---|
.jpg) | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Katteseemnetaimed Magnoliophyta |
| Klass |
Kaheidulehelised Magnoliopsida |
| Selts |
Seebipuulaadsed Sapindales |
| Sugukond |
Seebipuulised Sapindaceae |
| Perekond |
Vaher Acer |
| Liik |
Hõbevaher |
| Binaarne nimetus | |
|
Acer saccharinum L. | |
Hõbevaher (Acer saccharinum) on seebipuuliste sugukonda vahtra perekonda kuuluv puuliik.
Morfoloogia
[muuda | muuda lähteteksti]Hõbevaher kasvab 15–25, erandjuhtudel kuni 35 m kõrgeks. Juba 10 aasta vanune puu on 8 m kõrge. Kasvab sageli veekogude kallastel ja märgaladel.
Tüvi
[muuda | muuda lähteteksti]Noorel puul on koor hall ja sile. Vananedes muutub see kestendavaks ja annab uinuvatest pungadest uusi võsusid.
Leht
[muuda | muuda lähteteksti]Lehed on kuni 15 cm pikad ja 6–12 cm laiad ning sõrmjagused. Hõlmasid on 5. Need on peensaagja servaga ja tipust teravad. Lehe ülapind on heleroheline, alapool hallikasroheline ja veidi karvane. Leherootsud on nõrgad ja kuni 15 cm pikad, mistõttu leht väreleb väikesegi tuulepuhanguga ja näitab hallikat alapoolt.
Õis
[muuda | muuda lähteteksti]Nii emas- kui ka isasõied on väikesed, rohekaskollased ja koondunud kobaraisse. Hõbevaher õitseb kevadel, lehtede puhkemise ajal, ja on putuktolmleja.
Vili
[muuda | muuda lähteteksti]Tiibviljad on kuni 2,5 cm pikad ja kahe kaupa ühinenud.[1] Viljad valmivad varasuvel ja nende tiivad on 3–5 cm pikad. Tiivulisi seemneid võib tuul mõnel määral edasi kanda, kuid seemned ise on rasked ja levivad ka veevooluga. Ühelgi teisel vahtral pole nii suuri seemneid.
Juured
[muuda | muuda lähteteksti]Hõbevahtra juured asuvad madalal ja on kiulised. Seetõttu võib ta oma juurtega purustada vanu veetorusid ja muid kommunikatsioone, samuti kõnniteesillutist ja isegi majavundamente. Puujuur ajab kergesti võsusid ja kui neid ei pügata, siis kasvatab endale mitu tüve.
Levik
[muuda | muuda lähteteksti]Hõbevahtra levila on Põhja-Ameerika idaosa Ontariost Floridani. [1]
Kasutamine
[muuda | muuda lähteteksti]USA idaranniku mõnes piirkonnas on hõbevahtra õiepöörised kevadel oravate põhiline toit, sest paljud varutud tõrud ja pähklid on idanema läinud ja oravatel on nälg käes.
Kasvatatakse laialdaselt ilupuuna, sest teda on lihtne istutada, kasvatada ja hooldada. Talub hästi linnaõhku, mistõttu on levinud alleepuu. Hõbevaher on üks Põhja-Ameerika kõige kiiremini kasvavaid vahtraid. Ta on õrnema kujuga võraga kui mägivaher. Võra on hõre, lehed on kahevärvilised ja annavad tuule käes võbeledes puule iseäraliku ilu. Puit on üsna rabe, mis tähendab, et harud ja oksad murduvad aeg-ajalt näilise põhjuseta.[1] Seetõttu kahjustavad tormid hõbevahtraid rohkem kui muid puid.
Sügisel muutub hõbevaher vähem kirevaks kui teised vahtrad, lõpetades tavaliselt kahvatukollasena, ehkki mõned isendid lähevad erekollaseks, vahel isegi oranžiks või punaseks. Seevastu mõnel isendil lehed ei muudagi värvi, vaid varisevad rohelistena.
Hõbevaher kohandub kergesti mitmesuguste kasvutingimustega. Kasvab ka kuivas, kui on sinna istutatud, kuid vajab siiski rohkem päikest kui teised vahtrad, ja kuivas kliimas kastmist. Istutatud puud kasvavad põhjas kuni Kesk-Norrani ja lõunas Orlandoni. Teda on istutatud Jeruusalemma, Lõuna-Brasiiliasse, Uruguaysse ja Põhja-Argentinasse.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Hõbevaher andmebaasis eElurikkus
