Harilik aaloe

Harilik aaloe
	; Harilik aaloe Gran Canarial
Taksonoomia
Riik	Taimed Plantae;
Hõimkond	Katteseemnetaimed Magnoliophyta;
Klass	Üheidulehelised Monocotyledoneae;
Selts	Asparilaadsed Asparagales;
Sugukond	Heinpuulised Xanthorrhoeaceae;
Alamsugukond	Tooneliilialised Asphodeloideae;
Perekond	Aaloe Aloe;
Liik	Harilik aaloe;
Binaarne nimetus
	Aloe vera; (L.) Burm.f., 1768
Sünonüümid
	vt artikkel

Harilik aaloe on igihaljas aaloe liik, mida kasvatatakse toataimena ning kasutatakse nii ravimtaimena kui ka kosmeetikatööstuses.

Klassifikatsioon

Cronquisti süsteemis (1981) on aaloe liigitatud aaloeliste (Aloeaceae) sugukonda.

APG II süsteemis (2003) on aaloe liigitatud tooneliilialiste (Asphodelaceae) ja APG III süsteemis heinpuuliste (Xanthorrhoeaceae) sugukonda.

Nimi

Nimena on kasutatud:

Aloe barbadensis Mill.
Aloe perfoliata var. barbadensis (Mill.) Aiton (1789)
Aloe vulgaris Lam. (1783)
Aloe elongata Murray (1789)
Aloe flava Pers. (1805)
Aloe barbadensis var. chinensis Haw. (1819)
Aloe indica Royle (1839)
Aloe chinensis (Haw.) Baker (1877)
Aloe vera var. littoralis J.König ex Baker (1880)
Aloe lanzae Tod. (1891)
Aloe vera var. chinensis (Haw.) A.Berger (1908)
Aloe vera var. lanzae (Tod.) Baker (1908)
Aloe vera var. wratislaviensis Kostecka-Madalska (1953).

Levik

Harilik aaloe kasvab Põhja-Aafrikas ja paljudes teistes sooja kliimaga piirkondades.^[1] Aloe võib ellu jääda tingimustes, millistes teised taimed närbuvad ja surevad. Ekstreemsetes olukordades sulgeb see taim poore, hoides niiskust lehtede sees.

Lühike botaaniline iseloomustus

Taim on väga lühikese varrega. Lehed on normaalselt hallikasrohelise värvusega ja ääristatud hambulise servaga. Õied on kollase värvuse ja toruja kujuga.^[2]

Anatoomia

Iga leht koosneb kolmest kihist:

sisemine kiht on läbipaistev geel, mis koosneb 99 % ulatuses veest ja 1% ulatuses glükomannaanist, aminohapetest, lipiididest, fütosteroolidest ja vitamiinidest;
keskmine kiht on kibedamaitseline kollane piimmahl, mis sisaldab antratseeni derivaate;
välimine kiht on 15–20 raku paksune kiht, selles kihis toimub sahhariidide ja valkude süntees ning koorel on ka kaitsefunktsioonid.

Harilik aaloe sisaldab hulgaliselt bioaktiivseid aineid, kuid nende sisaldus varieerub ning oleneb kasvutingimustest ja kodupinnasest.

Vitamiinid

Harilik aaloe sisaldab nii vesilahustuvaid (B₁₂-vitamiin, foolhape, C-vitamiin ja B₄-vitamiin) kui ka rasvlahustuvaid vitamiine (A- ja E-vitamiin).

Ensüümid

Ensüüme on vähe uuritud, kuid teatakse 8 ensüümi: aliiase, alkaline phosphatase, amülaas, bradükinaas, carboxypeptidase, katalaas, tsellulaas, lipaas, ja peroxidase.

Bradükinaasile omistatakse bradükiniini lahustamise võime põletikukolletes. Teised tuvastatud ensüümid mängivad rolli suhkrute ja rasvade lõhustamisel.

Mineraalid

Mineraalidest sisaldab harilik aaloe tsinki, kaltsiumi, kroomi, vaske, seleeni, magneesiumi, mangaani, kaaliumi ja naatriumi.

Sahhariidid

Harilik aaloe sisaldab monosahhariide (glükoos ja fruktoos) ja polüsahhariide.

Hiljuti avastati aaloe geelist ka allergiavastane glükoproteiin alprogen.

Rasvhapped

Rasvhapetest on tuvastatud 4 fütosteroidi: kolesterool, kampesterool, β-sitosterool ja lupeol. Neid seostatakse põletikuvastase toimega.

Hormoonid

Fütohormoonidest on ringlemas auksiinid ja giberelliinid. Neid seostatakse haavu raviva ja põletikuvastase toimega.

Aminohapped

Harilik aaloe sisaldab ligi 20 inimesele vajalikku aminohapet.^[3]

Hariliku aaloe saadused

Euroopa farmakopöa droog on aaloelehtedest pressitud ja kuivatatud mahl (nimetatakse saburiks).

Euroopa farmakopöa aaloe standarditud kuivekstrakti (aloes extraxtum siccum normatum) aga valmistatakse aaloelehti keeva veega ekstraheerides.^[2]

Toime inimestele

Seespidiselt kasutatuna on aaloemahlal lahtistav ning bakterite arengut pidurdav toime. Välispidiselt kasutatakse aaloemahla põletikuvastase ja haavu parandava toime tõttu, ka kaitseks kiirguse eest.^[2]

Mõnede allikate kohaselt on harilik aaloe ainuke taimravim, mis aitab kiirgusnahapõletike korral.

Uuringud aaloemahla ja/või kuivekstrakti kasutamise ja toimete kohta raseduse ja lapse rinnaga toitmise ajal puuduvad.

Aaloesaadused võivad ülitundlikkust põhjustada.

Gottshall (1949) leidis, et aaloel on antimükobakteriaalne toime tuberkuloosi põhjustavate tuberkuloosi mükobakterite vastu.^[4]

In vitro uuringud on näidanud, et aaloe suudab immuunsust mõjutada ja omab kasvajavastast toimet.^[5]

Värskeid lehti kasutatakse ka biogeensete stimulaatorite saamiseks. Aaloelehtedes moodustuvate biogeensete stimulaatorite tekkemehhanism ja keemiline olemus on siiani veel välja selgitamata.

Biogeenseid stimulaatoreid sisaldavad preparaadid toimivad stimulaatorina: ergutavad immuunsüsteemi ning kudede taastumist. Biostimuleeritud droogist valmistatakse ravimeid nahaaluseks süstimiseks haavandtõve, kopsupõletiku, psoriaasi jms haiguse korral.^[1]

Ajaloolist

Hariliku aaloe kasutus rahvameditsiinis on kirjas Ebersi papüürusel (~1550 eKr).

Hariliku aaloe tervendamisvõimet olevat ära kasutanud ja sellest ka kirjutanud 1. sajandil arst, farmakoloog ja botaanik Pedanius Dioscorides, teatmeteoses "De Materia Medica". Dioscoridese kirjutise kohaselt kasutati hariliku aaloe keedetud mahla furunkulite ja eesnaha ravimiseks, rahustamaks kuiva ja sügelevat nahka, haavandunud suguelundeid, ravimaks mandleid, igemeid ja ärritunud kurku, vigastuste korral ja haavade veritsuse lõpetamiseks.

Plinius Vanem (23–79 pKr) olevat kinnitanud Dioscoridese avastusi teoses "Naturalis historia". Plinius Vanem olevat neile lisanud veel ka leepra korral leproomide ravimise.

Vana-Rooma arst ja anatoom Galenos (129 – umbes 200–216) olevat kasutanud ravivahendina samuti harilikku aaloed.^[6]

Aleksander Suure sõjalise eesmärgiga külaskäigul Sokotra saarele^[7] ja Christoph Kolumbuse kaaskond olevat sõjameeste haavaravis kasutanud harilikku aaloed.

Ohutus

Lokaalset aaloe kasutamist ei seostata märkimisväärsete kõrvaltoimetega. Aaloe suukaudne kasutamine on potentsiaalselt toksiline, mis võib põhjustada kõhukrampe ja kõhulahtisust, mis omakorda võib vähendada ravimite imendumist.^[8] Suukaudselt sisse võetud värvimata aaloe lehtede ekstrakt oli California keskkonnatervise ohtude hindamise büroo poolt loetletud "kemikaalide hulgas, mis teadaolevalt põhjustavad vähki või reproduktiivset toksilisust".^[9]

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 , Ain Raal "Farmakognoosia Õpik kõrgkoolile. Teine, parandatud ja täiendatud väljaanne", lk 233-236, Tartu Ülikooli Kirjastus:
↑ ^2,0 ^2,1 ^2,2 Ain Raal, "Maailma ravimtaimede entsüklopeedia", lk 58, Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2010
↑ Amar Surjushe, Resham Vasani, ja D G Saple, ALOE VERA: A SHORT REVIEW, Indian J Dermatol. 2008; 53(4): 163–166., doi: 10.4103/0019-5154.44785, veebiversioon (vaadatud 18.07.2014) (inglise keeles)
↑ Alasdair Barcroft, Audun Myskja, "Aloe Vera: Nature's Silent Healer", lk 51, 2003, veebiversioon (vaadatud 5.06.2015)(inglise keeles)
↑ Barrie R. Cassileth, Aloe Vera (Aloe barbadensis, Aloe capensis), 13. juuni, 2011, Integrative Oncology, Oncology Journal, veebiversioon (vaadatud 17.07.2014) (inglise keeles)
↑ Gertrude Baldwin, HISTORY OF ALOE VERA ALOE VERA, THE BENEFITS OF THE USE OF ALOE VERA IN HERBAL PREPARATIONS, veebiversioon (vaadatud 18.07.2014) (inglise keeles)
↑ Chronology of Socotra^{[alaline kõdulink]}, veebiversioon (vaadatud 18.07.2014) (inglise keeles)
↑ ,National Center for Complementary and Integrative Health, US National Institutes of Health. 1 September 2019.[1], (vaadatud 11.03.2021) (inglise keeles)
↑ ,California Office of Environmental Health Hazard Assessment. 4 Detsember 2015.[2], (vaadatud 14.03.2021) (inglise keeles)

Välislingid

Sissekanne CoL-is
Sissekanne GRIN-is
Sissekanne ITIS-es
Sissekanne NCBI Taxonomy database-s'is
Sissekanne uBio-ss
Sissekanne saidil Wikispecies
European Medicines Agency Evaluation of Medicines for Human Use, Doc. Ref. EMEA/HMPC/76310/2006 Corrigendum1, COMMITTEE ON HERBAL MEDICINAL PRODUCTS, HERBAL MONOGRAPH ON ALOE BARBADENSIS MILLER AND ON ALOE (VARIOUS SPECIES, MAINLY ALOE FEROX MILLER AND ITS HYBRIDS), jaanuar 2006, veebiversioon (vaadatud 17.07.2014) (inglise keeles)
Urmas Kokassaar, "Miks kuninganna Kleopatrale", 3/2006, veebiversioon (vaadatud 18.07.2014)
ALOE BARBADENSIS LEAF JUICE, veebiversioon (vaadatud 17.07.2014) (inglise keeles)
Ameerika Vähiliit, Aloe, veebiversioon (vaadatud 17.07.2014) (inglise keeles)
Why Aloe Vera Works, veebiversioon (vaadatud 18.07.2014) (inglise keeles)

[A.Raal,_2016-1] 1,0 ^1,1 , Ain Raal "Farmakognoosia Õpik kõrgkoolile. Teine, parandatud ja täiendatud väljaanne", lk 233-236, Tartu Ülikooli Kirjastus:

[A.Raal,_2010-2] 2,0 ^2,1 ^2,2 Ain Raal, "Maailma ravimtaimede entsüklopeedia", lk 58, Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2010

[0HiNp-3] Amar Surjushe, Resham Vasani, ja D G Saple, ALOE VERA: A SHORT REVIEW, Indian J Dermatol. 2008; 53(4): 163–166., doi: 10.4103/0019-5154.44785, veebiversioon (vaadatud 18.07.2014) (inglise keeles)

[yCmuV-4] Alasdair Barcroft, Audun Myskja, "Aloe Vera: Nature's Silent Healer", lk 51, 2003, veebiversioon (vaadatud 5.06.2015)(inglise keeles)

[Th9ZH-5] Barrie R. Cassileth, Aloe Vera (Aloe barbadensis, Aloe capensis), 13. juuni, 2011, Integrative Oncology, Oncology Journal, veebiversioon (vaadatud 17.07.2014) (inglise keeles)

[klRwx-6] Gertrude Baldwin, HISTORY OF ALOE VERA ALOE VERA, THE BENEFITS OF THE USE OF ALOE VERA IN HERBAL PREPARATIONS, veebiversioon (vaadatud 18.07.2014) (inglise keeles)

[xLcrA-7] Chronology of Socotra^{[alaline kõdulink]}, veebiversioon (vaadatud 18.07.2014) (inglise keeles)

[Aloe_vera-8] ,National Center for Complementary and Integrative Health, US National Institutes of Health. 1 September 2019.[1], (vaadatud 11.03.2021) (inglise keeles)

[California_Office_of_Environmental_Health-9] ,California Office of Environmental Health Hazard Assessment. 4 Detsember 2015.[2], (vaadatud 14.03.2021) (inglise keeles)

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]

[9]