Herilaseviu
|
See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Herilaseviu (perekond) |
| Herilaseviu | |
|---|---|
 | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Linnud Aves |
| Selts |
Haukalised Accipitriformes |
| Sugukond |
Haugaslased Accipitridae |
| Perekond |
Herilaseviu Pernis |
| Liik |
Herilaseviu |
| Binaarne nimetus | |
|
Pernis apivorus (Linnaeus, 1758) | |
 Levikukaart oranž – pesitsusalad sinine – talvitusalad | |
Herilaseviu (Pernis apivorus) on haugaslaste sugukonda herilaseviu perekonda kuuluv röövlind.
Liik kuulub Eestis III kaitsekategooria alla.[2][3]
Teaduslikult kirjeldas herilaseviud esimesena Linnaeus 1758. Ta valis linnule ladinakeelse nime, tuletades selle kreeka sõnast περνης 'röövlind' ja ladina sõnast apivorus 'mesilasesööja', ehkki mesilased moodustavad herilaseviu toidus palju väiksema osa kui herilased.
Levik ja ränne
[muuda | muuda lähteteksti]
Herilaseviu pesitseb põhiliselt Euroopa ja Lääne-Aasia parasvöötmes. Tema levila hõlmab põhjas suurema osa Rootsist, Lõuna-Soome ja ulatub Valge mere lõunarannikuni. Lõunas ulatub levila Pürenee poolsaare keskossa ning Itaalia ja Kreeka mandriosa lõunatipuni. Levila laigud on ka Türgis ja Kaspia mere rannikul Iraanis. Ida suunas ulatub levila Altaini.[4]
Herilaseviu talvitub Aafrikas Saharast lõuna pool[4]. Tema rännuteed on väga pikad. Näiteks 2002. aastal registreeris Šotimaa ürglooduse hoidmise sihtasutuse direktor Roy Dennis, et üks noor herilaseviu läbis ilma peatumata üle 5000 kilomeetri[5].
Eestis pesitseb 600–1000[3] või 800–1100 paari, Euroopas 110–160 tuhat paari.[6]
Herilaseviu spetsialist Eestis on Marek Vahula, kes "isikliku" projekti "Herilaseviu Matkad ja Reisid" raames uurib linnuliigi elu-olu meil ja mujal maailmas.
Välimus
[muuda | muuda lähteteksti]
Herilaseviu kehapikkus on 52–60 cm, tiibade siruulatus 135–150 cm[7][8]. Teistel andmetel on linnu üldpikkus 45–52 cm ja tiiva pikkus 37–43½ cm[4][3]. Linnu kehamass on 600–1100 grammi[8][4] või 770–1200 g[3]. Emaslinnud on isastest märksa suuremad[4][6]. Linnu tiivad ja saba on pikad, mistõttu lind näib suuremana kui ta tegelikult on[4].
Herilaseviu noor- ja vanalindude värvus on ühesugune ja varieerub hallikast pruunini[4]. Tema alapool on pruuni-valge täpiline. Emaslind on isaslinnust pisut tumedama sulestikuga[6]. Ülapool on isaslinnul tuhmhall, emaslinnul hallikaspruun[7], teistel andmetel on täiskasvanud linnu ülapool hallikaspruun tumedate triipudega[4]. Isaslinnul on kiird ja kukal enamasti hallid[4], emaslinnu pea on pruun. Herilaseviu alapoole värvus varieerub tumepruunist peaaegu valgeni. Tavaliselt on see tugevasti vöödiline, tumedate laikudega küünarliigese kohal[9]. Mõnikord leidub ka ühevärvilise tumepruuni sulestikuga isendeid[4]. Hoosuled on pruunid valkjate tüveosade ja mustade põiktriipudega, tüürsuled samuti pruunid 4 laia tumepruuni ristvöödiga[4]. Isaslinnu hoosulgede alaosa on emaslinnu omast üldiselt vähem vöödiline[7]. Labahoosuled on herilaseviul tavaliselt heledamad, isaslinnul moodustub labahoosulgedel selge hele laik[9].
Herilaseviu pika saba tipus on üks lai vööt, tüvikul kaks kitsamat vööti[7][10]. Sabas on 14 tüürsulge[4].
Silmad on kollased[6]. Nende ümber on tugev peast eemalehoidvate sulgede kogum, mis kaitseb linnu silmi herilaste nõelamise eest, kes on tema põhitoit[6]. Valjasriba ja laup on kaetud tihedate soomusjate sulgedega[4].
Herilaseviul on väheldane must nokk. Sõõrmed on pilujad ja paiknevad viltuselt.[4]
Herilaseviu jalad on erekollased, küünised on lamedad ja laiad[10]. Küünised on mustad ja teravad, aga nõrgalt kõverdunud[4]. Jookset katavad peened kilbised[4].
Noorlinnud on esimesel eluaastal pruuni ülapoolega, millel võivad olla ookervalkjad tähnid. Sageli on pea valkjas tumepruunide laikudega. Alapool on neil nagu vanalindudel, aga pruuni põikmustriga isendeid ei esine. Noorlindude vikerkest on hallikas või hallikaskollane ja ka vahanahk on kahkjaskollane.[4]
Erinevus teistest lindudest
[muuda | muuda lähteteksti]Herilaseviu võib segamini ajada hiireviuga. Herilaseviul on väiksem pea ja saledam kael. Herilaseviu saba on pikem ja ümarate nurkadega, tiivad on pikemad ja kitsamad.[6][10]
Samasse perekonda kuulub tutt-herilaseviu, kes on pisut suurem (tiiva pikkus 42–46 cm). Tutt-herilaseviu on ka natuke teisiti värvunud, näiteks on tal sabal ainult 2 põikivööti. Kuid põhiliselt eristatakse teda herilaseviust elukoha järgi: tutt-herilaseviu levila kulgeb Altaist, kus herilaseviu levila lõpeb, edasi itta kuni Primorjeni, ja eksikülalisena kohtab teda Kesk-Aasias, mis jällegi herilaseviu levilasse ei kuulu.[4]
Elupaik ja eluviis
[muuda | muuda lähteteksti]Herilaseviu elab metsaservades ja metsatukkades[10]. Ta eelistab niiskeid leht- ja segametsasid[3], eriti lagedate aladega vahelduvaid hõredaid metsi[4]. Nõmmemetsi ta põlgab[3]. Ta on varjulise eluviisiga, vaid rände ajal liigub parvedes, kus on 20–40 isendit[9][10]
Herilaseviu lend on pehme ja rahulik. Ta tiirleb rõhtsatel tiibadel, tiivaotsad kas veidi langetatud või tõstetud.[9]
Herilaseviul on tugevad jalad. Ta võib kiirelt ja osavalt ka mööda maapinda liikuda, nii kõndides kui joostes.[11]
Herilaseviu looduslikud vaenlased on suuremad pistrikulised ja nugis.[3]
Toitumine
[muuda | muuda lähteteksti]Herilaseviu on röövlind. Ta toitub enamasti kiletiivalistest ja nende vastsetest, peamiselt herilasevastsetest[4][6]. Samuti võib ta süüa kahepaikseid, roomajaid, hiiri, väiksemaid linde, nende poegi ja mune[6]. Lisatoiduna võib ta süüa teisigi putukaid, näiteks rohutirtse, suuri röövikuid ja mardikaid[4].
Toitu otsib herilaseviu puu otsas istudes või aeglaselt lennates[4]. Herilast märgates jälitab ta seda kuni pesani[4]. Seejärel kraabib ta pesa välja[11][3]. Enne söömist eemaldab ta saagilt nõela[6].
Kuna herilased püüavad herilaseviud, kes nende pesa rüüstab, nõelata, on herilaseviudele arenenud silmade kaitseks tugev peast eemalehoidvate jäikade sulgede kogum. Keha kaitseb lind seda pidevalt raputades ja tiibadega vehkides.[11]
Lennuvõimestumise ajaks on pojad söönud juba üle 50 tuhande herilasevastse. Kui neid napib, võivad kolmandiku söödava toidu massist moodustada ka konnad. Täiskasvanud lindude toidust võivad putukavastsete puudumisel linnud moodustada koguni veerandi.[3]
Pesitsemine
[muuda | muuda lähteteksti]
Herilaseviu territoorium on suur. See tuleneb nende toidueelistusest: väikesel alal ei leidu piisavalt kiletiivalisi.[3]
Herilaseviu saabub pesitsuspaikadele mai teisel poolel, lahkub augustis-oktoobris[6]. Eestis lahkub ta septembris[3]. Suhteliselt hilja saabub ta sellepärast, et varem pole tema meelistoitu, kiletiivaliste vastseid, saada[4].
Herilaseviu ehitab pesa kuivadest okstest peamiselt kuuse, männi või kase latva[3]. Üldjuhul asub see 10–20 m kõrgusel, mõnikord 3–4 m kõrgusel maapinnast[10]. Pesa ehitusest võtavad osa mõlemad linnud[6]. Herilaseviu võib kasutada ka kulliliste ja vareste vanu pesi[4][3][6][10]. Herilaseviu kasutatava pesa tunneb ära selle järgi, et selle servadele on peaaegu alati pandud värskeid oksi[4][3]. Pesa läbimõõt on 59–60 cm, kõrgus 20–37 cm[10].
Herilaseviu pesitseb igal aastal samas kohas või siis vanast kohast natuke eemal.[6][10]
Herilaseviu kurnas on tavaliselt kaks (harva üks või kolm) kastanpruunide laikudega kaetud valget muna[4][3][3]. Muna mõõtmed on keskmiselt 50×41 mm.[10]
Munad muneb emane mai lõpus ja juuni alguses. Haudeperiood kestab 33–34 päeva[4][3] ja algab esimese muna munemisega. Hauvad mõlemad linnud, aga emane rohkem[4]. Poegade toitmisega tegelevad samuti mõlemad linnud. Pesast lahkuvad noorlinnud 40 päeva vanuselt[6][10]. Kuni lennuvõime saavutamiseni 44–48 päeva vanuselt ronivad noorlinnud pesa läheduses puuokstel[6]. Umbes 55 päeva vanuselt saavad noored iseseisvaks[6].
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ BirdLife International (2009). Pernis apivorus. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2011.
- ↑ "III kaitsekategooria liikide kaitse alla võtmine". www.riigiteataja.ee. Vaadatud 4.12.2011.
- ↑ 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 3,11 3,12 3,13 3,14 3,15 3,16 "Herilaseviu, täiendav info". bio.edu.ee. Vaadatud 4.12.2011.
- ↑ 4,00 4,01 4,02 4,03 4,04 4,05 4,06 4,07 4,08 4,09 4,10 4,11 4,12 4,13 4,14 4,15 4,16 4,17 4,18 4,19 4,20 4,21 4,22 4,23 4,24 4,25 4,26 4,27 4,28 "Loomade elu", 6. kd., lk. 122–123, joon. 78
- ↑ "Herilaseviu purustab rekordeid". www.delfi.ee. Vaadatud 4.12.2011.[alaline kõdulink]
- ↑ 6,00 6,01 6,02 6,03 6,04 6,05 6,06 6,07 6,08 6,09 6,10 6,11 6,12 6,13 6,14 6,15 "Herilaseviu". www.looduspilt.ee. Vaadatud 4.12.2011.
- ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 L. Jonsson, "Euroopa linnud". Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus. 2008, lk 138
- ↑ 8,0 8,1 "European Honey-Buzzard". www.oiseaux.net. Vaadatud 4.12.2011.
- ↑ 9,0 9,1 9,2 9,3 P. Hayman, R. Hume. "Linnusõbra taskuraamat". Tallinn: Varrak. 2004, lk 59
- ↑ 10,00 10,01 10,02 10,03 10,04 10,05 10,06 10,07 10,08 10,09 10,10 "Осоед — Pernis apivorus". www.ecosystema.ru. Vaadatud 4.12.2011.
- ↑ 11,0 11,1 11,2 bio.edu.ee Herilaseviu Vaadatud 27. aprillil 2013
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Herilaseviu andmebaasis eElurikkus
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Herilaseviu |