Johan Pitka

Johan Pitka
Johan Pitka (u 1910–1920)
Sünniaeg	19. veebruar 1872 Jalgsema, Eesti
Surmaaeg	22. november 1944 (72-aastaselt) Kõue vald, Harjumaa
Teenistus	1917–1918 Omakaitse 1918 Kaitseliit 1918–1920 Eesti Merevägi 1944 Omakaitse
Auaste	Kontradmiral
Juhtinud	Eesti Merevägi 1918–1920 Löögiüksus Admiral Pitka 1944
Autasud	Vabadusrist I/1

Johan Pitka VR I/1 (7. veebruar (vkj)/ 19. veebruar 1872 Terasaugu metsavahimaja, Jalgsema küla, Võhmuta vald, Järva-Jaani kihelkond – 22. november 1944 Kõue vald, Harjumaa) oli Eesti ettevõtja, kaugsõidukapten ja kontradmiral (1919), üks Eesti riigi rajajaid, Eesti merejõudude looja ja juhataja Vabadussõjas.

Johan Pitka oli üks kesksemaid tegelasi Eesti sõjaväe korraldamisel Vabadussõjas. Ta oli Kaitseliidu, soomusrongide, soomusautode, piirivalve ja Eesti merejõudude loojaks – tegevus, mille eest ta pälvis austava nimetuse "soomusrongide isa" ja "Vabadussõja hing". 1918. aasta detsembris määrati ta Eesti merejõudude juhatajaks, kellena ta tegutses kuni Vabadussõja võiduka lõpuni, kaotamata seejuures ühtegi laeva.

Haridustee

• 1881–1885 õppis Seliküla valla- ja ministeeriumikoolis
• 1885–1887 õppis Tallinna Aleksandri Gümnaasiumis
• 1890 hakkas merd sõitma
• 1891 astus Käsmu merekooli
• 1892 läks üle Kuressaare merekooli, sooritas seal samal aastal kaugtüürimehe eksami
• 1894 astus Paldiski merekooli
• 1895 28. märtsil sooritas Tallinnas kaugsõidukapteni eksamid

Töö ja ühiskondlik tegevus

Enne Vabadussõda

Johan Pitka 1909. aastal

• 1895 kapten purjelaeval "Kalvis" ja brigantiinil "Albatross"
• 1896 tüürimees Tallinna jäämurdjal "Stadt Reval"
• 1896–1900 kapten kaugesõidu parklaeval "Lilly" millega sõitis kaks korda Lõuna-Ameerikasse. Pitka ostis "Lilly" Tallinna Kaupmehe Voldemar Meyeri palvel ja rahastusel Hamburgist 1896. aastal. Alus seilas varem Rootsi lipu all ning kandis nime "Ebba". Veel samal aastal läbis "Lilly" Pitka käe all esimese suure kaugesõidupurjekana Kieli kanali, mis avati 1895. aastal. "Lilly" valmis 1866. aastal Sunderlandis. Laev kaalus 415 registertonni, võis pardale võtta 700 tonni kaupa, oli 127,1 jalga pikk, 28,4 jalga lai ja selle lastiruum 17,4 jalga sügav.
• 1900 teenis kuus nädalat rannakaitselaeval "Admiral Ušakov"
• 1902 Mühlentali laevatehas Peterburis
• 1904 asus koos perega elama Inglismaale
• 1907 novembris asutas Inglismaal Eesti-Läti Laevasõidu Agentuuri
• 1911 tuli koos perega Inglismaalt tagasi Eestisse ja asutas Tallinnas merekaubandusühisuse Joh. Pitka ja Ko ning Tallinna Laeva-Ühisuse ja korraldas "Balti Peaste Seltsi". Lisaks asutas ta Merekaubanduse ja Laevasõidu Edendamise Seltsi ja oli ka selle juhataja
• 1912 üks Vastastikuse Merekindlustuse Seltsi "Mereabi" asutajaid
• 1917 kevadest korraldas eesti sõdurite toomist Venemaalt kodumaale, aitas Eesti sõjaväge luua, Eesti sõjaväelaste kongresse organiseerida ja oli Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee liige. Mõisteti selle eest enamlaste poolt tagaselja surma
• 1917 septembrist alates korraldas Tallinna Omakaitset, aasta hiljem kujunes sellest Kaitseliit

Eesti Vabadussõjas

Soomusrongide divisjoni juhtkond Vabadussõja ajal koos merejõudude juhataja Johan Pitkaga. Istuvad (vasakult): Eesti merejõudude juhataja Johan Pitka, Soomusrongide divisjoni ülema kohuseid täitev kapten Anton Irv ja haiglaravil viibiv kapten Karl Parts (1919. aasta kevad-talvel)

• 1918. aasta novembrist alates korraldas Kaubandus- ja Tööstusministeeriumi Mereasjanduse osakonna 1. juhataja Pitka soomusrongide ja -autode ehitamist ning Eesti sõjaväe varustamist. Oli Eesti Kaitse Liidu asutaja ning organiseerija koos Jaan Naarise ja kindralmajor Ernst Põdderiga pärast Kaitse Liidu ametlikku asutamist Ajutise Valitsuse esimesel istungil 11. novembril 1918.
• 1. detsembril 1918 nimetati soomusrongide juhatajaks.
• 17. detsembril 1918 määrati merejõudude juhatajaks ning alustas Eesti merejõudude loomist.
• 22. aprillil 1919 ülendati mereväekapteniks.
• 21. septembril 1919 ülendati aseadmiraliks (hiljem muudeti kontradmiraliks).
• 13. oktoober – 9. november 1919 oli Krasnaja Gorka operatsiooni üldjuht.
• 28. novembril 1919 pani tervislikel põhjustel Eesti merejõudude juhataja ameti maha.
• 17. aprillil 1920 lahkus tegevteenistusest.

Eesti Vabariigis

Miiniristlejalt Lennuk Vabadussõja lõunarindele saabunud meredessantpataljoni 2. rood (koosnes suures osas kooliõpilastest) koos merejõudude juhataja Johan Pitkaga (paremalt teine) 1919. aasta märtsis Orava lähedal

• 1920–1922 oli Valve Liidu asutaja ja juht.
• 1923 asutas Rahvuslik-Vabameelse partei.
• 1924 asus koos perekonna ja teiste kolonistidega Kanadasse Fort St. Jamesi, kus rajas Stuarti järve äärde eesti asunduse.
• 1930 naasis Eestisse.
• 1930–1937 oli Eesti Tarvitajateühistuste Keskühisuse (ETK) direktor.
• 1931 asutas Tallinna Lahinguvendade Klubi, temast sai Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu juhatuse abiesimees.
• 1932 astus vapside hulgast välja.
• 1933 oli Vabadussõja Rindemeeste Ühingu asutaja ja Allveelaevastiku Sihtkapitali juhatuse esimees.
• 8. detsembril 1935 kuulus vapside poolt vangistatavate nimekirja.
• 1937 oli Rahvuskogu I koja liige Järvamaalt.
• 7. mail 1940 valiti Omakaitse Sihtkapitali juhatuse esimeheks.

Teise maailmasõja aegses okupeeritud Eestis

• Juulis 1940 põgenes Nõukogude okupatsiooni eest Soome.
• Aprillis 1944 naasis Eestisse. Pidas üle Eesti kõnekoosolekuid Punaarmee pealetungi vastu sõdimise innustamiseks. Samuti korraldas löögiüksuse Admiral Pitka. Jäi septembris 1944 Läänemaal teadmata kadunuks.

Lisaks eelpool kirjutatule jõudis Johan Pitka Vabadussõja ajal Vabariigi Merejõudude Staabi, Mereväe Tehnika ja Varustuse ameti, Sadamate Valitsuse, Lootside, Tuletornide ja Meremärkide Valitsuse, Veeteede, Sadamate süvendamise ja parandamise ameti, Piirikontrolli-, Rannavalve-, Sideteenistuse ja Peaste jaamamade valitsuse, Laevasõidu ameti, Mereobservatooriumi, Peipsi laevastiku staabi Hüdrograafiaosakonna ja palju teisi osakondi, jaoskoni ja ametkondi korraldada. Selle läbi hoiti korras Vabariigi rannavalve sidevõrk, sadamad, peastejaamad, lootsid, miinidest sõiduteede puhastus, uppunud varanduste päästmine ning sõiduühendus välismaa ja oma saarte ja randadadega.

Johan Pitkale anti mereväekapteni auaste, kuigi ta ei olnud varem ohvitser.

Poliitiline tegevus 1920. aastail ja Valve Liit

Kuni 1922. aastani kuulus Johan Pitka Põllumeestekogudesse, kuid astus siis sealt välja. Seejärel asutas ta Valve Liidu.

"Pitka asutas "Valve liidu", ümbritses ennast diletantide ja luuseritega, kes tema kuulsa nime taha pugesid, ning alustas skisofreenilist kampaaniat tema arvates igal pool lokkava korruptsiooni vastu. Riigikokku Pitka ei pääsenud, sest miski imenägemus ajendas teda kandideerima Petseris. 1923. aasta Riigikogu valimiste järel oli Pitka end avalikkuse silmis narriks muutnud, kibestus lõplikult ja rändas välja Kanadasse. "Mu kaastöölised osutusid samasugusteks kui need, kelle vastu olin võitlust alustanud... kõik tundemärgid kinnitasid, et rahvas viiakse rappa... sellepärast kaugele, nii kaugele, et ma ei saaks nii pea teada, mis sünnib kodumaal."

Johan Pitka Kanadas

Kuna tal olid juba eelnevalt sidemed Canadian Pacific Railway kompanii laevaühinguga ja tema kui Briti poolel sõdinul lubati Briti Impeeriumisse kolida, otsustas ta asuda Kanadasse Briti Columbiasse. See kompanii otsis immigrante oma tohututele maadele. Pitkale meeldis suur Stuarti järv ja selle ümbrus. Sinna Fort St. Jamesi külje alla ta oma talu rajaski. Rahvalehes kirjutati sel puhul: "Kui admiral J. Pitka tubli meremees on, siis ei saa ütelda, et ta seda ka maal oleks. Kui ta ka maal asumisolusid oleks tunnud, ei oleks ta enesele metsarägastiku välja valinud ja sinna viletsa saeveski üles ehitanud, mis raudteest 40 miili eemal".. Teispool järve asusid paar indiaanlaste küla. Kui Pitka seejärel taas Eestit külastas, ilmusid lehes kuulutused tema poolt leitud soodsast asumaast. Selle peale lahkusid sinna 1924 Eestist ka teisi inimesi, kelleks olid Johan Pitka abikaasaga, nende vanem tütar Linda ja tema mees leitnant Aleksander Päären, tütar Saima, pojad Edy ja Stanley, abielupaarid Nilk ja Partelson, üksiksõitjad Kuusk, Olem, Puhm, Sulakatk ja rohuteadlane Georg Vaimel. Kokku 16 eestlast. Eestlastest ümberasujate saabumine väikesse Fort St. Jamesi oli küllaltki suursündmuseks, sest seda tähistati samal õhtul koosviibimise ja tantsuga, mida Pitka noorem tütar hiljem kirjeldas järgmiselt: "Tants peeti väikeses koolimajas, mille ümber oli kogunenud uudishimulikke indiaanlasi. Need pressisid oma tumedaid nägusid vastu aknaruutusid, et hästi näha, mis sees toimub, kus oligi tants täies hoos grammofoni saatel. Koosviibijad moodustasid kirju pere vabas riietuses pühapäevaülikonnast värvilise särgi ja tööpüksteni. Seal oli trappereid, kullaotsijaid, rantsheerosid, kaubitsejaid, pastor, kooliõpetaja ning üksikuid pool- ja veerandindiaanlasi, kes valgete standardi välja andsid. Tegin esimese tantsu noore trapperiga, kelle päevitunud nägu paistis veel läikivat rohkest seebi tarvitamisest. Tal oli seljas pargitud põdranahast jakk ning jalas mokkassiinid, mis olid kõik näinud paremaid päevi. Aga ta oli tore mees metsadest, kes veetis kuus kuni kaheksa kuud üksinduses oma trapp-liinil üle 75 miili eemal Fort St. James'ist."

Pitka asus tegelema põllumajanduse ja loomakasvatusega. Pioneerielu oli aga raske ja väga vaevarikas. Kuidas Pitkal sellest elust kõrini sai, sellest kirjutab poeg Stanley oma päevikus 9. juulil 1929 järgmist: "Hommikul saagisin ühest vanast puust kena palgi, kui kuulsin papat hüüdmas ning jooksin veski juurde, aga hääl oli nüüd Rosina poolt. Sealt ta tuli lehmaga vastu, vihane, et miks ma ei olevat lehma kinni pidanud, kui ta hüüdis. Kuidas ma võisin pidada, kui ma metsas olin, ei näinud lehma ega kuulnud. Lubas asja likvideerida ja päevatööliseks hakata, sest sellest põrgust olevat küllalt".

Pitka üritas ka saekaatriga äri teha, kuid kuna oli alanud ülemaailmne majanduskriis, siis ka see ettevõtmine end lõppkokkuvõttes ära ei tasunud. Nende ebaõnnestumiste tõttu ja seoses teadasaamisega, et talle on Eestis pension määratud, otsustaski Pitka Eestit külastada. Nähes liigutavalt sooja vastuvõttu, otsustas ta Eestisse jäädagi. Siin selgitas ta "Päevalehe" küsimustele vastates oma Kanadasse mineku põhjusi nii: "Olen õnnelik, et olen jõudnud parandada piinava jooksva, mis mind eriti raskelt tabas vabadussõja tagajärjena. Minu Kanada asukoha kliima oli selleks ülimal määral soodus: 2000 jalga üle merepinna, tüüpiline kontinentaal-kliima. Kordiljeeride mäeahelike vaheline kõrgustik oma erilise ilmastikuga, kõik see on mõjunud ainult tervendavalt... Minu asukoht oli tulevikumaa. Usun, et 50 aasta pärast on seal elu, mida minu silmad kahjuks näha ei saa. Mind aga köitis sinna looduslik ilu. Minu lootusi elustas asjaolu, et sinna pidi asutatama suvituskoht... Kuid minu asunduse asukoht on sarnane, et vähemalt praegu ei võimalda väga palju lootusi. Tõtt öelda asusin sinna varem, kui oleks olnud soovitav. Seepärast ei olnud seal ka mingisuguseid väljavaateid põlluharimiseks. Olin sunnitud avama saetööstuse ja teenisin sellega endale ülespidamist. Olin seal ametis ise ja samuti kogu minu perekond – 16- ja 20-aastane poeg ja kaks tütart ühes minu väimeestega. Fort St. James'i asukoht on umbes 700 miili Vaiksest ookeanist".

Kanadas on Pitka ja ta pere sealviibimisest jäänud jäljed ka kohanimedesse. Nii asuvad Kanadas Briti Columbias Pitka laht, Pitka jõgi, Pitka mägi, Pitka lahe tänav, Linda järv (Lindjärv), Paarensi rand jm.

Naasmine Eestisse

1930. aastal naasis Johan Pitka Eestisse. Ta sai ETK direktoriks ja osales Rahvuskogu liikmena ka poliitikas. Ta oli Allveelaevastiku Sihtkapitali ja Omakaitse Sihtkapitali juhatuse liige. 1940. aastal, Nõukogude Liidu okupatsiooni algul, põgenes ta Eestist.

1930. aastal ütles ta: "Vaadelge Soome sündmusi. Võimetu parlament ja võimetu valitsus lubasid seaduste alusel õõnestada riiki – kuni rahva terve instinkt asus automaatselt tegevusse. Sama instinkt, ükskõik mis häda puhul, aitab meidki".

1933. aastal kutsus ta üles hääletama Riigikogu põhiseaduse-eelnõu poolt, öeldes: "Vabadussõjas – 14 aastat tagasi – valitses aateline meeleolu, n. n. vabadussõjalaste liikumises praegu seda enam pole. Sellepärast tõsised vabadussõjast osavõtjad ei saagi pooldada liikumist, mida nende nime võtjad algatanud. Selle liikumisega tahetakse Eesti asja ainult purustada, sest seni pole selle voolu juhtide poolt esitatud ainustki ülesehitavat mõtet ega juhtlauset. Nende kogu tegevus on piirdunud meie iseseisvuse talade mahakiskumisega".

Aastal 1936 ostis Pitka Virumaale Ebavere mäe jalamile Lilleoru talu. Ta soovis siin pühenduda memuaaride kirjutamisele, mis hakkasidki ilmuma üldpealkirja all "Minu mälestused" ning köitsid lugejate tähelepanu hea ilukirjandusliku taseme poolest.

Kaitseliidu muuseumitöötaja Tanel Lään on sellest kirjutanud lähemalt: "Pitka maja ehitati Rootsi projekti järgi; seinteks prussid, plangud, lauad, täidiseks saepuru (vist ka lubi). Välislaudvooderdis oli värvitud rootsipunase värviga. Külarahva teada oli maja seest laeva sisemuse sarnane. Talu majandas rentnik. Pitka majas elas aastaringselt tüdruk, keda hüüti Silla Meetaks. Kogu suve elas seal ka J. Pitka abikaasa Helene, enamasti ka admirali õepoeg Harry. Karjamaal madala nõo keskel oli käsipumbaga kaev. Kaevu kõrval oli valatud betoonist suur küna. Samas oli ka põõsaste küljes käterätikunagi. Pärast lipuheiskamist tegi ta metsasihtidel jooksu. Selle lõpetanud, läks kaevu juures olevasse künasse külma vette, pööras end mõne korra ringi, tuli välja, hõõrus end rätikuga kuivaks ning läks maja juurde. Oma maakodus ei olnud Pitka kunagi tegevuseta. Puhastas ja liivatas kõnniteid ning seadis lipuvarda umber olevat lillepeenart. Väga meeldis tal tegelda maja lõunapoolsel küljel asuvas kasvuhoones. Ta ei hoidnud kõrvale ka põllutööst. Oma naabritesse suhtus Pitka pere hästi. Nii aitas admiral näiteks oma naabrimehel, kes maltoosat valmistas, muretseda Tallinnast plekkpurke. (Pitka ise oli täiskarsklane ja taimetoitlane.) Samale mehele oli ta vahetult enne sõda nördinult rääkinud, et Eesti valitsus on inglismeelselt orientatsioonilt läinud üle saksameelsele. Pärast vene vägede sissetulekut 1944. aasta sügisel paigutati Pitka majja paarkümmend sõdurit, kes demineerisid ümbruskonda ja õhkisid Äntu metsadesse jäänud saksa laskemoonaladusid. Nende käes läks 1945. aasta kevadel maja põlema ja hävis tules".

Pitka tegevus aastal 1944

Tütar Saima Joasalu-Pitka: "Kui isa 1944. aasta aprillis Soomest Eestisse saabus, imestasime, et tal polnud enam habet. See oli nii veider. Miks? Isa vastas, et sakslased ei andnud temale Eestisse tuleks luba, siis oli ta püüdnud seda teha salaja ja oli ka oma välimust muutnud. Isal oli olnud sel korral kavatsus Eestisse jõudes hakata põranda all tegutsedes organiseerima Eesti kaitset. Enne aga, kui habe oli jõudnud kasvada, olid sakslased andnud loa Eestisse tulekuks.

Mul endal on olnud alati see tunne isast, et mida kriitilisem olukord, seda rahulikumaks jäi isa. Ei mäleta, et ta kunagi oleks sattunud paanikasse. Tema lähedus mõjus alati rahustavalt".

Kui II maailmasõja idarinne aasta 1944 algul jälle Eesti piiridele lähenes, tuli Pitka sama aasta aprillis Soomest tagasi sünnimaale. Ta sai 21. augustil Saksa Julgeolekupolitsei ja SD-lt loa eriüksuse moodustamiseks, mis sai nimeks Löögirühm Admiral Pitka. Tema üleskutse avaldati 2. septembril 1944 ajalehes Eesti Sõna. Teave sellest, et admiral Pitka ja tema abi, kapten Paul Laamann, korraldab Punaarmee pealetungile vastupanu, levis üle Eesti kulutulena, leides imetlust ning võitlustahteliste meeste seast innustunud järgimist tema üleskutsele. Pitka mehed pidasid Tallinna kaitstes mitu lahingut, tuntumad neist toimusid Soodla silla juures Vaidas, Kosel, Kehras, Raplas. Seejärel taganeti Tallinna ja Keila kaudu Läänemaale. Tallinna ümbruses oli neil konflikte ka taganevate Saksa vägedega, kellelt õnnestus ära võtta relvastust. Aastaid oletati, et Pitka langes Läänemaal peetud lahingute käigus või vahetult nende järel.

Tema perekonnalugu paljastab ent, mis tõesti juhtus. 22. novembril 1944 võitles ta Kõue vallas punastega, mille käigus teda rängalt haavati. Et mitte punaste kätte elusalt langeda, hammustas ta surmasüsti. Tema haua- ja matmiskoht jäävad aga edasiselt tuvastamatuks. Vabadussõja kangelase ja vabariigi vabadusvõitlejana keelasid punased arvatavasti tema avaliku matmist. Võimalik, et tema laip visati lihtsalt merre.

Tunnustus

• Vabadusristi I liigi 1. järk (23.02.1920)
• Briti Püha Miikaeli ja Püha Jüri Ordu kavaler (KCMG) (1920)
• Eesti Punase Risti III järgu mälestusmärk (06.08.1921)
• Karutapja ordeni II klass (1924)
• Eesti Punase Risti I järgu II astme mälestusmärk (19.02.1927)
• Kotkaristi I klassi teenetemärk mõõkadega (14.02.1929)

Mälestuse jäädvustamine

Admiral Johan Pitka monument Tallinnas (koos ajaloolise soomusauto Estonia koopiaga)

19. veebruaril 2002 avati Johan Pitka 130. sünniaastapäevaks monument Kaarli puiestee ja Toompea tänava nurgal, mille autor on skulptor Tõnu Maarand.

2001. aastal avati Alansi külas monument.

3. augustil 2009 avati Kanadas Fort St. Jamesis (54° 26′ 38″ N, 124° 15′ 33″ W) Johan Pitka ausammas, mille autor on skulptor Aivar Simson.

28. juunil 2014 avati Seliküla-Jalgsema külamajas Johan Pitka tubamuuseum.

Vaata ka

• Admiral Johan Pitka Relvavendade Ühendus
• Admiral Pitka luurevõistlus
• Admiral Pitka

Teoseid

Johan Pitka. "Minu mälestused 1914-1920: Suure Ilmasõja algusest Eesti Vabadussõja lõpuni". 1993

Artikleid

• "Meie merejõudude 15. aastapäeva puhul". // "Merendus" nr 6, 1933.

Mälestused

• "Minu mälestused 1914–1920: Suure Ilmasõja algusest Eesti Vabadussõja lõpuni". Tallinn: Olion, 1993. (I trükk 1921)
• "Minu mälestused I–IV". Tallinn: Eesti Päevaleht, 2010. [Mälestused aastatest 1872–1900] (I trükk 1937–1939)
• "Kuldsed aastad Lillyga". Tallinn: Mats, 1998. [Mälestusteraamatu II–IV köide aastatest 1896–1900]

Kirjandus

Biograafiad

• "Eesti Vabadusristi kavalerid". Stockholm: Välis-Eesti & EMP, 1984
• Jaak Pihlak, "Karutapjad ja Vabaduse Risti vennad". Jaak Pihlak ja Viljandi Muuseum, 2010
• Jaak Pihlak, Mati Strauss, Ain Krillo. "Eesti Vabaduse Risti kavalerid". Viljandi: Vabadussõja Ajaloo Selts: Viljandi Muuseum, 2016

Uurimused ja ülevaated

• "Johan Pitka 125: kodanik ja admiral" (kogumik). Tallinn: Mats, 1997
• Reet Naber. "Johan Pitka: ausa tahtega isamaa heaks!". Tallinn: TEA Kirjastus, 2014

Artiklid

• Melanie Laid. "Vabadussõja veteran jutustab. "Soomusrongi Mari" mälestusi" // Sõdur 1938, nr 28–34.
• Admiral J. Pitka rändauhind merekaitseliidu signalistidele valmis. Uus Eesti, 20. november 1939, nr 317, lk 6.
• Admiral J. Pitka aumärkide varas vanglasse. Uus Eesti, 25. aprill 1940, nr 110, lk 6.
• Eestlased! Meie Maa (Kuressaare: 1919–1944) nr 104, 7. september 1944, lk 1.

Välislingid

• Johan Pitka Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
• Admiral Johan Pitkale avati ookeani taga ausammas, 4.august 2009
• 23. august 2016, kell 12:16, Mereakadeemia laevanduskeskuse hoovipealse õppehoone nimeks valiti Johan Pitka nimeline mehaanikamaja, ttu.ee uudised
• Toomas Hiio. Johan Pitka: "Minu mälestused I–IV", EPL, 7. mai 2010
• Eesti lugu: Johan Pitka (ERR 2008)
• Eesti lugu: Johan Pitka Kanadas (ERR 2015)
• Ajavaod: Admiral (ERR 2012)
• Eesti postmark "Johan Pitka 150"
• Johan Pitka, Minu mälestused suure maailmasõja algusest Eesti wabadussõja lõpuni, Päewaleht 1921 nr 4, 5, 11, 17, 18, 42, 47