Kõrvukrebane
|
See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Kõrvukrebane (perekond). |
| Kõrvukrebane | |
|---|---|
 | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Imetajad Mammalia |
| Selts |
Kiskjalised Carnivora |
| Sugukond |
Koerlased Canidae |
| Alamsugukond |
Caninae |
| Perekond |
Kõrvukrebane Otocyon |
| Liik |
Kõrvukrebane (Desmarest, 1822) |
| Binaarne nimetus | |
|
Otocyon megalotis | |
 Kõrvukrebase levila. Sinisega alamliigi Otocyon megalotis virgatus levila, punasega alamliigi Otocyon megalotis megalotis levila. | |
.jpg)
Kõrvukrebane (Otocyon megalotis) on koerlaste sugukonda kuuluv kiskja, kõrvukrebase perekonna ainus säilinud liik.
Kõrvukrebane elab Aafrika savannides kahe eraldiseisva populatsioonina mandri ida- ja lõunaosas. Ta on saanud nimetuse oma suurte kõrvade järgi. Kõrvukrebane toitub eelkõige putukatest.
Fossiilileidude põhjal on teada, et kõrvukrebane oli olemas hiljemalt kesk-pleistotseenis, umbes 800 000 aastat tagasi.[2]
Süstemaatika
[muuda | muuda lähteteksti]Eriliste hammaste tõttu paigutati kõrvukrebane varem eraldi alamsugukonda Otocyoninae. Hilisemad uuringud on näidanud, et ta sarnaneb rohkem rebase perekonna liikidega. Teised uurijad on aga selle perekonna paigutanud eraldi rühma, mis ei ole rebasega lähedases suguluses.[3]
- Otocyon megalotis megalotis (Desmarest 1822), sünonüümid Agriodus auritus (Smith 1840), Canis lalandii (Desmoulins 1823), Otocyon caffer (Müller 1836), Otocyon steinhardti (Zukowsky 1924)[5]
- Otocyon megalotis virgatus (Miller 1909), sünonüümid Otocyon virgatus, Otocyon megalotis canescens (Cabrera 1910)[6]
Põlvnemine ja kromosoomistik
[muuda | muuda lähteteksti]Fülogeneesiuuringud näitavad, et kõrvukrebane eraldus teistest koerlastest umbes 7 miljonit aastat tagasi. Vanimad fossiilid on ligi kaks miljonit aastat vanad. Teda peetakse lähedaseks hallrebasega (sealhulgas ranna-hallrebasega).
Tänapäeva kõrvukrebase eellased ilmusid Aafrikasse pliotseenis.[7] Varaseim fossiil on pärit Lõuna-Aafrika Vabariigist hilis-pliotseenist pärit Hearthi koopa väljakaevamistelt. Tansaaniast hilis-pliotseeni–vara-pleistotseeni setetest Olduvai I leiti väljasurnud kõrvukrebase Otocyon recki fossiil.[8] Kõrvukrebane oli pleistotseenis laialt levinud.[3]
On aga ka uuringuid, mille järgi on kõrvukrebase lähim sugulane kährik.[9]
Kõrvukrebasega väga sarnaseks on peetud kapi rebast, kes on veidi väiksem, hõbedasema karvaga ja väiksemate kõrvadega. Nende liikide esindajate lõunapoolne levila suures osas kattub.[10]
Kromosoome on 72.[8]
Levila ja elupaigad
[muuda | muuda lähteteksti]Kõrvukrebase levila koosneb kahest eraldiseisvast piirkonnast Ida- ja Lõuna-Aafrika ariidse kliimaga aladel. Neid eraldab teineteisest umbes 1000 km. Alamliigi Otocyon megalotis virgatus levila ulatub Lõuna-Sudaanist,[1] Eritreast,[8] Etioopiast ja Somaaliast kuni Uganda, Keenia ja Edela-Tansaaniani. Otocyon megalotis megalotis elab Angola lõunaosas, Namiibias, Botswanas, Zimbabwes, Mosambiigis, Lõuna-Aafrika Vabariigis[1] ja Malawis.[8] Suuremas osas Sambiast ei ole kõrvukrebast kohatud. Arvatakse, et pleistotseenis ulatus levila katkematult Ida-Aafrikast Lõuna-Aafrikani. On täheldatud levila sarnasust kõrvukrebase ja teiste kuivas kliimas elavate endeemsete liikide vahel. Kõrvukrebase levila kattub suures osas näiteks tsiibethüääni ja mustselg-šaakali omaga. Viimastel aastatel aset leidnud levila laienemist Aafrika lõunaosas seostatakse sademetemustrite muutumisega.[1]
Kõrvukrebased elavad peamiselt rohumaal, savannis ja põõsasrohtlas.[3][4][11] Aafrika lõunaosas on nende peamine elupaik madalarohulistel tasandikel ja kõrbemaastikul, kuid neid võib leida ka põõsastega lagendikelt, kuivast või poolkuivast põõsassavannist, kus võib talvel vihma sadada, ning lagedatest kuivadest savannidest. Serengetis on kõrvukrebased levinud avatud rohtlate ja puistute piiril, aga mitte madalarohulistel aladel. Mõlema alamliigi asuala kattub peaaegu täielikult neile söögiks olevate termiitide Hodotermes ja Microhodotermes omaga. Lagedal maastikul on hea nähtavus ja palju termiite, rohkelt on ka kabjaliste sõnnikut, mis putukaid meelitab.[1][12] Kõige arvukamalt on kõrvukrebaseid maastikul, kus rohu kõrgus on 100–250 mm. Sellised alad kujunevad tihti tulekahju tagajärjel või kohtades, kus suurte rohusööjate karjad on hiljuti söömas käinud. Kui rohi liiga kõrgeks kasvab, kolib kõrvukrebane uude kohta.[8][13]
Arvukus
[muuda | muuda lähteteksti]Kõrvukrebase arvukust peetakse stabiilseks. Ta on tavaline Lõuna- ja Ida-Aafrika kaitsealadel, kuid tema arvukus on vähenema hakanud kuivemates piirkondades ja Lõuna-Aafrikas inimasustuse lähedal, kus teda aeg-ajalt hävitatakse. Arvukus igal asualal kõigub ja sõltub muu hulgas sademete hulgast, toidu kättesaadavusest, paljunemistsüklist ja haigustest. Kalahari kõrbes on asustustiheduseks registreeritud 0,7–14 isendit/km² ja Serengetis 0,3–1,0 isendit/km².[1][14]
Eluiga
[muuda | muuda lähteteksti]Loomaaias elavad kõrvukrebased umbes 13-aastaseks, looduses elavatel loomadel peetakse kõrgeimaks vanuseks 9 aastat.[15] Loomaaias on kõrvukrebane elanud 13 aasta ja 9 kuu vanuseks.[8]
Välimus
[muuda | muuda lähteteksti]
.jpg)
_fur_skin.jpg)
Kõrvukrebane sarnaneb välimuselt rebasega, kuid teda eristavad eelkõige silmatorkavalt suured kõrvad. Kehasuurust arvestades on ainult fennekrebasel veel suuremad kõrvad. Kõrvukrebase kehaehitus on kohastunud jälituseks ja varitsuseks. Keha on vilajas ning jäsemed suhteliselt pikad ja saledad. Karvastik on tihe ja sageli kohev.
Suurus
[muuda | muuda lähteteksti]Kõrvukrebasel on keskmise suurusega keha. Keha tüvepikkus on 46–66 cm (keskmine kehapikkus 55 cm[16]), õlakõrgus 30–40 cm, saba pikkus 23–34 cm,[17] kehamass 3,2–5,4 kg (3–5 kg[12]), sünnikaal 99–142 grammi.[3] Kõrvade pikkus on keskmiselt 13 cm.[16]
Emasloomad on tavaliselt isastest veidi suuremad ja raskemad.[17]
Värvus
[muuda | muuda lähteteksti]Kõrvukrebase värvus varieerub hallikasbeežist kollakaspruunini, vahel ka tumedama pruunini. Vanemad loomad on tavaliselt erksamavärvilised.[14]
Aluskarv on hall, valgete karvaotstega, karva pikkus on umbes 3 cm. Pealiskarv on peamiselt must valgete otstega, umbes 5,5 cm pikkune.[17] Mõnikord on näha tumedam seljatriip.[14] Lõua- ja kurgualune, rind ja kõht on pruunikaskollased, selg ja küljed hallikamad. Osa käppadest, sabaots ja kõrvatipud on mustad, nägu ja kõrvade esiküljed valged.[10]
Anatoomia ja füsioloogia
[muuda | muuda lähteteksti]Käpad
[muuda | muuda lähteteksti]Käpad, eriti käppade esiküljed ja käpaotsad on tumedad, mõnikord peaaegu mustad.[12][16] Esikäppadel on viis varvast, neist esimene maaga kokku ei puutu. Küünised on umbes 20 mm pikkused. Tagakäppadel on neli varvast, tagumiste küüniste pikkus on 7–10 mm.[17] Küünised on kohastunud kaevamiseks. Need on võrdlemisi nürid, aga tugevad.[18]
Saba
[muuda | muuda lähteteksti]Saba on kohev, selle ülaküljel on must triip, sabaots on must.[12][16] Saba pikkus on 23–34 cm.[17]
Nägu
[muuda | muuda lähteteksti]Kõrvukrebase pea on piklik, otsmik lame. Nägu on valge, silmade ümbruses ja koonu peal tumedam. Näomaski poolest meenutab kõrvukrebane veidi pesukaru.[19]
Koon on pikk ja teravaotsaline, pealt must, alt valge.[12]
Kõrvad
[muuda | muuda lähteteksti]Kõrvad on püstised, laiad, keskmiselt 13 cm pikkused. Kõrvad on seest valged, väljast mustad.[16] Suured kõrvad kindlustavad kõrvukrebasele erakordselt hea kuulmise. Ta kuuleb ka üheainsa maa-aluses käigus toimetava termiidi liikumist. Kõrvad aitavad ka kehatemperatuuri reguleerida. Kõrvalesta pinnal on palju peeni veresooni.[3]
Hambad
[muuda | muuda lähteteksti]Kõrvukrebasel on väga iseloomulik hammastu. Hambad on kohastunud putukate söömiseks ja seetõttu on need palju väiksemad kui teistel koerlastel.[20] Kõigist teistest koerlastest eristab teda aga eelkõige suurem purihammaste arv. Kõrvukrebase hambavalem on i 3/3, c 1/1, p 4/4, m 3–4/4–5, seega kokku on tal hambaid 46–50.[8] Teistel koerlastel on kummalgi pool kaks ülemist ja kolm alumist purihammast (m 2/3).[3] Kõrvukrebasel on rohkem hambaid kui ühelgi teisel pärisimetajal, välja arvatud hammasvaalalised.[10]
Alumisel lõualuul on aste, kuhu kinnitub tugev mälumislihas, mis laseb lõualuul kiiresti liikuda. Kõrvukrebane suudab suud avada ja sulgeda kuni viis korda sekundis. Närimise ajal liiguvad kõrvad taha. Pehme toidu tarvitamine ei vähenda purihammaste lõikepindade kulumist.[8]
Piimahambad sarnanevad teiste koerlaste hammastega.[14]
Piimanäärmed
[muuda | muuda lähteteksti]Emastel kõrvukrebastel on 4–6 nisa.[8]
Meeled
[muuda | muuda lähteteksti]Kõrvukrebasel on väga hea kuulmine ja vilets nägemine. Ka haistmine on hea.[21]
Eluviis
[muuda | muuda lähteteksti]Kõrvukrebane on karjaloom. Nad peavad jahti karjadena ja liiguvad harva üksteisest kaugemale kui 200 meetrit, avatud maastikel püsivad nad enamasti kuni 30 meetri kaugusel. Nad puhkavad koos ja otsivad üksteise lähedust. Ühest küljest aitab koospüsimine paremini vaenlast märgata ja talle vastu hakata, teisest küljest aga elavad neile toiduks olevad putukad tavaliselt kolooniatena.[8]
Kõrvukrebased elavad paarides või väikestes perekonnagruppides.[4] Grupp koosneb kahest kuni viieteistkümnest isendist, kes on tavaliselt lähisugulased. Isased kutsikad hülgavad karja varakult, noored emasloomad jäävad aga tihti aastaks-kaheks karja juurde. Karja suurus sõltub aastaajast. Rebasepere jahib üheskoos tavaliselt 7–8 kuud, kuni pojad on piisavalt suured. Kõige rohkem on kohatud kahekaupa liikuvaid kõrvukrebaseid. Suuremad karjad koosnevad vanematest koos oma täiskasvanud järglastega.[8] Ida-Aafrikas võib ühe isase kaaskonda kuuluda kuni kolm emast koos nende kutsikatega.[3] Registreeritud karju enamasti järgmisel aastal enam samas kohas ei kohatud, seega ei ole nende territoorium püsiv. Oma territooriumilt võivad nad lahkuda paaritumise ajal ja siis, kui rohi kasvab liiga kõrgeks.[8]
Karja jahipiirkond hõlmab 0,3–3,5 km². Mida tihedamalt on piirkonnas termiite, seda väiksem on jahipiirkond. Eri karjade territooriumid võivad suures ulatuses kattuda. See on koerlastele ebatüüpiline. Mitu gruppi võib samal territooriumil kõrvuti jahti pidada, suhtudes võõra grupi liikmetesse enamasti sõbralikult.[13] Idaosa populatsioonil on territooriumi suurus 0,25–1,5 km² ja see on uriiniga märgistatud. Lõunaosas kattuvad eri karjade asualad ulatuslikult ja piire valdavalt ei märgistata.[4] Et kõrvukrebased eelistavad kohti, kus on termiitide kolooniaid, on termiitidest toitujate puhul territoorium väiksem ja tihedus suurem (15–19 rebast 0,5–5,3 km²-l) kui muu toidu sööjatel. Lõuna-Aafrikas on territoorium väiksem ka talvel, kui termiidid moodustavad toidust suurema osa kui suvel.[8]
Sõltuvalt kliimast, hooajast ja termiitide aktiivsusest on kõrvukrebane kas päevase või öise eluviisiga. Areaali põhjaosas (Serengeti ümbruses) on ta 85% ajast öise eluviisiga, Aafrika lõunaosas on öise eluviisiga suvel, talvel aga tegutseb päeval.[22] Toitumisrütm on seotud termiitide aktiivsusega.[23] Lõuna-Aafrikas on piirkondi, kus temperatuur võib talvel ka alla nulli langeda.[10]
Kalaharis Nossobi jõe ääres elavaid kõrvukrebaseid uurides selgus, et nad veedavad 70–90% ajast saaki püüdes ja süües ning nende aktiivsus varieerus aasta lõikes. Talvel olid nad aktiivsed peamiselt päeval ja öösel lamasid, arvatavasti magasid. Kesksuvel (detsembrist jaanuarini) käitusid nad vastupidi.[8] Ühe söögikorra jooksul võivad nad rännata kuni 12 km.[3]
Et kiskjaid eksitada, läheb ta tihti urgu tagasi enda varasemaid jälgi mööda. Ohu korral peitub loom kõrge rohu sisse või tihedasse põõsastikku. Külma ja tugeva tuule eest varjub ta kõrgema taimestiku vahele või enda kaevatud urgu. Keskpäevase kuumuse eest peidavad nad end olemasolevatesse lohkudesse ja kaevavad neid suuremaks. Lõuna-Aafrikas puhkavad kõrvukrebased tihti akaatsiate all.[8]
Suhtlemine
[muuda | muuda lähteteksti].jpg)
Visuaalsed märguanded on suhtluses olulised. Neid antakse näoilme ning eriti kõrvade ja sabaga. Tähelepanelikult mingit objekti jälgival rebasel on pea püsti, silmad lahti, kõrvad kikkis ja ettepoole suunatud, suu kinni. Hirmu või alistumise korral on pea madalal, kõrvad liiguvad taha, peadligi. Seejärel võib ta hambad irevile ajada. Saba must ots ja triip teevad signaalid nähtavamaks. Saba võib olla longus, püsti või tagurpidi U kujuga kaarjas. Kaarjalt või püsti hoiab ta saba ohuolukorras või rünnaku ajal ja võimuvõitluse käigus, aga ka seksuaalse erutuse korral, mängides või roojates. Joostes on saba horisontaalne. Äärmise ohu korral tõusevad kaela-, turja- ja sabakarvad püsti, et lasta loomal suuremana paista.[8]
Kõrvukrebane ei ole eriti häälekas. Tal on mõned kindlad kutsungid, mis kõlavad enamasti õrnalt ja vilistavalt ning sarnanevad rohkem linnu kui imetaja häälitsustega.[3][19] Häält tehakse peamiselt liigikaaslastega kontakti otsimiseks või hoiatuseks, enamasti talvel. Kontaktikutsung on enamasti vaikne, hoiatus aga on kõrgetooniline ja kostab kaugele. Hoiatusi esineb võrdlemisi harva. Õrna häälega kutsutakse kutsikaid või antakse teada heast söögikohast. Hoiatatakse eelkõige röövloomade eest.[8]
Tervitamisel kasutatakse visuaalseid ja lõhnasignaale. Üksteist tuntakse ära umbes 30 meetri kauguselt. Lähenejat võidakse ignoreerida või tema suunas hoiatuseks ründavalt läheneda.[8]
Paljudel juhtudel märgistavad kõrvukrebased oma territooriumi uriiniga. Urineerimisel kasutatakse kolme eri asendit – ette nõjatumine, jalatõstmine ja kükitamine. Kui eesmärk on põie tühjendamine, nõjatuvad isasloomad tavaliselt ette, emased aga kükitavad. Kui on tegu märgistamisega, tõstavad isased jalga ja emased kükitavad. Märgistatakse rohkem talvel. Tihti märgistatakse topelt, kõigepealt urineerib emane ja seejärel märgistab isane üle. Emased kõrvukrebased hakkavad uriiniga märgistama innaajal, isaste märgistamise sagedus emase innaajal ei muutu.[8]
Näärmeeritiste osa suhtluses pole teada. Füüsilise kokkupuute juures on lõhnad olulised.[8]
Külma kaitseks kogunevad rebased magades hästi lähestikku. Ka muidu otsivad nad füüsilist kontakti liigikaaslastega. Tihti toetab üks loom pea teise seljale. Nad lakuvad ja nuusutavad üksteise nägu, ka hõõruvad vastamisi ja näksivad. Täiskasvanud loomad ja kutsikad mängivad omavahel sageli, peamiselt ajavad üksteist taga, harvem maadlevad.[8]
Sõralisi ja kabjalisi kõrvukrebane tavaliselt ignoreerib. Toidunappuse korral hoiab ta nende lähedusse, et nende väljaheidetelt putukaid leida. Ta eirab ka sageli kohatavaid vöötmanguste ja manguste Ichneumia albicauda ja Helogale parvula. Suurte kiskjate suhtes on kõrvukrebane alati ettevaatlik, kuid inimest ei karda.[8]
Toitumine
[muuda | muuda lähteteksti]
Kõrvukrebane sööb eelkõige putukaid. Ta kasutab saagi asukoha välja peilimiseks kõrvu. 80–90% toidust moodustavad termiidid Hodotermes mossambicus. Kõrvukrebase ja selle termiidiliigi levilad kattuvad 95-protsendiliselt. Kui see liik pole kättesaadav, sööb ta ka teisi termiite, peamiselt termiiti Microhodotermes viator, Botswanas ja Tansaanias aga perekonda Macrotermes kuuluvaid termiite.[10] Ta sööb ka teisi lülijalgseid, sealhulgas sipelgaid, mardikaid, kilke, rohutirtse, tuhatjalgseid, ööliblikaid, skorpione, ämblikulisi, harva ka linde, väikseid imetajaid (eelkõige närilisi), roomajaid ja seeni (Kalaharituber pfeilii[24]).[8] Putukad katavad ka suurema osa nende veevajadusest.[11] Kõrvukrebast ei ole nähtud vett joomas.[8] Harvem söövad nad ka marju, vilju, juuri, linnupoegi, mett, linnumune.[3] Kohtades, kus on palju rohusööjate sõnnikut, söövad nad sõnnikumardikaid ja nende vastseid.[3] Sõnnikumardikaid söövad nad rohkem ka vihmaperioodil, kui termiitide aktiivsus on väiksem.[10]
Keenias on piirkondi, kus termiiti Hodotermes mossambicus ei esine, seal toituvad kõrvukrebased ka termiidist Odontotermes.
Toitu otsivad nad karjakaupa. Jahipidamisviisi järgi on kõrvukrebane kaugelt äratuntav. Ta liigub aeglaselt, pea maadligi, kõrvad võimalikult maapinna lähedal. Tema suured kõrvad püüavad kinni vähimagi maa seest kostva heli. Kui saak on kuuldav, asub rebane raevukalt kaevama.[12] Ta haarab termiite ka keelega maapinnalt.[3]
Kõrvukrebase väljaheites sisalduvad seemned on idanemisvõimelised.[8]
Pole täheldatud, et kõrvukrebased oleksid toitu tagavaraks varunud või toidu pärast omavahel võidelnud. Loomaaias elavad kõrvukrebased jätavad ülearuse toidu tavaliselt vedelema. Loomaaias on nad ära söönud ka neile pakutud hobuseliha, elusad hiired ja puuviljad.[8]
Eluase
[muuda | muuda lähteteksti]Kõrvukrebased elavad enda kaevatud urus või teiste loomade mahajäetud pesades, mille nad vajaduse korral suuremaks uuristavad. Viimasel juhul on tavaliselt tegu koivikute või tuhnikute pesadega.[14] Kasutatakse ka mahajäetud termiidipesi.[18] Tavaliselt on territooriumil mitu urgu paljude sissepääsude,[13] mitmemeetriste käikude ja arvukate kambrikestega.[4][18] Peamine urg on pesaurg, kus pojad üles kasvatatakse, ülejäänud urud territooriumil on eelkõige selleks, et ohu tekkimise korral pojad kiiresti varju viia.[8]
Urus loomad magavad ja poegivad.[18] Kaitseks äärmuslike temperatuuride ja tuule eest kaevab kõrvukrebane endale ka ajutisi väiksemaid urge ja lohke.[11]
Paljunemine
[muuda | muuda lähteteksti]Kõrvukrebane on valdavalt monogaamne, kuid on täheldatud ka polügüünseid isendeid.[11] Tema paaritumisperiood on Serengetis juunist septembrini, Ugandas jaanuaris, Kalaharis juulis ja augustis, Ida-Aafrikas kohati aasta ringi. Innaaja ajastus sõltub kohalikust kliimast. Tavaliselt peaks poegimine langema vihmaperioodile, kui on kõige rohkem putukaid. Tiinus kestab 60–70 päeva. Ida-Aafrikas sünnivad pojad peamiselt augusti lõpust oktoobri lõpuni, Kalaharis septembrist novembrini, Botswanas oktoobrist detsembrini. Pesakonnas on 1–6 poega.[8][11]
Vastsündinu kaalub 100–140 grammi. Ema imetab poegi 14–15 nädalat.[8][11] Ühekuuseid kutsikaid hakatakse pikkamisi võõrutama ja piimale lisaks muud toitu pakkuma.[4] Putukaid tavaliselt urgu ei tooda, poegi toidetakse valdavalt selgroogsetega.[8] Erinevalt teistest koerlastest oksendab kõrvukrebane poegadele väga harva poolseeditud tahket toitu, sest see sisaldab putukate kõvu osi, mida pojad ei seedi.[3] Kui imetav emane käib endale toitu otsimas, valvab isane poegi.[12]
Kutsikate silmad avanevad 9-päevasena. Urust väljuvad nad esimest korda umbes 17-päevasena.[4] Tihti sureb pesakonnast üks või kaks poega esimese kolme nädala jooksul.[3]
Enamik kutsikaid saab täiskasvuliseks ja iseseisvaks 5–6-kuuselt, suguküpseks 8–9-kuuselt. Osa noori emaseid jääb pere juurde.[4][8]
Erinevalt teistest koerlastest hoolitseb järglaste eest peamiselt isasloom.[11] Kui kutsikad on emapiimast võõrutatud, võtab poegade eest hoolitsemise üle isasloom. Isaste hoolitsuse määra ja poegade ellujäämise vahel on leitud selge korrelatsioon.[25] Isasloom jälgib ja kaitseb kutsikaid ning õpetab neid saaki püüdma.[3]
Kõrvukrebased hoolitsevad tihti ka vastastikku üksteise järeltulijate eest.[8]
Ohud
[muuda | muuda lähteteksti]
Kõrvukrebase peamised vaenlased on kotkad, šaakalid ja hüäänid.[3] Kõrvukrebaseid jahivad teiste seas lõvi, leopard, gepard, hüäänkoer, tähnikhüään, pruunhüään,[8] ka kuningkotkas ja püütonid.[18] Kutsikate suurim vaenlane on šabrakkšaakal, ka mustselgšaakal. Avatud maastikul võivad kuningkotkad ja teised suured röövlinnud ka täiskasvanud kõrvukrebase kätte saada. Kõrvukrebaseid on söögiks tapnud ka hieroglüüfpüüton.[8]
Kutsikad varjuvad röövloomade eest lähimasse urgu, millel on enamasti kitsas sissepääs. Läheduses varitsevaid šaakaleid, tähnikhüääne ja manguste püütakse karjaga minema peletada. Kiskjate ja röövlindude eest põgenedes teevad kõrvukrebased haake.[8]
Inimene kõrvukrebast väga ei ohusta. Mõnevõrra teda karusnaha saamiseks küll jahitakse. Teda peetakse ka ekslikult ohuks kariloomadele.
Populatsiooni suurus aeg-ajalt kõigub haiguste (eelkõige marutõve, koerte katku ja parvoviirusnakkuse) tõttu, täheldatud on ka trihhinoosi. Kui toidupuudust ei ole, on näiteks Serengetis marutaud levinuim surma põhjus.[8] Loomade arvukust vähendab ka põud, mille tagajärjel putukate kättesaadavus väheneb.[1] Inimasustuse lähedal jääb kõrvukrebaseid ka auto alla.
Suhe inimesega
[muuda | muuda lähteteksti]
Kõrvukrebane pole inimpelglik. Ta on uudishimulik ja ettevaatamatu ning tuleb tihti inimesi uudistama.
Inimesed peavad teda üldiselt kasulikuks, sest ta hävitab termiite. Vahel peetakse kõrvukrebaseid ekslikult koduloomade murdjateks, sest neid nähakse korjustelt usse söömas.[14] Tegelikult ei ole ta oma hammaste ehituse tõttu suuteline suuremaid loomi murdma.
Kõrvukrebane ei ole eriti hinnatud jahisaak. Tema talvekasukat peetakse väärtuslikuks ja karusnahku mõnel määral müüakse. Aafrika lõunaosas (eriti Botswanas[8]) müüakse nahku või topiseid jahitrofeedena.[1]
Lõuna-Aafrikas peetakse neid mõnikord lemmikloomadena.[14] Nad on levinud ka loomaaedades.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 Otocyon megalotis, International Union for Conservation of Nature and Natural Resources
- ↑ Paleobiology Database: Otocyon Basic info[alaline kõdulink].
- ↑ 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 3,11 3,12 3,13 3,14 3,15 Bat-eared fox
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 4,7 Bat-Eared Fox
- ↑ Paleobiology Database
- ↑ Paleobiology Database
- ↑ Udo Ganloßer, Claudio Silleo-Zubiri. Wilde Hunde, Filander Verlag 2006, Der Löffelhund 89, 90 Jan A. J. Nel ISBN=3-930831-63-5
- ↑ 8,00 8,01 8,02 8,03 8,04 8,05 8,06 8,07 8,08 8,09 8,10 8,11 8,12 8,13 8,14 8,15 8,16 8,17 8,18 8,19 8,20 8,21 8,22 8,23 8,24 8,25 8,26 8,27 8,28 8,29 8,30 8,31 8,32 8,33 8,34 8,35 8,36 "MAMMALIAN SPECIES No. 766, pp. 1–5, 3 figs. Otocyon megalotis" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 8. aprill 2015. Vaadatud 4. aprillil 2015.
- ↑ Carolyne Bardeleben, Rachael L. Moore and Robert K. Wayne: A molecular phylogeny of the Canidae based on six nuclear loci. In: Molecular Phylogenetics and Evolution 2005, Bd. 37, Nr. 3, S. 815–831.
- ↑ 10,0 10,1 10,2 10,3 10,4 10,5 Mammals of Africa
- ↑ 11,0 11,1 11,2 11,3 11,4 11,5 11,6 Howard O. Clark Jr.: Otocyon megalotis. In: Mammalian Species. 2005, Nr. 766, S. 1–5.
- ↑ 12,0 12,1 12,2 12,3 12,4 12,5 12,6 Bat-eared Fox [Otocyon megalotis], Kruger National Park
- ↑ 13,0 13,1 13,2 Ronald M. Nowak: Walker's Mammals of the World. Johns Hopkins University Press, 1999, ISBN 0-8018-5789-9, S. 673–674 online
- ↑ 14,0 14,1 14,2 14,3 14,4 14,5 14,6 Claudio Sillero-Zubiri, Michael Hoffmann, David W Macdonald: Canids: Foxes, Wolves, Jackals, and Dogs : Status Survey and Conservation. IUCN 2004, S. 183ff.
- ↑ Jan F. Kamler, David W. Macdonald: Longevity of a wild bat-eared fox. In: South African Journal of Wildlife Research 2006, Bd. 36, Nr. 2, S. 199–200.
- ↑ 16,0 16,1 16,2 16,3 16,4 Wozencraft, W. C. (2005). "Order Carnivora". In Wilson, D. E.; Reeder, D. M. Mammal Species of the World (3rd ed.). Johns Hopkins University Press. ISBN 978-0-8018-8221-0. OCLC 62265494
- ↑ 17,0 17,1 17,2 17,3 17,4 R. H. N. Smithers, J. D. Skinner, Christian T. Chimimba: The Mammals of the Southern African Sub-region. Cambridge University Press 2005, S. 470ff.
- ↑ 18,0 18,1 18,2 18,3 18,4 G. S. A. Rasmussen: Predation on bat-eared foxes Otocyon megalotis by Cape hunting dogs Lycaon pictus. In: Koedoe 1996, Bd. 39, Nr. 1, S. 127–129.
- ↑ 19,0 19,1 Jonathan Kingdon: East African Mammals: An Atlas of Evolution in Africa. Volume 3, Part a: Carnivores. University of Chicago Press, 1989, S. 54ff.
- ↑ J.A. Kieser Gnathomandibular Morphology and Character Displacement in the Bat-eared Fox, Journal of Mammalogy May 1995 vol 76 issue 2 lk 542–550
- ↑ "Bat-eared Fox – Otocyon megalotis". Originaali arhiivikoopia seisuga 14. aprill 2015. Vaadatud 6. aprillil 2015.
- ↑ Paul Thompson. Otocyon megalotis,bat-eared fox
- ↑ K. Koop, B. Velimirov: Field observations on activity and feeding of bat-eared foxes (Otocyon megalotis) at Nxai Pan, Botswana. In: African Journal of Ecology 2008, Bd. 20, Nr. 1, S. 23–27.
- ↑ Trappe JM, Claridge AW, Arora D, Smit WA. Desert truffles of the Kalahari: ecology, ethnomycology and taxonomy|year=2008, Economic Botany vol 62 nr 3 lk 521–529
- ↑ Harry William Yorkstone Wright. Paternal den attendance is the best predictor of offspring survival in the socially monogamous bat-eared fox, Animal Behaviour 2006 vol 71 nr 3 lk 503–510
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]
Kõrvukrebane – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis