Madalmaad

See artikkel räägib ajaloolisest piirkonnast; Madalmaade all võidakse mõista ka riiki Madalmaade Kuningriiki või Hollandit

Madalmaad on ajalooline piirkond, mis hõlmab Hollandi, Belgia, Luksemburgi ja Kirde-Prantsusmaa.

Madalmaade hulka kuulusid ajaloolised piirkonnad Zeeland, Holland ja Friisimaa. Madalmaad piirnesid läänes Flandria ja idas Saksimaaga.

Madalmaade põhja- ja lõunaosa eraldusid Hollandi iseseisvussõja ajal, mil tekkisid usulised lahknevused. Põhjaprovintsides võitis kalvinism, lõunas jäi alles katoliiklus. 1579. aastal moodustati lõunaprovintside vahel Arrasi unioon, mille eesmärk oli sõlmida lepe katoliikliku Hispaania kuningaga. Põhjaprovintsid lõid 1581. aastal Utrechti uniooni, et viia iseseisvussõda võiduka lõpuni.

Ajalugu

Reini jõest lõunas asuvad Madalmaade alad kuulusid Rooma impeeriumi ajal Gallia Belgica provintsi koosseisu. Seal elasid eri germaani hõimud, lõuna pool aga gallid, kes segunesid esimestega.

Keskajal olid Põhjamere ranniku Calais'st põhja pool asuvad Madalmaad Saksamaa eri vürstiriikide ja piiskopkondade osa (Ost-Fryslân) ning kuulusid Brabandi ja Burgundia hertsogi ja Saksa Rahvuse Püha Rooma Riigi valduste hulka.

1282., 1375., 1404. ja 1421. aastal laastasid Madalmaade alasid üleujutused.

Burgundia Madalmaad

Pikemalt artiklis Burgundia Madalmaad

14. ja 15. sajandil omandasid Burgundia hertsogid Philippe Julge ja Charles Südi abielu kaudu Flandria (Belgia) ja Hollandi (Burgundia Madalmaad). Osa neist aladest päris 1384. aastal, pärast Flandria krahvi Louis II surma, Burgundia hertsogi Prantsuse kuningliku Valois' dünastia noorem haru Valois-Burgundia dünastia. Louis' pärija, Flandria krahvinna Marguerite III, abiellus 1369. aastal Dijonis Philippe Julgega, kes oli kuningas Jean II noorem poeg ja esimene Valois Burgundia hertsog ning päris seega Flandria krahvkonna. Flaami Dampierre' krahvidünastia oli Prantsuse vasall, kes haldas territooriumi jõukate linnade Brugge ja Genti ümber, kuid ka nendega külgnevaid maid endises Alam-Lotringis Schelde jõest idas (Keiserlik Flandria). Sealhulgas kuulusid talle ka Mecheleni eksklaav, mis oli Saksa-Rooma riigi lään, ja naabruses asuv Prantsuse Artois' krahvkond. Koos nendega algas Burgundia valitsemise ajastu Madalmaades.

Saksa kuninga Karl V järglased ei suutnud friislasi ja Gelderseni maid alistada ega maad vallutada. Maa-ala vallutasid ja ühendasid 1540. aastal Habsburgide dünastia esindajad.

Habsburgide Madalmaad

Pikemalt artiklis Habsburgide Madalmaad

16. sajandil kujunesid Madalmaade majanduslikus arengus välja piirkondlikud erinevused. Põhjapoolsetes provintsides, Hollandis ja Zeelandis, oli arenenud kaubandus ja meresõit; lõunapoolsetes, Flandrias ja Brabantis, manufaktuuritööstus. Mõnes provintsis oli jäänud valitsevaks põllumajandus. Kaubanduse ja tööstuse arenguga tugevnes ka kodanlus.

Madalmaade ülestõus

1556. aastal läksid Madalmaad Hispaania kuninga ja Burgundia hertsogiks saanud katoliku usku Felipe II võimu alla. 1555. aastast oli aga Madalmaades reformatsiooni tulemusel levinud kalvinism. 1561. aastal toimunud rahvarahutustele vastasid Hispaania võimud vägivallaga. Reformatsiooni Põhja-Madalmaades toetasid Hispaania ülemvõimuga rahulolematud aadlikud. Oranje Willem, krahv Egmont ja krahv Hoorn etendasid reformatsioonis juhtivat osa.

1565. aastal sõlmiti opositsiooniliste aadlike liit ning 1566. aastal esitati manifest, milles nõuti Madalmaade vabaduse taastamist, protestantidevastase seaduse pehmendamist ja generaalstaatide kokkukutsumist. 1565. aasta augustis algas ülestõus, mille rahustamiseks lubas Felipe II poolõde Parma Margarete lõpetada inkvisitsiooni tegevuse ja anda ülestõusnutele amnestia. 1568. aastal toimusid Amsterdamis ja teistes Hollandi linnades pildirüüsted. 1567. aastal saabus Hispaania karistusvägedega Madalmaadesse hertsog Alba ning kehtestas terrorirežiimi, saades Madalmaade asevalitsejaks. 1572. aastal puhkes uus Hispaania-vastane ülestõus ja Oranje Willem kuulutati Hollandi vägede ülemjuhatajaks.

Põhja-Madalmaad

Pärast Madalmaade ülestõusu Felipe II vastu eraldus Madalmaade põhjaosa lõunaosast. 1579. aastal moodustasid Madalmaade põhjapoolsed protestantlikud seitseteist provintsi Utrechti uniooni, mille alusel lubasid üksteist sõjategevuses katoliku Hispaania vastu toetada. Seda lepingut peetakse ka tänapäevase Hollandi riigi aluseks. 1581. aasta 22. juulil leppisid kõik Utrechti liidu provintsid kokku Hollandi iseseisvusdeklaratsiooni teksti, mille Hollandi generaalstaadid allkirjastasid formaalselt 16. juulil 1581 Antwerpenis, ning kuulutasid 26. juulil 1581 välja iseseisvuse ja Hollandi Vabariigi. 1584. aastast alates juhtis Madalmaade vabadusvõitlust Oranje Mauritz. 1609. aastal sõlmiti rahu Itaalia ja Madalmaade vahel. Lõplikult kuulutati Holland iseseisvaks kolmekümneaastase sõja lõpetanud Vestfaali rahuga.

Pärast kaheksakümneaastast sõda (1568–1648) saavutas Holland lõpliku iseseisvuse ning algas Hollandi kuldaeg, millega kaasnes 18. sajandini kestnud suur majanduslik ja kultuuriline õitseng.

Lõuna-Madalmaad

Pikemalt artiklis Lõuna-Madalmaad

1579. aastal moodustati lõunaprovintside vahel Arrasi unioon, mille eesmärk oli leppe sõlmimine katoliikliku Hispaania kuningaga. Nimetatud uniooni piirkonnad olid Hainaut' krahvkond, Artois' krahvkond, Lille, Douai ja Orchies (Lille'i Flandria) ning Cambrai piiskopkond. Namuri krahvkond, Luksemburgi krahvkond ja Limburgi hertsogkond soosisid Arrasi uniooni, kuid ei liitunud sellega.

Parma hertsog Alessandro Farnese kasutas neid maakondi baasina, et hakata vallutama separatistlikke piirkondi (Utrechti uniooni liikmeid).

Hispaania pärilussõja käigus langes Madalmaade lääneosa Austria Habsburgide võimu alla (Austria Madalmaad).

1795. aastal langes põhjaosa uuesti Prantsuse võõrvõimu alla ning vabanes alles pärast Napoleoni kaotust Waterloo lahingus 1815. aastal. Sama aasta Viini kongressi tulemusena moodustati Madalmaade Kuningriik.

Vaata ka

Välislingid

Madalmaad – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis