Reformatsioon

Reformatsioon, ka protestantlik reformatsioon (ladina keeles reformatio 'ümberkujundamine', 'taastamine'; eesti keeles ka usupuhastus) oli 16. sajandi alguses tekkinud usuliikumine, mille tagajärjel eraldusid katoliku kirikust nn reformeeritud harud, peamised neist luterlus, kalvinism ja anglikaani kirik.

Traditsiooniliselt seostatakse reformatsiooni algust Martin Lutheri nimega ja kuupäevaga 31. oktoober 1517.

Eellugu

Desiderius Erasmus (1466–1536) 1523. aastal

Keskajal oli kiriku organisatsiooni ja paavstivõimu suhtes kriitilisi liikumisi, mis kutsusid tagasi pöörduma algkristluse vaimu juurde, näiteks paulikiaanid, bogomiilid, katarid, valdeslased, lollardid, hussiidid ja teised. Katoliku kirik mõistis need liikumised harilikult ketserlusena hukka, kuid osast, näiteks kerjusmungaordudest (dominiiklased, frantsisklased jt) said pärast teatud muutusi ka katoliikluse uued tugitalad. Enamiku katoliikluse ametlikust doktriinist kõrvalekalduvate õpetuste eesmärk polnud aga mitte katoliiklusest eemaldumine või selle hävitamine, vaid pigem kiriku reformimine, usuline täiustamine. Vastuseisu põhjus oli katoliku kiriku organisatsiooni kaugenemine algkristluse põhimõtetest (vaimulike ilmalik elu, rikastumine ja indulgentside müük; ilmaliku võimu taotlused).^[viide?]

Kaheks tähtsamaks reformatsiooni eelkäijaks peetakse Jan Husi ja John Wycliffe’i. Jan Hus (1371–1415) oli Tšehhi radikaalne usujuht, kes kritiseeris katoliku kirikut ja saavutas suure populaarsuse lihtrahva seas. 1415. aasta Konstanzi kirikukogul mõisteti ta surma, kuid jätkus tema pooldajate ehk hussiitide liikumine. Hussiidid osutusid ähvardavaks jõuks ja kiriku jaoks ka ainsaks keskaegseks sektiks, millega tuli kompromiss leida. Vastastikuse sallivuse leping hussiitide ja roomakatoliku kiriku vahel sõlmiti viimaks Kuttenbergi usurahuga (1485). John Wycliffe (1320–1384) oli Oxfordi ülikooli teoloogiaprofessor, kes astus katoliku kirikus levinud pühakute kultuse ja patukustutuskirjade müügi vastu. Ta tunnistas kõrgeimaks usuliseks autoriteediks piiblit ning aitas kaasa selle tõlkimisele inglise keelde ja ilmumisele tervikväljaandena.^[viide?]

14. sajandi kirikulõhes oli Euroopa jagunenud Rooma ja Avignoni paavsti toetajateks. Paavstitüli lõpetas küll Konstanzi kirikukogu (1414–1418), kuid see ei toonud lahendust teoloogilistele ja sotsiaalsetele pingetele.^[viide?]

Ohvrirohke katkuepideemia tagajärjel tekkinud tööjõupuudus ergutas Euroopas majanduslikku ja tehnoloogilist innovatsiooni. Algas kapitalistlike majandussuhete sõlmimine, arenesid kaubandus ja tööstus, kapital koondus linnadesse. Konkurents õhutas tagant kokkupõrkeid, militarism omakorda tsentraliseerimist ja ilmalike valitsejate võimu kasvu. Need ja suurenevad natsionalistlikud meeleolud heitsid kinda rahvusteülesele kirikuvõimule.^[viide?]

Alates Occami Williamist oli kriitika märklaud katoliiklik skolastika. Rotterdami Erasmuse jt jutlustatud humanism mõistis hukka kirikus lokkava korruptsiooni ja tähtsustas moraali ees rituaali. Intellektuaalse antiklerikaalsuse ja humanistliku individualismiga kaasnes akadeemilise mõttevabaduse suurenemine. Äsja leiutatud trükikunst võimaldas ideede senisest palju kiiremat ja laiemat levikut. Kodanlike kihtide haridustaseme kasv õõnestas kiriku autoriteeti. Kodanlus taotles suuremat majandus- ja tegevusvabadust, kui võimaldas katoliiklik traditsioon. Terava kriitika alla sattusid kirikus leviv korruptsioon ja paavst Leo X algatatud indulgentside ehk patukustutuskirjade müük eesmärgiga rahastada Vatikani Püha Peetruse kiriku taastamist.^[viide?]

Usupuhastus Saksamaal

31. oktoobril 1517 naelutas Saksimaa Wittenbergi ülikooli teoloogiaprofessor, augustiinlasest munk Martin Luther (1483–1546) Wittenbergi linnusekiriku uksele 95 aruteluteesi indulgentside müügi vastu. Sama teksti saatis ta Mainzi ja Magdeburgi peapiiskopile. Teesid levisid paari kuuga üle Euroopa, kirik aga ei kiirustanud vastama.^[viide?]

Saksa-Rooma riigi keiser Karl V – harras katoliiklane, kuigi paavsti suhtes kriitiline – nägi reformatsioonis ohtu. Keiser, kõrged kirikutegelased ja vürstid kogunesid 1521. aasta Wormsi riigipäevale. Mõjukas Saksimaa kuurvürst (1486–1525) Friedrich III Tark nõudis enne Lutheri hukkamõistu tema ärakuulamist. 17. aprillil 1521 astus Luther riigipäeva ette ja keeldus oma vaadetest taganemast. 25. mai 1521. Wormsi ediktiga pandi ta riigivande alla ja kuulutati lindpriiks. Peavarju leidis Luther Friedrichi juures Wartburgi linnuses, kus muude kirjutiste kõrval valmis saksakeelne piiblitõlge. Lutheri ustav kaaslane ja toetaja oli Philipp Melanchthon, keda tänu panusele rahvahariduse edendamisse on nimetatud Saksamaa õpetajaks. Lutheri kaitseks astusid välja Põhja-Saksamaa ilmalikud valitsejad, kes avaldasid 1529. aastal tema toetuseks keisrile protesti, millest ka kõigi reformiliikumiste üldnimetus protestandid.^[viide?]

Lutheri õpetuse alusel, mille kiirele levikule aitas kaasa trükikunst, kujunes katoliku kirikust lahku löönud protestantlik usuvool luterlus, mis leidis enim toetajaid Põhja-Saksamaal. Lõuna-Saksamaa ja keiser jäid truuks katoliiklusele. Reformatsiooniga kaasnes ka sotsiaalne käärimine ja aastatel 1524–1526 toimunud Saksa talurahvasõda.^[viide?]

Usupuhastus Šveitsis

Ulrich Zwingli (1484–1531) juhtis Šveitsi reformatsiooni, olles jõudnud iseseisvalt piiblit uurides Lutheriga sarnastele usulistele seisukohtadele. 1522. aastal avaldas ta oma esimese usutraktaadi. Zwinglit toetasid Zürichi linnavõimud ja tema õpetus levis üle Šveitsi, kuid metsakantonid jäid truuks katoliiklusele ning sõjalised kokkupõrked lõppesid viimaks protestantide lüüasaamisega.^[viide?]

Johann Calvin (Jean Cauvin jt nimekujud) (1509–1564) oli reformatsiooni kolmas mõjukas vaimne liider. Calvin põgenes Prantsusmaalt usulise tagakiusamise eest ning 1535. aastal kutsuti ta eduka juristina üles ehitama Genfi reformitud kirikut, kuid Calvin töötas välja oma doktriini, mis läks eelkäijate omast kaugemale. Calvin, nagu ka Zwingli, lähtus usuküsimuste tõlgendamisel ainuüksi piiblist, mitte kiriku traditsioonist ja kirikuisadest. Tema arvates pidanuks pühakiri olema ka ühiskonna ilmaliku korralduse mudel. Calvin väärtustas tööd ja lihtsaid eluviise ning tema õpetuses on olulisel kohal jumalik ettemääratus ehk predestinatsioon. Calvini poolehoidjaks sai eeskätt vaesem rahvakiht ja kalvinism levis laialt üle Euroopa, kujunedes luterluse kõrval mõjukaimaks protestantlikuks liikumiseks. Jumaliku ettemääratuse järgi on Jumal määranud osa inimesi õndsaks saama (mida näitab inimese majanduslik heaolu) ja teised hukatusse langema (mida näitab majanduslik ebaedu). Calvini ideede toetajad (kalvinistid) loobusid lõbustustest, kirevatest rõivastest (riietuti musta) ja ehetest. Propageeriti lihtsat eluviisi ja töökust, pühapäeval ja kirikupühadel suleti kõrtsid. Lihtsustati jumalateenistuse korda ja viidi läbi pildirüüsteid. Kalvinistlikel aladel kiusati taga usulisi teisitimõtlejaid ja karmi kirikukorralduse eirajaid võidi koguni hukata.^[viide?]

Luther, Zwingli ja Calvin viisid läbi nn haldusreformatsiooni, millele vastandus radikaalne suund. Rahvastiku kasv ja vähene tulu põhjustasid linnades vaeste kihtide rahulolematust. 1520. aastatest toimusid üle Euroopa rahvarahutused; tihti seostati neid reformiliikumisega. Saksamaal juhtis talurahvarahutusi Thomas Münzer. Kirikutes toimusid pildirüüsted, radikaalsed anabaptistid astusid välja ilmaliku võimu vastu. Luther oli rahvarahutuste suhtes väga kriitiline, sest sõltus tugevasti vürstide toetusest. Nii töötas ta välja oma õpetuse kahest kuningriigist.^[viide?]

Katoliku kiriku suurim filosoofiline ja teoloogiline autoriteet oli tollal Aquino Thomas. Luther pidas katoliku kirikus valitsevat suunda ketserlikuks pelagianismiks (inimene on pärispatust rikkumata ja vastutab ise oma pääsemise eest); tema enda vaated olid kirikuisa Augustinuse vaimus: lunastus toimub ainult tänu Jumala armule, mitte inimese enda pingutustele. Selle vaate tõttu kaugenes Luther Erasmuse humanismist. Samas leidis Luther, et inimene ei vaja Jumalaga ühenduse saavutamisel vahendajaks kirikut ega vaimulikke. Ainsaks usuliseks autoriteediks pidas ta piiblit. Piibli autoriteedi tähtsustamisest tulenes nõue teha see usklikele kättesaadavaks rahvakeelsete tõlgete ja hariduse edendamise kaudu. Lutheri õpetuses säilis kaks sakramenti: ristimine ja armulaud. Õpetus armulaualeiva konsubstantsioonist koos kasvava konservatiivsusega põhjustas viimaks luterluse eemaldumise Zwinglist, kes oli ritualismi suhtes kriitilisem.^[viide?]

1526. aastal kasutasid Lutheri-meelsed vürstid ära keisri eemalviibimist ja saavutasid Speyeri riigipäeval aadli usuvabaduse kompromissi: Saksa vürstid võisid valida, kas nad võtavad Lutheri õpetuse omaks või mitte. 1529. aastal korraldas aga keiser teise Speyeri riigipäeva, millel kuulutati eelmine kokkulepe tühiseks ja taastati Wormsi edikt. Luterlik vähemus protesteeris selle vastu ja sealt pärinebki protestantluse mõiste, mis on hiljem laienenud ka teistele katoliku kirikust eraldunud liikumistele.^[viide?]

1530. aasta Augsburgi riigipäeval sõnastas Philipp Melanchthon Augsburgi usutunnistuse. Kuigi reformatsioon oli alanud katoliku kiriku uuendustaotlusena, hakkas tekkima uus kirik. Paljudes kohtades säilisid vaatamata luterliku teoloogia vastuvõtmisele siiski piiskoppide järglus ja apostellik suktsessioon.^[viide?]

1530. aastatest oli Saksa-Rooma riigis toimunud protestantide ja katoliiklaste kokkupõrkeid, kuid 1540. aastatel halvenesid suhted veelgi ning päädisid sõjaga. 1547. aastal toimus keisri juhitavate katoliiklaste ja protestantliku Schmalkaldeni liiga vahel Mühlbergi lahing, milles saavutasid võidu keisri Karl V väed. Protestantlikud ideed olid vaatamata Lutheri surmale aastal 1546 aga juba liiga levinud, et neid relvaga maha suruda. Sisesõjad jätkusid, kuni vananev ja haige keiser pidi 1555. aastal leppima Augsburgi usurahuga, mis tunnistas valitseja õigust otsustada talle alluva rahva usu üle.^[viide?]

Trento kirikukogust (1545–1563) sai alguse Rooma organiseeritud püüdlus tõkestada protestantluse levikut nn vastureformatsiooniga, kuid kolmekümneaastane sõda (1618–1648) tõi luterlikele ja protestantlikele piirkondadele lõpliku vabaduse.^[viide?]

Usupuhastus Inglismaal

Pikemalt artiklis Usupuhastus Inglismaal

Inglismaal leidis esmalt reformatsiooni suhtes kriitiline kuningas Henry VIII selles võimaluse oma poliitiliste plaanide teostamiseks. Kuna katoliku kirik keeldus kuninga abielu lahutamast, otsustas Henry VIII Thomas Cromwelli abiga katoliku kirikust lahku lüüa ja usupuhastus ülevalt läbi suruda. Cromwelli juhtimisel saavutati 1533–1534 Inglismaa kiriku lahkulöömine Roomast, mille tulemusel sai anglikaani kiriku peaks kuningas. Samuti võis kuningas Henry nüüd oma esimese abielu lahutada ja Anne Boleyniga abielluda. Cromwell juhtis ka paavstlusevastast laimukampaaniat ning tema juhtimisel võeti vastu supremaadiakt (lad k supremus – kõrgeim), millega kinnitati kuningas Inglise riigikiriku (anglikaani kiriku) peaks ning mille järgi kõik kuningriigi elanikud pidid temale kui ilmalikule ja vaimulikule valitsejale truudust vanduma. Sellest keeldunud silmapaistvad katoliiklased, nagu Thomas More ja John Fisher ning ka kuus kartusiaanist munka, hukati kui riigireeturid.^[viide?]

1535. aastal määrati Cromwell Inglise kiriku viitseregendiks, kellena ta kahes järgus kloostrid likvideeris: 1536–1537 likvideeriti enamik väiksematest kloostritest ning 1539–1540 suleti ka kõik suuremad kloostrid. Cromwellile oli sealjuures abiks 1536–1537 Põhja-Inglismaal toimunud ülestõus Pilgrimage of Grace, millest võttis osa palju munki. Pärast rahutuste mahasurumist oli hõlpus süüdistada kõiki kloostritegelasi kirikuvastasuses ja asuda kloostreid likvideerima. Tänu kirikuvarade konfiskeerimisele ja muudele majanduslikele reformidele kasvasid Inglismaa valitsuse tulud Cromwelli võimu ajal märgatavalt. Inglismaal kiriku ja kloostrite varad riigistati, keelati indulgentside müük ja tehti lõpp pühakute säilmete austamisele. Jumalateenistusi hakati anglikaani kirikus pidama inglise keeles, õndsaks võidi saada ainult usu kaudu ja ainsaks usuliste tõdede allikaks loeti piiblit. Jumalateenistuse korda muudeti Inglismaal vähe. Hiljem kõikus anglikaani kirik protestantluse ja katoliikluse vahel, saavutades tasakaalu Elizabeth I valitsusajal. Anglikaani kirik säilitas paljus katoliiklikud rituaalid, kuid 16.–17. sajandil toimus Inglismaa riigikiriku-sisene puritaanlik reform, mille tagajärjel eraldusid omakorda mõned reformitud uskkonnad.^[viide?]

Suunad

Reformatsiooni käigus sündis lisaks luterlusele, kalvinismile ja anglikaani kirikule mitmeid muid usulisi liikumisi. Anabaptistid taotlesid algkristlikku puhtust, ristisid täiskasvanuid, pidasid armulauda vaid mälestustseremooniaks ning soovisid taastada jumalariiki omaenda müstiliste ettekujutuste alusel. Anabaptistide Bernhard Knipperdollingi ja Melchior Hoffmani liikumisest kasvasid välja mennoniidid, hutteriidid jt. Valentine Weigel ja Jacob Böhme esindasid müstiliste sugemetega panteismi; nende järgijaid hakati nimetama roosiristlasteks.^[viide?]

17. sajandi algul sündis Inglismaal kalvinismist lähtuv baptistide liikumine. 17. sajandi lõpul tekkisid Saksamaal pietism, mis rõhutas usuelu emotsionaalset külge, ning Inglismaal rangete moraalinõuetega kveekerite liikumine.^[viide?]

18. sajandi algul said Saksamaalt alguse vennastekoguduse liikumine ja Inglismaalt metodism.^[viide?]

Tagajärjed

Reformatsiooniga kaasnes ka katoliku kiriku enda mõningane teoloogiline ja organisatsiooniline uuenemine, eeskätt tänu nn vastureformatsioonile ehk katoliiklikule reformatsioonile. Katoliku kirikus alustati enesepuhastusega: korrastati katoliiklikku õpetust, keelati kiriklike ametikohtade koondumine ühe inimese kätte, parandati vaimulike haridustaset ja tugevdati ordu- ja kloostridistsipliini. Ühiskonnateadlased on ära märkinud protestantliku religiooni mõju kujunevale kapitalismile.^[viide?]

1540. aastal rajati Ignatius Loyola (1491–1556) eestvedamisel jesuiitide ordu, mille eesmärk oli tugevdada katoliiklust ja võidelda reformatsiooni vastu. Taasaktiveerus inkvisitsioon, et usuline teisitimõtlemine välja juurida. Hävitati ketserliku sisuga, musta nimekirja kantud raamatuid.^[viide?]

Euroopa eri piirkondades puhkesid katoliiklaste ja protestantide vahel ususõjad:^[viide?]

Prantsusmaal hugenotisõjad;
Saksamaal keisri sõda Schmalkaldeni liigaga;
katoliikliku Hispaania sõda kalvinistliku seitsmeteistkümne provintsiga (kaheksakümneaastane sõda, ka Madalmaade vabadussõda (1568–1648)) Hollandi Vabariigiga
kolmekümneaastane sõda (1618–1648) jt.

Vaata ka

Välislingid